Archive for the ‘Coelho, Paolo’ Category

Paulo Coelho “Abielurikkumine”

Paulo Coelho sündis inseneride peres. Ta tahtis juba teismelisena kirjanikuks saada. Paulo vanemad ei teadnud, mida teha lapsega, kes oli endasse tõmbunud ja keeldus elamast niisugust elu nagu vanemad ja ühiskond temalt ootasid. Nad saatsid poisi 16-aastasena hullumajja, kust ta vabanes nelja aasta pärast.

Paulo_CoelhoVanemate soovil asus ta õigusteadust õppima, langes aga aasta pärast välja, elas hipina, rändas läbi Ameerika ja Lääne-Euroopa. Pärast Brasiiliasse naasmist töötas ta  näitleja, ajakirjaniku ja teatridirektorina ning kirjutas sõnu kuulsatele brasiilia lauljatele.

1986. aastal läks Coelho palverännakule Santiago de Compostelasse – see osutus tema elus pöördeliseks – teda tabas hingeline ärkamine.

Paulo Coelho on kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanik ning suurima müügieduga portugali keeles kirjutav kirjanik, teda on tõlgitud 80 keelde. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning 2007 . aastast on ÜRO rahusaadik.

Indrek Koffi poolt eesti keelde tõlgitud “Abielurikkumine” on autori arvult 15. raamat.

“Abielurikkumine” on kirglik armastusromaan, mille peategelane ajakirjanikuna töötav Linda on 31-aastane, tal on kolm poega, armastav abikaasa ning hea töökoht. Naine on oma senist elu elanud ilma mingeid küsimusi esitamata. Vahetevahel on teda haaranud süütunne, et ta on saanud elult rohkem kui ta väärt on. Pärast intervjuud ühe kirjanikuga tõdes ta, et tema elus pole ühtki riski, iga uus päev on täpselt samasugune nagu eelmine. Nooruses kannatas ta vastamata armastuse pärast, kuid peale abiellumist jäi aeg seisma. Alul tundub, et mis siis rutiinis halba on – kui siis ainult salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb täiesti ootamatult.

abielurikkuja_kaas.inddNaine püüab oma elus selgusele jõuda, kuid mida rohkem on vastuseid, seda rohkem tekib uusi küsimusi. “Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega.” (lk.17)

Linda ellu toob pöörde kohtumine kunagise noorpõlve kallima Jacobiga, kellega naine saab “minna ajas tagasi ja olla jälle see tüdruk, kes ei muretse tagajärgede pärast, sest ta on saanud alles kuusteist…” (lk.62)

Endas selgusele jõdmiseks ja sisemise rahu saavutamiseks on naisel palju abi Kuuba šamaani kuldsetest sõnadest: “Me ise tekitame oma peas segadust. See ei tule väljapoolt. Tuleb lihtsalt kaitsevaimu appi paluda, tema tuleb su hinge ja aitab seal korra majja lüüa. Ainult et mitte keegi ei usu kaitsevaimudesse.” (lk.156)

Kooselu mõistmisele aitab kaasa toetav abikaasa: “Kui inimesed teineteist armastavad, siis peavad nad kõigeks valmis olema. Sest armastus on nagu kaleidoskoop, millega me lapsena mängisime. See on pidevas liikumises ega kordu kunagi. Kes seda ei mõista peab kannatama asja pärast, mis on tegelikult olemas ainult selleks, et meid õnnelikuks teha” (lk.233)

Lisaks ühe inimhinge sisemusse tungimisele mõtiskleb Coelho oma romaanis mitmetest teistest valdkondadest: ajakirjandus, narkootikumid, üksildus, šveitsi liiklus ja šveitslased jt. Näide autorilt: miks pole Genfi ümbruskonnas autoparklaid: “Sõnum on lihtne: ära tule siia, võõras, sest vaade alla järvele, võimsad Alpid silmapiiril, kevadised aasalilled ja viinamägede kuldne toon sügisel- kõik selle on meile pärandanud esivanemad, kes elasid siin ilma et keegi oleks neid häirima tulnud. Me tahame, et see nõnda jääkski, sellepärast ära tule siia, võõras.” (lk.119)

Lõpetuseks tsitaat Paulo Coelholt: “Me ei vali oma elu, aga me saame otsustada, mida meile osaks saava rõõmu ja kurvastusega peale hakata”.

Autori koduleht on http: //www.paulocoelho.com, blogi http://paulocoelhoblog.com/

Ülle Nemvalts

Miks ma loen Paulo Coelho raamatuid?

Tiina Ristimetsa loodud kirjastus “Pilgrim” (varasem “Philos”) on otsustanud välja anda kõik brasiilia menukirjaniku Paulo Coelho teosed. Lugejateni on jõudnud “Alkeemik” (2006, 2002), “Veronika otsustab surra” (2005, 2002), “Palverännak: maagi päevik” (2006, 2002), “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” (2007, 2003), “Üksteist minutit” (2004), “Zahir“ (2005), “Viies mägi” (2006), “Kurat ja preili Prym” (2006), “Portobello nõid” (2007), “Brida” (2008), “Võitja on üksi” (2009). Coelhole tuntuse toonud romaan “Alkeemik” ilmus esmakordselt eestikeelsena 2000. aastal Kupra sarjas “Moodne klassika”.

Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.

Miks? Vastuseid on mitu. Inimesed, kes on sattunud Coelho lummusesse, peavad tunnistama, et ta on suutnud neid sügaval hinges puudutada, panna neid korraks seisma ja aega maha võtma, mõtisklema elu ja enese oluliste väärtuste üle. Kõlab nagu rohkem nooremale sihtgrupile mõelduna ja on ka kriitikuid, kes arvavad, et kirjaniku sihtgrupp on teadlikult valitud – noored, kes otsivad oma identiteeti ja kohta. Ja ometi ei ole see nii lihtne.

Ilukirjanduses mängib suurt rolli kirjutamise stiil ja mõtete edasikandmise oskus – mida täpsem on sõnade kasutus, mida suurem ja sügavam sisu peitub väheste sõnade taga, seda nauditavam on ka lugemine. Coelhole on omane sümbolistlik, poeetiline keel, mis jätab mulje lihtsast ja kiiresti ammutatavast lugemisvarast, kuid tegelikult pakub tekst palju rohkem andes võimaluse lugeda ridade vahelt.

Tema teosed on üles ehitatud lihtsatele tõdedele. Ta põimib nende ümber omapäraste tegelaste elusaatused ning tulemuseks on positiivse sõnumiga muinasjutuline lugu. “Kui keegi midagi tõeliselt tahab, siis töötab kogu universum selleks, et tal õnnestuks oma unistused realiseerida. See juhtub siis, kui me õpime kuulama oma südamehäält ja aru saama keelest, mis on kõrgemal sõnadest ja mis näitab meile silmaga nähtamatut” – on sõnum “Alkeemikust”. “Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad” – raamatust “Veronika otsustab surra” “Me tabame eluimede tähendust vaid siis, kui laseme ootamatustel juhtuda” – teosest “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”.

Coelho väärtustab elu ja armastust ning annab edasi oskuse näha asju erinevatest külgedest, julgustab meid olema ise ja leidma väikeseid imesid igapäevaelust. See on vajalik oskus, sest õigetest väärtustest ja valikutest sõltub ka inimese rahulolu. Eneseleidmine ei ole ainult noorte pärusmaa, endasse vaatamise aega vajavad kõik miks mitte teha seda Paulo Coelho lugude juhatusel.

Annika Hramov

Pildid on pärit siit  ja siit.

Vanu lugemissoovitusi

Raamatukogu sünnipäeva ajal toimunud raamatusoovitustele tagantjärele mõeldes tuletasin meelde esimest raamatusoovitamiste satsi 2003. aastal. Ja kuna ilukirjandus ju ei aegu, siis tuletaksin meelde toonast nimekirja:

Asko Tamme soovitab: Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Berk Vaher soovitab: “Puudutus”, Nikolai Baturin “Kentaur” ja “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija”, Martin Napa “Loomine”,.

Hillar Palamets soovitab: Oskar Luts “Mälestused (1. osa) Vanad teerajad. Talvised teed”, “Mälestused (2. osa) Läbi tuule ja vee. Vaadeldes rändavaid pilvi”, “Mälestused (3. osa) Kuldsete lehtede all. Ladina köök”, “Mälestused (4. osa) Kuningakübar. Mälestusi VIII”, “Mälestused (5. osa) Tagala. Ktora godzina? Punane kuma”; Bernard Kangro “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”.

Jüri Kallas soovitab: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”, Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”, Philip Pullman “Kuldne kompass”, Patric Süskind “Parfüüm”, Clifford D. Simak “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Laine Jänes soovitab: Paolo Coelho “Alkeemik”, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, “Palverännak: Maagi päevik” ja “Veronika otsustab surra”.

Merle Jääger soovitab: Mikael Niemi “Popmuusika a la Vittula”

Vallo Nuust soovitab: Aadu Hint “Angerja teekond”, Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”, Mika Waltari “Sinuhe”, Aleksandr Solzenitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Konfutsius “Vesteid ja vestlusi”, Doris Kareva “Mandragora”, Johan Fabricius “Kipper Bontekoe laevapoisid”, Edgar Allan Poe “Novellid”.

Tiina Sulg