Archive for the ‘Coelho, Paolo’ Category

10 raamatut — Triin Võsoberg

Need kümme teost olen välja valinud juhuse tahtel või siis – juhuseid ju pole olemas, kõik, mis meie teel, on seda mingi põhjusega. Seda usun kehtivat ka raamatutega. Just need kümme köitvat raamatut on juhtinud mind sinna, kuhu olen praeguseks jõudnud. Palju rõõmu, muigamist, jahmatusi ja taipamisi, millest olen nii mõndagi noppinud igapäevastesse toimetustesse ja mõtisklustesse.

Raamatute järjestus pole kronoloogiline, vaid täiesti juhuslik valik :)

.

1. Dagmar Normet “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups

Une-Mati on meresinine padjakujuline olevus, kes tahaks väga lastega mängida, kuid iga kord, kui ta end lastele nähtavaks muudab, jäävad need magama. Nii püüab Une-Mati nähtamatult endast Päris-Matile märku anda, kuid see toob kaasa sekeldusi…

Ootasin lapsena suure põnevusega neid õhtuid, kus just oli võimalik uinumise eel kuulda ema ettekandena lugusid Matidest. Nii südantsoojendavad ja naljakad.

.

2. Eno Raud “Spisik

Sipsik on rääkiv, mõtlev ja võrdlemisi isepäiselt tegutsev kaltsunukk, mille Mart õmbles sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides.
Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule “elutõdesid”, n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kirjanik Eno Raua isa nimi oli Mart ja ta õde on Anu Raud. Teoses on huvitav tähele panna, et samu nimesid kannavad ka raamatu peategelased. (Wikist)

Päris kindel ei saa ma olla, millise raamatumõõtu raamatu ma oma elu esimeseks kirja saan panna, kuid mälu tahaks sellele kohale seada just Sipsiku.

.

3. Deepak Chopra “Buddha: virgumise lugu

Troonipärimise järjekorras kõrgel positsioonil seisev noormees on lõksus oma isa kuningriigis ning ihkab välismaailma. Reedetuna talle kõige lähemal seisvate inimeste poolt, hülgab Siddhartha oma palee ja printsitiitli. Temast saab rändmunk ning ta alustab pea surma piirile viivat paastu. Tunnistades võimetust võita oma keha ja vaimu ainuüksi tahtejõuga, alistab Siddhartha füüsilise valu ja jõuab valgustuseni.
Ehkki täna tunneme Buddhat kui rahu ja tüünuse võrdkuju, oli ta elu lugu tormiline seiklus täis armastust ja seksi, mõrvu ja alistumist. „Buddha” paelub ja innustab – materiaalse maailma konarlikult pinnalt vaimuilma tasandikeni – ning juhib meid lähemale elu ja iseenda tõelise olemuse mõistmisele. (Eesti Ekspress)

Imetlusväärselt kaunis raamat sirgumisest, rännakutest, eneseotsingust ja taipamistest. Soovitaksin seda raamatut lugeda puhtalt lehelt, ilma igasuguste eelarvamusteta.

.

4. Paulo Coelho “Palverännak: maagi päevik

Menuautori Paulo Coelho esimene teos, mis valmis 1987. aastal pärast iidse 800 kilomeetri pikkuse palverännakutee läbimist Santiago de Compostelasse. Autor annab värvika kirjelduse teekonnast, saadud kogemustest ja iidse mõõga otsinguist. Seda teed on sajandeid läbinud miljonid palverändurid üle maailma. Teekond on populaarne ka tänapäeval, seda lähevad kõndima paljud inimesed, et võtta aeg maha ja vaadata iseendasse. Igaühe jaoks on see teekond erinev, aga kindel on see, et palverännak Santiagosse on teekond vastuste poole.

Iga inimene peaks olema elus läbi lugenud vähemalt ühe Coelho romaani. Just see oli esimene teos, millega sai minu huvi tema vastu äratuse.

.

