Archive for the ‘Bristol, Piret’ Category

Kilde Tartu kohvikuelust


Kohvikud on olnud meie kirjanduslikus elus – ja nimelt Tartus – suure mõjuga asutused, nii et neist mööda minna ei saa. Ja nende arvu ning isegi suuruse poolest oli Tartu Tallinnast niivõrd ees, et viimane alles Vabariigi kestuse teisel poolel oma Feischneri, „Harju” ning „Kultasega” Tartule järele ja ettegi jõudis. Aga selle aja kulutamise poolest, mis Tartus kohvikutes ära raisati, ei pääsenudki Tallinn Tartuga võistlema.

/—/
Tartus mõni mees päris elaski kohvikus, nagu näit. Alle ja rida malehaigeid Werneri tagaruumis; seal taoti shahhi ja matti hommikust õhtuni ja suitsetati end omaenese tubakavingus suitsurääbisteks.
/—/
Ning kohvikuid sigines aina juurde: suurkohvik „Linda”, Werneri vastas omasoodu mahukas kohvisaal Vattmann, siis igavene suitsu- ja suruõhupunkristik, too keldrikordne „Ko-Ko-Ko”, muist suuremaist ja pisemaist rääkimata. Muudkui vali, mine ja vegeteeri.
(Artur Adson „Siuru-Raamat”)

Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid.
/—/
Veel riikliku iseseisvusaja algul puudus sõna „kohvik”, öeldi „kohvimaja” või „kaffee”, aga varsti tekkis see tarvilik sõna. Artur Adsoni mälestuste järgi olnud sõna arvatavaks loojaks kunstnik Mägi, sest kohvik Werner oli talle teiseks koduks ja sellest oli alati kõnet
(Herbert Salu „Kihutav troika”)

Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /—/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”
(Toomas Haug „Klassikute lahkumine: 25 kirjatööd”)

Kirjanik on kõikide kohvikute külaline. Kord (1937) avastab kohvikupoeet, et tööpäev venib jälle tunni võrra pikemaks, sest uus kohvik avab oma uksed.
Tartus oli 1929. aastal streik kohvihindade tõstmise pärast. Gori tõlgitsusel peab selle tagajärjel kogu eesti rahvas kannatama, sest kirjanik hakkab nüüd kirjutama.
(Eduard Laugaste „Eesti kirjandus karikatuuris”)

Mõni nädal hiljem, vist oli 39-nda aasta aprillikuu juba käes, astusin ennelõunal, loenguteakna ajal, „Wernerist” läbi. Sealt iga päev kord läbi astuda kuulus vähemalt teatud tudengiteringkonnas otsekui kohuslike asjade hulka, ükskõik, kas sinna istuma jäädi või mitte. Enamasti polnud ju istumajäämiseks aega, vaid piirduti sellega, et kiigati üle ukse igasse nelja ruumi sisse. Istumajäämise kavatsust polnud mul tolgi ennelõunal. Tahtsin täita üksnes sissekiikamisrituaali. Möödusin letiruumi klaasseinast, mille taga vanemate daamide maiuskond nelja-viie laua ääres hammustas kohvi juurde linna väidetavasti kõige hõrgumaid napoleoni- ja aleksandri- ja rummi- ja vahukoore- ja mokakooke…
(Jaan Kross „Mesmeri ring”)

„Kuhu, noored sõbrad?” küsis Justus.
Ilma et keegi oleks vastanud, hakkasime Kivisilla poole minema. Enne silda pöördusime vasakule. Õigus, seal on ju „Sinimandria” – kuhu mujale me oleksimegi läinud!
(Bernard Kangro „Emajõgi”)

Möödume raekojast paremalt. Seal on linnaapteek nagu vanastigi ja teisel pool restoran „Võit”, omaaegne söögisaal „Koit”, mida hästi mäletan. Raekoja taga on haljasala suurte majade, kino „Centrali” ja Lossi tänava alguse asemel. Seal nurgal asus kunagi Toomkohvik, kus ma C. H. Malmiga ükskord istusin.
(Bernard Kangro „Tartu”)

