Archive for the ‘Colette’ Category

“20. sajandi klassika”

203

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”“Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

204

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

205

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

201

Colette “Vagabund”

colettevagabundSeda raamatut tasub lugeda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks võimaldab see piiluda, sõna otseses mõttes, kulisside taha. Colette`i autobiograafiline romaan (ilm. 1910) räägib Renée Néré karjäärist miimi ja kabareetantsijannana Pariisi 20. sajandi alguse kohvik-teatrites ning analüüsib selle maailma välise glamuuri ja näitlejapere armetu tegelikkuse vastuolusid. Teiseks võimaldab see raamat piiluda naise hinge, kirjeldades iseolemise ning vabaduse võlu ja valu. Kohutava abielu üle elanud tantsijanna on iseenda ja meeste suhtes halastamatult aus — ta teeb selget vahet armastusel ja ihal. Kolmandaks tasub raamatut lugeda üllatava lõpu pärast, mida mina küll oodata ei oleks osanud, aga mida takkajärele saabki vist pidada happy end`iks. Kui autor oleks oma elus leppinud — tollal ju täiesti tavalise — teisejärgulise rolliga mehe kõrval, siis poleks ta end arvatavasti kirjanikuna tõestanud ega saanud Academie Goncourt`i esimeseks naisliikmeks. Naisest, kes naudib oma tööd, ükskõik kui armetu see mõne meelest ka ei oleks, ei pea saama nipsasjakest oma mehe kaminasimsil või “laulatatud koduteenjat” (lk 148).

Annika Aas