5. Stephenie Meyer “Videvik

Kolmes asjas võisin ma täiesti kindel olla. Esiteks, Edward on vampiir. Teiseks, osa temast – ja mul polnud aimugi, kui võimas see olla võib – janunes mu vere järele. Ja kolmandaks, ma olin tingimusteta ja pöördumatult temasse armunud.
Isabella Swan kolib päikeselisest Phoenixist süngesse Forksi linnakesse isa juurde. Forksi keskkoolis kohtub ta salapärase võluva Edward Culleniga ning tema elu võtab ülipõneva ja hirmutava pöörde. Portselanheleda naha, kuldsete silmade, lummava hääle ja üleloomulike annetega Edward on ühtaegu vastupandamatu ja läbinähtamatu. Kuni tänaseni on tal õnnestunud oma tõelist loomust varjata, aga Bella võtab nõuks tema tumedale saladusele jälile jõuda.
Bella aga ei mõista, et mida rohkem ta Edwardisse kiindub, seda rohkem riskib ta nii enda kui ka oma lähedaste turvalisusega. Ja nüüd võib olla hilja ümber mõelda….
Stephenie Meyeri „Videvikust“ on saanud üks maailma enimmüüdud raamat.

Mäletan hästi, millises tohutus vaimustuses ma olin, kui antud raamat meie raamatukogu lettidele jõudis. Ahmisin olematu kiirusega sisse ja jäin uusi ootama suure kannatamatusega. Tollel ajal oli see sari, mis pidi kindlasti ka oma kodusele riiulile jõudma.

.

6. Herman Sergo “Näkimadalad

„Näkimadalad” käsitleb Hiiumaa rootslaste elu ja saatust 18. sajandil. Eesti minekuga Vene impeeriumi koosseisu püüab aadel ka eestirootslased pärisorjastada, millega aga viimased ei lepi ning hakkavad oma õigust taga ajama. Romaani sündmustikku kannavad peamiselt kolm noort randlast, kelle elu ja saatuse kaudu loob autor võimsa pildi meie kadunud naaberrahva eluviisist ja kommetest. Eheda keelekasutuse ning detailsete kirjelduste abil elustub ligi kolme sajandi tagune maailm, millest tänapäevaks on järgi vaid võõrapärased kohanimed.

Kui elu pakub sulle katkise teleri ja elu maal – vaata, mida põnevat sisaldab sinu kodune raamatukogu. Nii sai üheks lemmikuks juba kolmeteistkümneselt Näkimatalate sari.

.

7. Mari Järve “Esimene aasta

2013. aasta juuni. Indiast saab alguse tapva ebolaviiruse epideemia, mis peagi jõuab ka Eestisse. Linnad suletakse ja tekitatakse karantiinipiirkonnad, kedagi sisse ega välja ei lasta. Kümmekond inimest, kes on eri põhjusel oma kodukohast eemal, otsib pelgupaika, milleks usutakse olevat võimalikult inimkauge maakoht kuskil Eestimaa sügavuses. Asjaolude kokkulangevuse tõttu satuvad nad kõik ühte kanti, kus algab võitlus ellujäämise nimel. Üksteise, iseenda ja marodööridega. Viirus aga tapab edasi, Eesti rahvaarv on aasta lõpuks kahanenud 40 000 inimeseni…

Pärast romaani läbi lugemist olin valmis ruttama poodi ja sealt hakkama maailma lõpu tarbeks toidukraami koju varuma. Lihtsalt nii tõetruu jutustus. Senini on väga sügava mälestuse jätnud. Eks ju suhteliselt sarnane elu ei jäänud ka tulemata. Tegelikkus näitas, et palju rahulikuma olemisega :)

.

8. Andrei Kurkov “Võõra surm

Viktor, romaane kirjutada ihkav Kiievi kirjamees, saab tööpakkumise, mis tõotab lihtsat sissetulekut: kirjutada kohalikule lehele nekrolooge. Pärast esimesi töid, rikkalikku tasu ja kiitust toimetajalt hakkab asi talle siiski kahtlane tunduma, sest inimesed, kellele ta järelehüüdeid kirjutab, pole veel sugugi surnud. Teisalt ei pea nende lahkumist pärast Viktori töö valmimist tavaliselt aga kaua ootama. Sündmused muutuvad aina kummalisemaks ja ähvardavamaks ning peagi paistab, et ohus on ka Viktori enda elu.

Ainuüksi peategelase elu oli nii paeluv, et tegi sellest krimkast pigem fantaasiaraamatu. Andis ka soodsa pinnase uute põnevuste ja krimiromaanide kallale asumiseks.

.

9. Anand Dílvar “Ori. Vaimne teejuht

Millal hakkab inimene tegelikult oma elu peale mõtlema? Kas siis, kui tal läheb kõik ülimalt hästi või siis, kui vähemasti näiliselt pöördumatu kahju juba sündinud?
Anand Dílvar on imelise arusaadavuse ja kergusega pannud kirja nii lühidalt, kui see võimalik on — elu mõtte.
Raamatu peategelaseks on mees, kes on tüüpilise suhtumisega, et õnn sõltub kellestki teisest; et elu on alati nii nigel: mul on alati nii raske ja miks te aru ei saa, et just selle pärast ma selline olengi…
Oma mõtlematu tegevuse tulemusena leiab ta end ühel päeval koomasse langenuna haiglavoodist. Oma ebamugavuseks kuuleb ja näeb ta siiski kõike, mis toimub tema ümber. Milline on haiglatöötajate ja pere suhtumine temasse. Kes haletseb teda, kes näeb tema elushoidmises ebavajalikku meditsiiniseadmete raiskamist. (Pikemalt kirjutasin siin.)

Lihtne, arusaadav, mõtlemapanev. 

.

10. Frans G. Bengtsson “Orm Punane

Põnev ja humoorikas jutustus viikingiajast – X-XI sajandi vahetusest. Tegevuse käigus, mis muistseid saagasid jäljendades viib Rootsi viikingeid Hispaaniasse mauri kaliifi galeerile, Iirimaa munkade juurde, Taani kuninga Harald Sinihamba jõulujootudele, Inglismaad rüüstama ja muistsest Kiievist bütsantslaste peidetud aaret otsima, elab lugeja märkamatult sisse Põhjala muinasaega, mütoloogiasse, eluolusse ja skaldikunsti. Taplustes lendavad pead, pidudel voolab ohtralt õlut ja aeg-ajalt luuakse kunstipäraseid värsse.

Sellest raamatust sai ilmselgelt alguse minu eriline huvi viikingite elu ja tegevuse vastu.

See teos oli parim algus, mida sellel teekonnal sissejuhatuseks seedida. Ajab ikka muigama küll ja teatav robustsus, külmaverelisus ja omapärane huumorimeel — need lahutamatud omadused, mis ilmselt viikingitest just viikingid teevadki.

Nüüdseks on see teema ka mind lõpuks ammendanud ja läbitud peatükk.

.

Triin Võsoberg

Paulo Coelho “Abielurikkumine”

Paulo Coelho sündis inseneride peres. Ta tahtis juba teismelisena kirjanikuks saada. Paulo vanemad ei teadnud, mida teha lapsega, kes oli endasse tõmbunud ja keeldus elamast niisugust elu nagu vanemad ja ühiskond temalt ootasid. Nad saatsid poisi 16-aastasena hullumajja, kust ta vabanes nelja aasta pärast.

Paulo_CoelhoVanemate soovil asus ta õigusteadust õppima, langes aga aasta pärast välja, elas hipina, rändas läbi Ameerika ja Lääne-Euroopa. Pärast Brasiiliasse naasmist töötas ta  näitleja, ajakirjaniku ja teatridirektorina ning kirjutas sõnu kuulsatele brasiilia lauljatele.

1986. aastal läks Coelho palverännakule Santiago de Compostelasse – see osutus tema elus pöördeliseks – teda tabas hingeline ärkamine.

Paulo Coelho on kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanik ning suurima müügieduga portugali keeles kirjutav kirjanik, teda on tõlgitud 80 keelde. Alates 2002. aastast kuulub ta Brasiilia Kirjandusakadeemiasse ning 2007 . aastast on ÜRO rahusaadik.

Indrek Koffi poolt eesti keelde tõlgitud “Abielurikkumine” on autori arvult 15. raamat.

“Abielurikkumine” on kirglik armastusromaan, mille peategelane ajakirjanikuna töötav Linda on 31-aastane, tal on kolm poega, armastav abikaasa ning hea töökoht. Naine on oma senist elu elanud ilma mingeid küsimusi esitamata. Vahetevahel on teda haaranud süütunne, et ta on saanud elult rohkem kui ta väärt on. Pärast intervjuud ühe kirjanikuga tõdes ta, et tema elus pole ühtki riski, iga uus päev on täpselt samasugune nagu eelmine. Nooruses kannatas ta vastamata armastuse pärast, kuid peale abiellumist jäi aeg seisma. Alul tundub, et mis siis rutiinis halba on – kui siis ainult salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb täiesti ootamatult.

abielurikkuja_kaas.inddNaine püüab oma elus selgusele jõuda, kuid mida rohkem on vastuseid, seda rohkem tekib uusi küsimusi. “Ja siis hakkavad peas keerlema halvad mõtted, ikka ja alati samad, otsekui varjaks end toanurgas deemon, valmis mulle kallale kargama ja ütlema, et see, mida ma nimetan õnneks, on vaid mööduv seisund, mis kestab vaid üürikest aega.” (lk.17)

Linda ellu toob pöörde kohtumine kunagise noorpõlve kallima Jacobiga, kellega naine saab “minna ajas tagasi ja olla jälle see tüdruk, kes ei muretse tagajärgede pärast, sest ta on saanud alles kuusteist…” (lk.62)

Endas selgusele jõdmiseks ja sisemise rahu saavutamiseks on naisel palju abi Kuuba šamaani kuldsetest sõnadest: “Me ise tekitame oma peas segadust. See ei tule väljapoolt. Tuleb lihtsalt kaitsevaimu appi paluda, tema tuleb su hinge ja aitab seal korra majja lüüa. Ainult et mitte keegi ei usu kaitsevaimudesse.” (lk.156)

Kooselu mõistmisele aitab kaasa toetav abikaasa: “Kui inimesed teineteist armastavad, siis peavad nad kõigeks valmis olema. Sest armastus on nagu kaleidoskoop, millega me lapsena mängisime. See on pidevas liikumises ega kordu kunagi. Kes seda ei mõista peab kannatama asja pärast, mis on tegelikult olemas ainult selleks, et meid õnnelikuks teha” (lk.233)

Lisaks ühe inimhinge sisemusse tungimisele mõtiskleb Coelho oma romaanis mitmetest teistest valdkondadest: ajakirjandus, narkootikumid, üksildus, šveitsi liiklus ja šveitslased jt. Näide autorilt: miks pole Genfi ümbruskonnas autoparklaid: “Sõnum on lihtne: ära tule siia, võõras, sest vaade alla järvele, võimsad Alpid silmapiiril, kevadised aasalilled ja viinamägede kuldne toon sügisel- kõik selle on meile pärandanud esivanemad, kes elasid siin ilma et keegi oleks neid häirima tulnud. Me tahame, et see nõnda jääkski, sellepärast ära tule siia, võõras.” (lk.119)

Lõpetuseks tsitaat Paulo Coelholt: “Me ei vali oma elu, aga me saame otsustada, mida meile osaks saava rõõmu ja kurvastusega peale hakata”.

Autori koduleht on http: //www.paulocoelho.com, blogi http://paulocoelhoblog.com/

Ülle Nemvalts

Miks ma loen Paulo Coelho raamatuid?

Tiina Ristimetsa loodud kirjastus “Pilgrim” (varasem “Philos”) on otsustanud välja anda kõik brasiilia menukirjaniku Paulo Coelho teosed. Lugejateni on jõudnud “Alkeemik” (2006, 2002), “Veronika otsustab surra” (2005, 2002), “Palverännak: maagi päevik” (2006, 2002), “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” (2007, 2003), “Üksteist minutit” (2004), “Zahir“ (2005), “Viies mägi” (2006), “Kurat ja preili Prym” (2006), “Portobello nõid” (2007), “Brida” (2008), “Võitja on üksi” (2009). Coelhole tuntuse toonud romaan “Alkeemik” ilmus esmakordselt eestikeelsena 2000. aastal Kupra sarjas “Moodne klassika”.

Menukirjaniku nimetus on auga välja teenitud: tema raamatute müügiarv on tõusnud juba üle 100 miljoni, tõlkeid on avaldatud ligi 70-s keeles pea 150-l erineval maal. Ja kuigi kvantiteet ei ole alati kvaliteedi märgiks, on Coelho võitnud nii lugejate kui ka kriitikute südamed.

Miks? Vastuseid on mitu. Inimesed, kes on sattunud Coelho lummusesse, peavad tunnistama, et ta on suutnud neid sügaval hinges puudutada, panna neid korraks seisma ja aega maha võtma, mõtisklema elu ja enese oluliste väärtuste üle. Kõlab nagu rohkem nooremale sihtgrupile mõelduna ja on ka kriitikuid, kes arvavad, et kirjaniku sihtgrupp on teadlikult valitud – noored, kes otsivad oma identiteeti ja kohta. Ja ometi ei ole see nii lihtne.

Ilukirjanduses mängib suurt rolli kirjutamise stiil ja mõtete edasikandmise oskus – mida täpsem on sõnade kasutus, mida suurem ja sügavam sisu peitub väheste sõnade taga, seda nauditavam on ka lugemine. Coelhole on omane sümbolistlik, poeetiline keel, mis jätab mulje lihtsast ja kiiresti ammutatavast lugemisvarast, kuid tegelikult pakub tekst palju rohkem andes võimaluse lugeda ridade vahelt.

Tema teosed on üles ehitatud lihtsatele tõdedele. Ta põimib nende ümber omapäraste tegelaste elusaatused ning tulemuseks on positiivse sõnumiga muinasjutuline lugu. “Kui keegi midagi tõeliselt tahab, siis töötab kogu universum selleks, et tal õnnestuks oma unistused realiseerida. See juhtub siis, kui me õpime kuulama oma südamehäält ja aru saama keelest, mis on kõrgemal sõnadest ja mis näitab meile silmaga nähtamatut” – on sõnum “Alkeemikust”. “Tõde on see, kes sa tegelikult oled, mitte see, millisena teised inimesed sind näevad” – raamatust “Veronika otsustab surra” “Me tabame eluimede tähendust vaid siis, kui laseme ootamatustel juhtuda” – teosest “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”.

Coelho väärtustab elu ja armastust ning annab edasi oskuse näha asju erinevatest külgedest, julgustab meid olema ise ja leidma väikeseid imesid igapäevaelust. See on vajalik oskus, sest õigetest väärtustest ja valikutest sõltub ka inimese rahulolu. Eneseleidmine ei ole ainult noorte pärusmaa, endasse vaatamise aega vajavad kõik miks mitte teha seda Paulo Coelho lugude juhatusel.

Annika Hramov

Pildid on pärit siit  ja siit.

Vanu lugemissoovitusi

Raamatukogu sünnipäeva ajal toimunud raamatusoovitustele tagantjärele mõeldes tuletasin meelde esimest raamatusoovitamiste satsi 2003. aastal. Ja kuna ilukirjandus ju ei aegu, siis tuletaksin meelde toonast nimekirja:

Asko Tamme soovitab: Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Berk Vaher soovitab: “Puudutus”, Nikolai Baturin “Kentaur” ja “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija”, Martin Napa “Loomine”,.

Hillar Palamets soovitab: Oskar Luts “Mälestused (1. osa) Vanad teerajad. Talvised teed”, “Mälestused (2. osa) Läbi tuule ja vee. Vaadeldes rändavaid pilvi”, “Mälestused (3. osa) Kuldsete lehtede all. Ladina köök”, “Mälestused (4. osa) Kuningakübar. Mälestusi VIII”, “Mälestused (5. osa) Tagala. Ktora godzina? Punane kuma”; Bernard Kangro “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”.

Jüri Kallas soovitab: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”, Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”, Philip Pullman “Kuldne kompass”, Patric Süskind “Parfüüm”, Clifford D. Simak “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Laine Jänes soovitab: Paolo Coelho “Alkeemik”, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, “Palverännak: Maagi päevik” ja “Veronika otsustab surra”.

Merle Jääger soovitab: Mikael Niemi “Popmuusika a la Vittula”

Vallo Nuust soovitab: Aadu Hint “Angerja teekond”, Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”, Mika Waltari “Sinuhe”, Aleksandr Solzenitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Konfutsius “Vesteid ja vestlusi”, Doris Kareva “Mandragora”, Johan Fabricius “Kipper Bontekoe laevapoisid”, Edgar Allan Poe “Novellid”.

Tiina Sulg