Uueturu tänaval asus oma piparkookide poolest kuulus Boeningi kondiitriäri. Sellest mitte väga kaugel Riia tänaval asus Lilli kondiitriäri, kust ema koos minuga oma sõbranna Olli Mathieseni juurde külla minnes alati kooke ostis. Werneri kondiitriäri asus meie korterist ainult mõne sammu kaugusel Jaani tänaval. Sealt ostis ema mulle, kui ma olin hea laps olnud ja tal oli piisavalt raha, portsu vahukoort, mis oli mu suurim soov. Ära süüa ei suutnud ma seda portsu kunagi, selleks oli koort liiga palju.
(Erik Verg „Vaimustuse tiivul”)

Igal juhul oli kohvikus käimine ka nüüd rituaal, mida tuli täita, ja seda võeti küllaltki tõsiselt. Istuti „kohase“ näoga, talvel hõberebase- või naaritsanahast mütsid peas, ja näidati, et oldi olemas. Vahetati muljeid ja klatšiti, joodi kohvi või teed, näksiti saia või kooki.
/—/
Lapsepõlves (vanaemaga linnareisil käies) oli minu jaoks olnud kõige tähtsam kohvik Raekoja platsil asunud nn. pontšikubaar, kus külastajate silme all valmisid rasvas tainarõngad, mida nüüd nimetatakse sõõrikuteks. „Säde“ kohvikut, mis asus peaaegu Raekoja platsi kõrval (praeguse „Zum-zumi“ asemel) külastasid peamiselt õpetajad ja teenistujad.
/—/
Praeguse tuntud hiina restorani „Tsink-plekk-pang“ asemel oli „Tempo“ – allkorrusel dieetsöökla, üleval kohvik, kus ka sai teinekord istutud. Kohvik „Sigma“ asus üsna kõrvalises kohas, enam-vähem Riia maantee ning Filosoofi tänava ristil.
(Mihkel Mutt „Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool”)

Varasel hommikul oli „Tempos“ kiirete kohvitajate ja saiatajate paik, siit ruttasid läbi juuksurid, müüjad, kontorisekretärid, kogu see naistearmee, kes kella kaheksa-üheksa paiku liinibussidel südalinna vuras. Keskpäeval lõid siin palmide all aega surnuks üliõpilased ja linnanoored…
(Olev Remsu „Musketäride muundumised”)

Aga tähtis ei olnudki alati see, mis toimus auditooriumis, pigem see, mis toimus näiteks ülikooli kohvikus, kui said ühes lauas istuda kas Paul Ariste või Eero Loonega. See oli haridus, suhtlus, vaimsus. Need olid need kuuekümnendad… Me elasime kõigele sellele – Tuhkatriinumäng Vanemuises, Hermaküla, Tooming, luuleõhtud, kunstinäitused – kaasa.
(David Vseviov „Aja vaimud”)

Vaatasime kella ja leidsime, et bussini on aega küll. Enne jõuame näiteks Illegaardis käia. Suundusime sinnapoole, reipalt ja entusiastlikult rääkides kõigest, mida sülg suhu tõi; olime ju saanud püha inimese õnnistuse ja loa teineteist armastada ja teha palju lapsi, või keda sealt just tulemas oli. /—/ Särasilmselt tormasime rõõmsalt õnneliku tuleviku poole, mis kindla peale ootas meid Illegaardis.
(Piret Bristol „Tartu naised” kogumikus „Tartu rahutused”)

Päev varem oli ta avastanud kohviku ühes restaureeritud majas, mis asus vanalinna ääremail, mitte kaugel hotell Barclayst, ja seal oli ta saanud parimat kohvi, mida oli seni Tartus joonud, ehtsat itaalia espressot. See oli endine trükikoda. Keskel seisid lauad ja toolid ja seinte ääres vanad trükimasinad, hoolitsetud muuseumieksponaadid valurauast ja läikivast messingist. Siin trükiti varem Dörpt’sche Zeitungit.
(Ulrich Knellwolf „Tartu-missioon”)

Rohkem Tartu kohta ilukirjanduses ja mälestustes leiad veebilehelt Tartu ilukirjanduses http://teele.luts.ee/

