Archive for the ‘Crossan, Sarah’ Category

Mõned tähelepanekud Sarah Crossani noorteromaanide kohta

Iiris”, “Õun ja vihm”, “Üks” ja “Kuutõus

Sarah Crossan on iiri päritolu autor, kellel on ilmunud värske noorteromaan “Iiris” (2021), mis räägib eriskummalisest sõprusest.

Romaani peategelane on tüdruk nimega Allison, kelle ema on surnud ja kellel on isaga keerulised suhted. Nii keerulised, et ta otsustab kodust jalga lasta. Ta põgeneb mereäärsesse väikelinna ja satub end varjama ühe maja juures kuuris. Majas elab vana naine Marla, kes peab teda kellekski, keda ta juba tunneb ning kelle nimi on Iiris. Ta avastab õige pea, et vanatädi on dementne. Kuna ta ei tea, kuhu minna, siis otsustab ta jääda, ollagi mõnda aega Iiris, kelle pilt vaatab vastu majast leitud fotoalbumist, ning aidata Marlal igapäevaeluga toime tulla. Teha ta elu lõbusamaks ja inimväärsemaks, panna ta näiteks tantsima. Tühjades tubades varjudes avastab ta, et neid seob Marlaga rohkem kui lihtsalt ebaharilik sõprus. Dementse vanatädi poeg kohtleb oma ema sama vastikult, kui Allisoni isa Allisoni. “Kes seda sulle tegi?” küsib Marla Allisoni näos laiuvat haava vaadates pea iga päev uuesti.

Dementsus võib lähedastele olla tüütu ja raske, aga ka naljakas. Neile, kel vähegi dementsetega kokkupuuteid on olnud, on raamatus palju äratundmisrõõmu. Aga autori enda arvates pole see raamat tegelikult dementsusest, vaid hoopis sõprusest – sellest, kuidas me peaksime üksteist kohtlema. Sest igaühel on midagi olulist öelda: noortel vanadele ja vanadel noortele. Terve mõistuse juures olevatel inimestel ullikestele ja ullikestel tervemõistuslikele, isegi kui needsamad ullikesed panevad meie kannatuse vahel igapäevaelus proovile.

Probleemsed vanemad ja vahetusse läinud rollid

Nagu teisteski Crossani noorteromaanides, lahatakse palju vanemate ja laste vahelisi suhteid ja seda üsna sarnasel moel: ka “Iirises” meenuvad peategelasele vähehaaval seigad minevikust – elust isa ja tema uue naisega, kes on ainuke inimene, kellele ta võib loota.

Crossan kirjutabki peaaegu igas oma raamatus probleemsetest vanematest ja keerulistest suhetest. Kord on nad lihtsalt rahalistes raskustes või töötud ja ei suuda joomisest loobuda (nagu Siiami kaksikutest rääkivas raamatus “Üks”), kord elab isa uue naisega ning on loobunud oma lapse kasvatamisest, ema aga on olnud Ameerikas näitlejaks ja naastes otsib tööd ning kipub tipsutama, üritades last vanaemalt endale tagasi kahmata (nagu raamatus “Õun ja Vihm”), siis jälle on tegemist täieliku sõltlase ja vanemlike kohustustega mitte toime tuleva hoolimatu üksikvanemaga, kes heal juhul saabub hilja õhtul koos pitsakarbiga (nagu raamatus “Kuutõus”). “Iirises” on fookuses isa, kes pole suutnud luua oma tütrega armastavat suhet ega tema eest hoolt kanda.

Lapsed ongi Crossani raamatutes sageli need, kes peavad üle võtma vanemate kohustused ja õdede-vendade eest hoolitsemise – mõnikord peavad nad oma nooremaid õdesid-vendi hoidma, kuni ema Londonis tööd otsib ning ei saa seetõttu nädalate viisi kooli minna (nagu Apple hoiab oma nooremat õde Raini raamatus “Õun ja Vihm”), teinekord selgub, et vanem vend on varastanud noorema jaoks poest koolitarbeid, söögist rääkimata (“Kuutõus”). Lugedes hakkavad lahti kooruma perekondlik õudus ja minevikusündmused, ning selgub, miks asjad on nii nagu nad parajasti on.

Mul tekkis lugejana kahtlus, et autoril on selliste keeruliste perekondlike suhetega mingi isiklik kogemus, miks ta muidu neist nii palju kirjutab?

Dementsus, Siiami kaksikud ja surmamõistetud

Kui igasugused haigused, veidrad terviseseisundid ja surm on noorteromaanides tänapäeval õigupoolest üsna tavalised teemad, miks siis mitte kirjutada ka dementsusest pigem noortele kui neile, keda see ea poolest otseselt peaks puudutama – eakad võivadki lugeda krimkasid ning teha seda lausa mitmeid kordi järjest.

