Archive for the ‘Colette’ Category

Colette “Vagabund”

Colette’i “Vagabund” sattus mu lugemislauale, sest see on  rohelise kaanepildiga ja mulle meeldib roheline värv, et prantsuse kirjandust ma polnudki ammu lugenud, et autori noorepõlve fotodel on Colette natuke sarnane Erika Tetskyga (Tetsky on see eesti tantsijanna, kellest Kivirähk “Liblika” kirjutas) ja et saatesõnad lubasid raamatust tantsu.

Raamat ise oli minu jaoks nohjaholikah. Kõige enam meeldis mulle algusosa, see osa, mis pani paika olustiku ja karakteritutvustused, raamatu teine ja kolmas osa läksid mu jaoks liiga tundlemiseks kätte ära.

Aga mingite nurkade alt oli see raamat mu jaoks ikkagi päris huvitav lugemine ka.

Pisiasjade märkamised ja kirjeldused, mis annavad väga hästi edasi meeleolu, keskkonda või muutuvad üksikasjadest üldistusteks: “Isegi koer on tujust ära ja heidab mulle, külma pärast end korvist liigutamata, must-valgeid virilaid pilke.” “Ainult et nüüd ma tean, miks ta tobukese moodi välja näeb! Aga sellepärast, et kannab oma rõivaid nagu “piduseid”, samasuguse parandamatu ja sümpaatse kohmakusega kui pühapäevane talumees.”

Ma ei ole vist lugenud ühtegi raamatut, kus on nii palju juttu meigist: “Nuttu on mul aidanud tagasi hoida kaks head harjumust: mitte näidata oma tundeid ja ripsmed olgu alati tušiga kaetud…” “Ja mida osanukski peegel mulle öelda? Et oskuslikust meigist — pruuniga rõhutatudb sinakalt varjundatud laugudest, viinamarjakarva huulepunast — piisas eile ja piisab muilgi päevil.”

Sedasorti teatrirahva, kes tunnevad end hästi ainult laval, portreed: “Kogu päeva ootab ta lavale astumise hetke, et siis unustada kõik maailas, pöörduda tagasi lapsepõlve, lustlikult hullata ja sütitada publikut.” “/—/ olen eraldatud, kaitstud teiste omasuguste eest üksnes laval /—/ tulemüür kaitseb mind kõigi eest.”

Mõtisklused vananemisest (kuigi mu silmis 34 on veel noor ju): “Ent koju tagasi jõudnud, kuulutab väsimus karmi tõde. See väsimus pole enam seesama väsimus. Kahekümneselt oleksin ma ilma kaksipidi mõtlemata nautinud seda hetkelist roidumust, lasknud end vajuda mõnusasse tukastusse. Nüüd aga tähendab väsimus vaimset tuska, räidinud füüsise norgu.”

Mõtisklused üksindusest, et sel on nii häid kui halbu külgi: “/—/ on päevi, kus üksindus minusuguse olevuse jaoks on tõepoolest kui joovastav vein, kui vabadus, mis teeb ülemeelikuks, ent on teisi päevi, kus ta maitseb kui mõru rüüp, ning on ka päevi, kus ta mõjub kui mürk, mis sind peaga vastu müüri paiskab.”

Ja sest vagabundlusest: “Ärasõidud teevad mind nukraks ja joovastavad ühekorraga, teekonnal pudeneb minust killuke sinna, killuke tänna — senitundmatutesse maastikesse, taevasse nende kohal, pilvitusse või pilvisesse, mere kohal hallilt pärlendava vihma sisse –, klammerdused kõigesse sellise kirega, et näib, nagu jätaksin endast maha musttuhat pisikest endaga sarnast haldjat, õõtsuma lainetele, kiikuma lehestikku, hajuma pilvedesse.”

Aga lugedes sain ma ka aru, et see on ses suhtes kaval raamat, et mõni teine lugeja korjab sealt hoopis teised teemad või rõhud üles.

Raamatust on arvatud: Mari Peegel “Taltsutamatu prantslanna häbitu ja julge vabadusiha” Eesti Päevalehes, Maris Sander “ÄRA LOE: Colette “Vagabund”” Eesti Ekspressis, Annika Aas siin blogis, lühiülevaadde Lugemispäeviku blogis ja üks pikem jutt Loterii blogis. Loterii blogi sabas on veel linke, aga kahjuks on mõned kohad tänaseks kinni pandud. Aga küllap oli sealgi arvamisi seinast seina.

Tiina Sulg

“20. sajandi klassika”

203

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”“Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

204

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

205

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

201

Colette “Vagabund”

colettevagabundSeda raamatut tasub lugeda vähemalt kolmel põhjusel. Esiteks võimaldab see piiluda, sõna otseses mõttes, kulisside taha. Colette`i autobiograafiline romaan (ilm. 1910) räägib Renée Néré karjäärist miimi ja kabareetantsijannana Pariisi 20. sajandi alguse kohvik-teatrites ning analüüsib selle maailma välise glamuuri ja näitlejapere armetu tegelikkuse vastuolusid. Teiseks võimaldab see raamat piiluda naise hinge, kirjeldades iseolemise ning vabaduse võlu ja valu. Kohutava abielu üle elanud tantsijanna on iseenda ja meeste suhtes halastamatult aus — ta teeb selget vahet armastusel ja ihal. Kolmandaks tasub raamatut lugeda üllatava lõpu pärast, mida mina küll oodata ei oleks osanud, aga mida takkajärele saabki vist pidada happy end`iks. Kui autor oleks oma elus leppinud — tollal ju täiesti tavalise — teisejärgulise rolliga mehe kõrval, siis poleks ta end arvatavasti kirjanikuna tõestanud ega saanud Academie Goncourt`i esimeseks naisliikmeks. Naisest, kes naudib oma tööd, ükskõik kui armetu see mõne meelest ka ei oleks, ei pea saama nipsasjakest oma mehe kaminasimsil või “laulatatud koduteenjat” (lk 148).

Annika Aas