Halliki Jürma

Pilt: Ado Vabbe “Kohvikus” Tartu Kunstimuuseumi lehelt

Advertisements

Piret Bristol – Lugemissoovitus

leer savumeesJaak Leeri „Savumees Einaril on buss kogu aeg katki” on raamat, mis igas korralikus raamaturiiulis on olemas, ja kui teda ei ole, siis tuleb ta poest osta ja sinna panna. Tegemist on üsna õhukese jutukoguga, mille autor on sellise ajalehe nagu Nelli Teataja ajakirjanik. Tõepoolest on see leht olemas, aga Leeri lood on siiski puhas ilukirjandus. Sobivad hästi igal aastaajal ja igas meeleolus – mida mustem see on, seda parem, sest „Savumees” kuulub kindlasti eesti huumori-kirjanduse esikümnesse.

Piret Bristol raadiAivo Lõhmuse „Võim ja vari” on selle sajandi alguses ilmunud paks kriitikakogumik peamiselt eelmisel sajandil avaldatud kirjandus- ja teatrikriitikast. Kõik artiklid ja esseed nende kaante vahel ei ole sugugi varem ilmunud, sest raamat sisaldab ka niisuguseid haruldusi nagu siseretsensioonid. Need on arvustused, mida kirjastus vene ajal tuntud kirjanikelt tellis avaldamist ootavatele käsikirjadele ja neist olenes käsikirja saatus üsnagi palju. Aivo Lõhmus on ainus eesti kriitik, kes on söandanud enda tehtud siseretsensioonid, õieti osa neist, ka raamatukaante vahel avaldada. Vaimukaid ja nauditavaid seoseid sisaldavad raamatuarvustused on selle teose põnevaim osa, aga Nikolai Baturini ja Jaan Toominga loomingut käsitlevad alajaotused oma imekspandava põhjalikkusega on kindlasti abiks igat masti kirjandus- ja teatriteaduse üliõpilastele. Autor on varustanud muist lugusid ka tänapäevaste kommentaaridega, mis teevad sellest kogumikust ühe originaalseima ja huvitavaima kriitikaraamatu, mis eesti kirjanikult ilmunud.

valitaimkasvabLuuletaja Katrin Väli nimi ei ole väga tuntud, ometi on ta kirjutanud juba kümmekond luulekogu ja on kindlasti tänase Eesti üks tähelepanuväärsemaid luuletajaid. Madis Kõiv on kunagi Underist rääkides väljendanud arvamust, et eesti luule peavoolu liin eeldab luuletajalt n-ö emalikkust, ja kõik, mis sellest peavoolust hälbib, ei leia heakskiitmist luulena. Kindlasti ei ole Katrin Väli kunagi kirjutanud peavooluluulet. Tema teostest tõstaksin esile sellist huvitavat kogu nagu 1999. aastal ilmunud „Taim kasvab kell käib”, aga ka kõiki varasemaid ja hilisemaid. Kes tahab luule kaudu tunnetada inimmeeltele hoomamatut ega otsi kiiret meelelahutust, sellele on Väli loomingus avastamisrõõm garanteeritud.

afanasjev kaadrid otsustavadOn selline suurepärane raamat nagu Vahur Afanasjevi „Kaadrid otsustavad”. Võib küll öelda, et Afanasjev püüab olla Eesti Vonnegut, aga see tuleb tal tihtipeale täitsa vaimukalt välja. Tegemist on omapärases CD-suuruses formaadis hästi mõnusale paberile trükitud ja Aapo Ilvese toredate illustratsioonidega proosaraamatu-kesega. Afanasjevi loomingust soovitan veel tema mälestusi Brüsselis ametnikuna elatud ajast – raamat on ilmunud Petrone Prindi „Minu …” sarjas ja mõistagi kannab pealkirja „Minu Brüssel”.

ackroyd hawksmoorLõpetuseks soovitan kirjandusgurmaanidele Peter Ackroydi „Hawksmoori”. See romaan tuleks panna kooli kohustusliku kirjanduse hulka, kuid selleks, et seda suudetaks lugeda, peaks muidugi kogu kohustusliku kirjanduse nimekirja üle vaatama. Kõige laiemalt öeldes on juttu peamiselt inimese sisekosmosest. Romaan on samas nii-öelda ajalooline ja piisavalt mitmekihiline.tartulinnaraamatukogu100

