“20. sajandi klassika”

“20. sajandi klassika” on raamatusari, mis on halastamatult ja paratamatult 20. sajandi nägu. Siit leiab verd ja pori, kelme ja pühakuid, peent pilget ja jõhkrat satiiri, inimvaimu ülevust ja alatust. Selles sarjas on välja antud Albert Camus’d ja Evelyn Waugh’d, James Joyce’i ja Thomas Bernhardi. Siin leidub sääraseid piiritulpi nagu “Reis öö lõppu”, “Kesköö lapsed” või “Eebenipuust torn”. Sellesse sarja on raamatuid tõlkinud Mati Sirkel, Jaak Rähesoo, Anti Saar ja Aet Varik, õieti kogu meie tõlkijate kõrgliiga.

Lugege neid raamatuid, inimesed! Võtke endale aega ja lugege ning te ei kahetse.

Tiina Tarik

Kvaliteetse kirjanduse sajand.

20. sajandi klassika sarjad on kogu maailmas menukad. Kvaliteet on üldse üks sarja põhimõtteid. Kvaliteet nii sarjas olevate autorite nimekirja, tõlkijate, raamatute kujunduse ja välimuse seisukohast vaadatuna. teosed, mis on ühel või teisel viisil kirjandust mõjutanud. Kõik need teosed on kirjanduslukku jätnud ereda jälje. Raamatuid on küll raskem läbi närida, kuid see-eest on seltskond ülimalt väärikas: John Fowles, James Joyce, Franz Kafka, Albert Camus, Heinrich Böll, Halldor Kiljan Laxness, Jean-Paul Sartre.

Sirje Suun

Varrak on oma 20. sajandi klassika sarjas tõelised hiiglased ette võtnud — kasvõi krestomaatilised prantslased — ning kõiki neid telliseid järjest lugeda ei soovitaks — võib saada kerge- või raskekujulise klassikamürgituse. Kuid ükshaaval ja rahulikult võttes on sarjas ilmunud tõlketeosed kõik omamoodi pärlid. Pikemalt kirjutasin Colette’i “Vagabundst” siin, J. M. G. Le Clézio “Karantiinist” siin  ja Torgny Lindgreni “Isa armust” siin.

Annika Aas

Aare Pilv – Raamatusoovitused

Laozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel