Meelelahutuskirjanduses lugejale vitamiinisüstina mõjuvat tegelast Bridget Jonesi ei muuda miski. Talle (õigemini raamatule) on loodud Facebooki konto. Ta jätkab päevikupidamist dateerides oma sissekandeid lausa minutilise täpsusega. Ta on kriitiline oma täitmata programmide suhtes, muretseb liigsete kalorite manustamise, liigse säutsumise ja sõnumite saatmiste pärast, lisaks siseheitlused seoses meestega ja töödega.
Bridgeti-sarja kolmandas raamatus “Poisi järele hull” on temast saanud 51-aastane kahe väikese lapsega lesknaine, kes ei talu enda kohta öeldavat vanamoodsat väljendit keskeas. Vapral Bridgetil tuleb nüüd rinda pista üsna tänapäevaste probleemidega – lapsed, keda on raske eemale saada arvutimängudest ja Käsna Kalle multikatest, kasvava kehakaaluga, Twitteris säutsumisega meeleheitlikult partneri otsingu eesmärgil, koosolekutega psühhodeelsena mõjuva filmikompanii rahvaga, sest ta kirjutab stsenaariumi Hedda Gableri ainetel – üllatus-üllatus – pidadeks selle näidendi autoriks Tšehhovit! Selliseid ja veelgi kummalisemaid apsakaid juhtub Bridgetil pidevalt. Aga ta ei lase end heidutada ja leiab igast olukorrast väljapääsu, olgu selleks siis 20 a. nooremalt poiss-sõbralt korvi saamine või tingud laste peas. Vaatamata mõnedele tõeliselt kurbadele hetkedele, kui naine mõtleb õnnetu surma läbi lahkunud armastatud abikaasale, on raamatu üldtonaalsus väga positiivne ja peaks olema lohutuseks sarnastes elusituatsioonides olevatele lugejatele, umbes nagu naistele mõeldud “Colas Breugnon: Elame veel!“. Muidugi on raamatul hollywoodlik happy end ja Bridget leiab oma printsi valgel hobusel, pigem siiski kaasaegse jamesbondiliku superkangelase. Võibolla on selline lõpp tingitud arvukate fännide nõudeist, kes meedias avaldasid nördimust, et autor Bridgeti mehe Marki surra lasi.
Olen läbi lugenud ka Bridgeti-sarja eelnevad raamatud: esimene “Bridget Jonesi päevik” (2004) on siiamaani meeles, mis ajaviitekirjanduse puhul polegi nii tavaline, teist osa “Bridget Jones: Täitsa lõpp” (2004) nii hästi ei mäleta, mulje oli kuidagi ülepingutatult naljakas olla püüdev, kolmas on võrdväärne esimesega, aga seda näitab aeg, kas ka sama meeldejääv. Kui nüüd natuke norida, siis võõrikuna mõjus keelend „ma südan sind“ vs „ma armastan sind“. Ilmselt on see ingliskeeles „ I ( südame pildike ) you“ populaarne slogan T-särkidelt jm. No eesti keeles ei kõla hästi! Aga võibolla olen ma ses suhtes lihtsalt vanamoodne.
Soovitan raamatut kõikidele, kes hindavad positiivset ellusuhtumist. On muidugi risk, et lugeja, kelle huumorimeel pole samal lainel Helen Fieldingiga, võib pettuda või isegi pahaseks saada. Minu huumoritajuvusega aga kõlksub see igati kokku.
Ülli Tõnissoo
Lugemissoovituse blog 