Archive for the ‘Crossan, Sarah’ Category

Sarah Crossan “Kuutõus”

Jälgides filme ja lugedes kirjandust, on kindlasti paljud täheldanud, et kui USA-s keegi kurjategija sildi külge saab (siinkohal mängib ka väga suurt rolli osariik, kus kriminaalsüüdistus määratakse), siis toob elu suuri muresid ja rohket stressi ka kuriteo sooritanu perele-lähedastele. Üksjagu palju tuleb ette situatsioone, kus ka süütuimast isikust võib pahaaimamatult ja valesid valikuid tehes saada kriminaal — selle sõna kõige õudsemas mõttes… Ja ei anta seal kaugeltki armu ka sinu vennale-õele, emale-isale. Oleksid justkui katkuhaige, kelle lähedusse sattumine viib kindlalt põhja ka kõrvalseisjad, tuttavad, sõbrad.

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga. Kuid ma ei teinud. Kas kuuled? Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid. Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.” Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel — Ed ootab surmanuhtluse täideviimist.

Mis juhtub, kui saad teada, et sinu vennal on elada jäänud veel ainult mõned päevad? Kui sinu ainus abi on veeta need allesjäänud hetked oma kalli inimese seltsis ja üritada mõista, mis siis ikkagi juhtus, kus on tõde, kuidas inimesed ajas muutuvad või kas see kallis inimene on veel ikka seesama, keda lapsepõlvest mäletad?

Pärast vennaga tekkinud muresid tuleb Joe ja Angela elu korraldama tädi Karen, kes püüab teha endast sõltuva, et tema õe lapsed jätkusuutlikult “normaalset” elu saaks elada. Selle üheks tingimuseks on unustada mõrvarist Ed. Nende enda emast pole kunagi abi olnud, naine otsustab ühel hetkel jätta oma lapsed ning silmapiirilt kaduda.

Kuid Joe pole nende aastate jooksul hetkekski Ed’i unustanud. Kuulnud paika pandud hukkamiskuupäevast põrutab ta majanduslikest raskustest hoolimata Texas Walkeningi kuumusesse ja üürib viletsa korteri.

Väga mõtlemapanev romaan elust, selle väärtusest, hukkamõistust.

Mida on väärt üks inimelu?!

Sarah Crossan on mitmete auhindadega pärjatud iiri autor, kes elab praegusel hetkel New York Citys. Ta kirjutab valdavalt noortele täiskasvanutele, kuid mitte ainult, tema sulest on ilmunud ka fantaasiasari “Breathe”.

Crossan lõpetas 1999. aastal filosoofia ja kirjanduse erialal Warwicki ülikooli ning omandas hiljem loova kirjutamise magistrikraadi. Ta sai 2010. aastal kirjutamise eest Edward Albee’i nimelise stipendiumi. Crossan on töötanud Cambridge’i ülikoolis inglise keele ja draamaõpetajana. Praeguseks on ta täiskohaga kirjanik.

Vaata autori kohta lisa Wikipediast ja Fantastic Fictioni lehelt.

Triin Võsoberg

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon