Hooaja viimane kirjanduskohvik

Nagu eelmisel aastal, nii ka nüüd, oli hooaja viimase kirjanduskohviku teemaks kohvikukülastajate endi lugemiselamused ja -soovitused. Seekordsest arutelust, kus jällegi oli väga kirju valik raamatuist, jäi kõlama, et inimesed loevad erinevatel põhjustel, et otsitakse ja leitakse kirjandusest üsna erinevaid asju ja et loetut on võimalik üsna erinevalt tõlgendada, aga sellest hoolimata on kultuur see, mis seob. Otsimisi, leidmisi ja järgmise korrani!

Tiina Sulg

 

Robert Burns

Robert Burns (25. jaanuar 1759– 21. juuli 1796) oli šoti luuletaja, Šotimaa rahvuspoeet. Ta kirjutas põhiliselt šoti keeles (mille suhe inglise keelde on umbkaudu selline, nagu võro keele suhe eesti keelede, st hea tahtmise korral on ka ingliskeelsele lugejale parasjagu arusaadav).

Hannes Varblane on tema kohta öelnud: “Ta oli rahutu hing, kõva kärakamees ja seelikukütt, ent eelkõige haises ta andekusest. Burns oli küll lüüriline luuletaja, kuid ka terav satiirik. Ent kui täpsem olla, siis ta oli ning on vist ikka veel šoti luules kõik. Kuigi ta oli šoti marurahvuslane ning on tänastegi šoti separatistide iidol, peab kogu ingliskeelne kirjandusilm teda omaks.”

Algupäraste teoste kõrval kogus Burns ka šoti rahvalaule, mida sageli kirjanduslikult kohandas. Tema  laulu “Auld Lang Syne” lauldakse sageli aasta viimasel päeval.

Eesti keeles on ilmunud:

“Lõbusad kerjused” (1959, tõlkinud Ralf Parve)
“Mu arm on nagu ruske roos” (2000, koostaja Urmas Tõnisson, tõlkinud Ralf Parve, Ants Oras, Kullo Vende, Mart Mäger, Georg Eduard Luiga, Lydia Koidula, Johannes Vau, Karl August Hermann, Ado Grenzstein, Friedrich Reinhold Kreutzwald ja Urmas Tõnisson)
Kukerpillide plaat “Šoti laulud Šoti klubis” [14 lugu Robert Burnsi tekstidele] (2003)

Tekst näituselt Kirjanduslinn Edinburgh