Aga Crossan on leidnud teisigi huvitavaid teemasid: “Õun ja vihm” tegeleb peamiselt küsimusega “Mis on õigupoolest vanemlik armastus?”. Aga ka lähedaste lahkumine ja paratamatusega leppimine on olulised küsimused, millest ei saa mööda romaanis “Üks”, kus ühel peategelastest tuleb hüvasti jätta oma Siiami kaksikust õega ning sedakaudu ühtlasi ka osaga iseendast. Siiami kaksikutest pole siiani vist küll noorteraamatuid kirjutatud. See teos pakub niisiis harukordse sissevaate kellegi ellu, kes on teise inimese, teise hingega nii lähedalt seotud. Kahtlustan, et tavainimesel ongi raske ette kujutada, mismoodi ühed Siiami kaksikud võiksid maailma tajuda.

“Kuutõusus” on seevastu peategelase vanem vend vangis ja alusetult surma mõistetud ega naase sealt romaani jooksul teps mitte. Siingi tuleb paratamatusega leppida.

Aga ärge heitke meelt! On midagi, mis siiski päästab Sarah Crossani tegelased kõigis tema romaanides. Ja see miski on sõprus.

Ah jaa, kui rääkida Crossani teoste vormist, siis torkab silma teksti hõredus: ühel real on kahtlaselt vähe sõnu. Mõnel puhul on väidetud, et tegemist on luulevormis romaanidega. Aga kui päris aus olla, meenutab see pigem luulelist (või vormitundliku inimese – luuletaja? – kirjutatud) proosateksti. Kuigi, tõsi jah, pea igal lehel on pealkiri ning võimalik, et kellegi meelest kvalifitseeruks tekst vabavärsiks. Igatahes on Crossani tekst stilistiliselt huvitav, kuigi mul ei tekkinud lugedes luule lugemise tunnet, selleks oli süžee ilmselt liiga kaasahaarav, vorm muutus ebaoluliseks.

Sarah Crossan ise on, muuseas, öelnud, et kui ta kirjutades toppama jääb, siis aitab luule lugemine. Teda on inspireerinud kõige rohkem iiri nobelisti Seamus Heaney ja briti räppari ja tegevuskunstniku Kae Tempesti looming.

Liina Leemet

Sarah Crossan “Kuutõus”

Jälgides filme ja lugedes kirjandust, on kindlasti paljud täheldanud, et kui USA-s keegi kurjategija sildi külge saab (siinkohal mängib ka väga suurt rolli osariik, kus kriminaalsüüdistus määratakse), siis toob elu suuri muresid ja rohket stressi ka kuriteo sooritanu perele-lähedastele. Üksjagu palju tuleb ette situatsioone, kus ka süütuimast isikust võib pahaaimamatult ja valesid valikuid tehes saada kriminaal — selle sõna kõige õudsemas mõttes… Ja ei anta seal kaugeltki armu ka sinu vennale-õele, emale-isale. Oleksid justkui katkuhaige, kelle lähedusse sattumine viib kindlalt põhja ka kõrvalseisjad, tuttavad, sõbrad.

„Nad arvavad, et ma tegin ühele inimesele viga. Kuid ma ei teinud. Kas kuuled? Sest inimesed hakkavad sulle rääkima igasuguseid valesid. Mul on vaja, et sa teaksid tõtt.” Joe pole oma venda kümme aastat näinud ja seda kõige armutumal põhjusel — Ed ootab surmanuhtluse täideviimist.

Mis juhtub, kui saad teada, et sinu vennal on elada jäänud veel ainult mõned päevad? Kui sinu ainus abi on veeta need allesjäänud hetked oma kalli inimese seltsis ja üritada mõista, mis siis ikkagi juhtus, kus on tõde, kuidas inimesed ajas muutuvad või kas see kallis inimene on veel ikka seesama, keda lapsepõlvest mäletad?

Pärast vennaga tekkinud muresid tuleb Joe ja Angela elu korraldama tädi Karen, kes püüab teha endast sõltuva, et tema õe lapsed jätkusuutlikult “normaalset” elu saaks elada. Selle üheks tingimuseks on unustada mõrvarist Ed. Nende enda emast pole kunagi abi olnud, naine otsustab ühel hetkel jätta oma lapsed ning silmapiirilt kaduda.

Kuid Joe pole nende aastate jooksul hetkekski Ed’i unustanud. Kuulnud paika pandud hukkamiskuupäevast põrutab ta majanduslikest raskustest hoolimata Texas Walkeningi kuumusesse ja üürib viletsa korteri.

Väga mõtlemapanev romaan elust, selle väärtusest, hukkamõistust.

Mida on väärt üks inimelu?!

Sarah Crossan on mitmete auhindadega pärjatud iiri autor, kes elab praegusel hetkel New York Citys. Ta kirjutab valdavalt noortele täiskasvanutele, kuid mitte ainult, tema sulest on ilmunud ka fantaasiasari “Breathe”.

