Archive for the ‘Céline, Louis-Ferdinand’ Category

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu”

Louis-Ferdinand Céline „Reis öö lõppu” (Varrak 2010, tõlkinud Heli Allik).

Louis-Ferdinand Céline’i peetakse üheks parimaks 20. sajandi kirjanikuks. Ja tema esimest romaani „Reis öö lõppu“ (1932) tema tuntumaks teoseks. Tegemist paistab olema sellise klassikaga, mida hindavad ühtmoodi kõrgelt nii kriitikud kui tavalugejad, sest Goodreads’i järgi on raamatu keskmine hinne 4,23!

„Reis öö lõppu“ on noore mehe eneseleidmise ja eluga kohanemise lugu. Pärinedes vaestest oludest, üritab peategelane sellest keskkonnast välja rabeleda. Et pääseda väljakujunenud suhete hierarhiast, liitub ta sinisilmselt armeega. Kuid avastab peagi, et ta ei suuda inimesi tappa. Pärast haavata saamist ja paranemist, siirdub peategelane ühte Prantsusmaa kolooniasse Aafrikas. Temani on jõudnud jutud, et koloonias võib läbi lüüa ja varanduse teenida. Juba teel olles, saab ta aru, et on teinud järjekordse vea. Aafrikast jõuab peategelane galeeriorjana Ameerikasse. Ameerika ongi olnud noormehe unistus, kuid ka siin ei ole asjad nii, nagu kuuldud-unistatud. Ei jäägi üle muud, kui naasta Pariisi ja jätkata pooleli jäänud arstiõpingutega. Korraga jõuab peategelane tõdemuseni, et tal on tulnud maailmale tiir peale teha, et üles leida omaenda mõistus! Ehk arusaamine sellest, kuhu ta kuulub. Iseasi, kas sellega ka leppida saab ja tahab.

Raamatut lugedes tulevad mitmel juhul silme ette paralleelid suurte kirjandusklassikute ülekohut ja vaesust kujutavatest teostest romantismi ajastul, kus peategelased olude kiuste kangelastena lõpetavad. Céline’i peategelanegi satub ikka ja jälle sellistesse olukordadesse, millest ta võiks kangelasena väljuda. Kuid Céline ei ole valinud sellist loo rääkimise viisi ja nii võib nö kaanonite järgi öelda, et loo peategelane on oma tehtavate valikute järgi hoopis antikangelane. Kuid maailma võib näha mitmeti ja täna teame, et Céline’ poolt algatatud kujutusviis sai 20. sajandil küllalt levinuks.

Raamatu lugemine ei pruugi minna väga kiiresti, sest raamatus käsitletavad teemad on tõsised ja nende kujutamisel autor lugejale armu ei anna. Sarkastilise ja nihilistliku kujutusviisiga, räägib „Reis öö lõppu“ inimühiskonna idiootsusest ja silmakirjalikkusest, inimloomuse inetumast poolest. Siiski ei ole tegemist masendust tekitava lugemisvaraga, kuna autor mängib peenelt groteski ja teiste huumori võtetega. Soovitan lugeda!

Mai Põldaas

“20. sajandi klassika”

203

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”“Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

204

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

205

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

201