Crossan lõpetas 1999. aastal filosoofia ja kirjanduse erialal Warwicki ülikooli ning omandas hiljem loova kirjutamise magistrikraadi. Ta sai 2010. aastal kirjutamise eest Edward Albee’i nimelise stipendiumi. Crossan on töötanud Cambridge’i ülikoolis inglise keele ja draamaõpetajana. Praeguseks on ta täiskohaga kirjanik.

Vaata autori kohta lisa Wikipediast ja Fantastic Fictioni lehelt.

Triin Võsoberg

Teismelise keha noortekirjanduses

Mõni inimene võib terve elu elada nii, et tema keha ja kehalisus ei saa mitte mingisugust eraldi tähelepanu tema enda ja/või teiste poolt. Mõni inimene aga võib tunda end lausa oma kehas lõksus pannes tähele igat väiksemat muutust. Kõige suuremad (ja sageli häirivamad) muutused leiavad inimese kehas aset teismeeas, seda ei tee ka valutumaks ümbritsevate inimeste kommentaarid kasvava keha kohta. Noortekirjanduses on selle teemaga erinevatel aegadel erinevalt toimitud. Viimaste aastatel on silmajäänud kolm raamatut, mis lähenevad keha teemadele huvitavalt ja valgustavad seda uutest nurkadeks.

Sarah Crossani „Üks“ pajatab loo teismelistest siiamikaksikutest, kelle lõppeesmärgiks on nende kokkukasvanud kehade lahti opereerimine. Raamatu peategelaseks on Grace, kes on kaksikutest pisut tundlikum, õrnem, haavatavam. Tegevustik on edasi antud justkui päevikuna, hakitud lausetena, mis mõjuvad proosaluulena ja tunduvad olevat emotsioonidest tugevalt laetud. Crossan on teinud väga põhjaliku eeltöö, et õppida tundma siiamikaksikute hinge- ja kooselu, sest see kontseptsioon on osa meie reaalsusest, aga tundub ääretult võõristava kogemusena. Tavalistele teismeliste rõõmudele ja muredele lisandub nende kahe tüdruku puhul ka hirm tuleviku ees, ehk kuidas tulla toime, kui nende kehad on lahutatud, kas nad mõlemad üldse elavad selle operatsiooni üle. Raamatu puhul ei ole tegemist mingi kirjandusliku suursaavutusega, olulisem on romaani puhul noore lugeja emotsionaalsele küpsemisele kaasa aitamine.

Christoffer Carlssoni „Oktoober on kõige külmem kuu“ on tegelikult kriminaalromaan, aga taustal toimub peategelase Vega seksuaalne ärkamine ja esimesed vihjelised kokkupuuted seksuaalse ahistamisega. Meeskirjanikud on naislugejate hulgas kurikuulsad oma äpardlike absurdsusesse kalduvate naistegelaste ja nende seksuaalsuse kirjeldamisega, kuid Carlssonil on see õnnestunud. Vega on enesekindel ja ennast kehtestav, kes kirjeldab häbenemata oma seksretkedest, õnneks ei domineeri need nii teksti üle, et võiksid muutuda labasusteks. Antakse aimu ka vanemate meeste soovimatust tähelepanust noorte neidude suhtes, millel võivad olla väga kurvad tagajärjed, kuid Vega kiire reageerimine kõrvaldab need juba eos. See raamat ei aita viia lugejat mitte kuskile, aga siiski on ta huvitav lisandus kehateemaliste kirjutiste hulgas.

Eliis Grigori „Teibitud suu“ on kahest eelnevast erinev oma osalise autobiograafilise tausta ja informatiivsuse poolest. Elenora on 14-aastane anoreksiat põdev tüdruk, kes hakkab söömishäirete osakonnas ravil olles päevikut pidama. Päevikule on vahele pikitud on erinevaid katkendeid blogidest, arstidelt, internetist söömishäirete olemusest ja selle avaldumisest. Elenora räägib, miks ja millal tal söömishäire tekkis, ning kuidas selle häire ravi edenes. Sissevaade söömishäirega inimese hingeellu on hirmutav ja õõvastav, aga samas aitab lugejat ennast, kellel peaks sarnane mure olema, või kelle lähedane on häirega kimpus. Söömishäirega käib sageli kaasas kehataju muutumine ning ka sellest on Grigori mõningal määral kirjutanud, kuid kuna see on niivõrd valus ja seletamatu hirm, siis mitte eriti põhjalikult.

Kõik kolm raamatut on omanäolised ja huvitavad lugemiselamused. Mõeldud täiesti erinevate lugemisvajaduste ja –murede rahuldamiseks, lahendamiseks. Selliseid raamatuid võiks muidugi olla rohkem, ja eriti eesti kirjanike sulest, aga aega on. Mõned kehalisuse ja kehatajuga seotud teemad vajaksid rohkem küpsemat analüüsijat ja kirjutajat.

Liis Pallon