Piret Bristol

Piret Bristoli ja Veiko Belialsi lugemissoovitused

Seitse aastat jutti on raamatukogu sünnipäevaürituste hulka kuulunud ka vestlusõhtu, kus lugemissoovitusi jagavad kirjanikud, ajakirjanikud või muidu tuntud tartlased. Ka tänavu kogunesid huvilised raamatukogu kohvikusse, kus oma lugemiselamusi jagasid kirjanikud Piret Bristol ja Veiko Belials. Kuna nad kõnelesid vaheldumisi, paari raamatu kaupa ja oma muljeid võrreldes, ei hakka ma neid allpool eristama.

Alustuseks midagi põhjamaist: Peter Høeg “Preili Smilla lumetaju” (1997). Sarnaselt “Lohetätoveeringuga tüdrukule” on siin tegemist krimka vormis väärtkirjandusega, mille tegelased on paranoiani kriitilised ühiskonda valitseva süsteemi suhtes. Ka teised Høegi raamatud – “Piiri peal” ja “Vaikne tüdruk” – on head. Süžeed kannab Gröönimaalt pärit peategelase Smilla talvemaastikutunnetus ja õiglusejanu.

Mark Haddon kirjutab samuti eraklikest, mõneti ka erakordsetest inimestest. “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal” (2003) on mina-vormis jutustus Aspergeri sündroomiga noorukist, kes suudab meeles pidada praktiliselt kõike ja lahendada peast keerukaid matemaatilisi tehteid, ent tunded ja suhtlemine on talle tundmatu maa. Kui ta märkab kõrvalekallet tavapärasest elurutiinist, toob see kaasa põhjaliku süvenemise oma perekonna loosse ning ka koera mõistatus saab lahenduse. Ühtlasi tekkis siit sild meie esimese lugemissoovituste päevani: ka 2004. a. tutvustas Asko Tamme sama raamatut.

Vahelduseks üks tore pildiraamat: “Eesti bussiputkade peaaegu täielik teejuht 2004-2007” (2008).  Kunstnikud Eve Kask ja Signe Kivi on pildistanud pea igat Eesti bussiootepaviljoni ehk putkat, järjestanud fotod maanteede kaupa ning tulemuseks on reibas pildirida, mille abil võib vaimus reisida läbi terve Eesti. Siinkirjutaja leidis oma kodukandi bussiputka kenasti üles. Otsige enda oma ka!

Järgmine raamat pakub aga reibast rändu läbi ilmaruumi: Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” (2009), viieosalise triloogia esimene raamat(vt ka “Universumi lõpu restoran” ja “Elu, universum ja kõik”) veenab lugejat juba kaanel, et too paanikasse ei satuks ning koos Maa viimase asuka ja paari võõrplaneetlasega teele asuks. Lihtsas vormis filosoofiline kõrgpilotaaž on nagu loodud süsimusta päeva helgemaks muutmiseks. Ja ärge siis teele asudes käterätti maha unustage!

Sarjaraamatutest nimetati ka Alexandre Dumas’ “Kakskümmend aastat hiljem” (1958), mida nii esinejad kui paljud kuulajad hindasid kolme musketäri sarja parimaks köiteks. (Sedagi sarja võib mööndustega nimetada viieosaliseks triloogiaks.) Rohkem või vähem tõsiajalooliste sündmuste taustal kujutatakse üpris täpselt ja väga naljakalt kõiki nelja temperamenditüüpi. Veiko Belials lubas pensionile minnes kogu sarja uuesti üle lugeda.

Paljud on musketäride sarja või mõnd üksikköidet antikvariaatidest jahtinud. Antikvariaadiga on seotud ka Carlos Ruiz Zafóni raamat “Tuule vari” (2008), milles tähtsat rolli mängib Unustatud Raamatute Surnuaed, kust külastajal lubatakse endale võtta üks hoolega valitud raamat. Nii nagu ka autori järgmises teoses “Ingli mäng” on võrdväärseteks peategelasteks jutustaja kõrval ka Raamat ning Barcelona linn.

Ray Bradbury on ülepea suurepärane ulmekirjanik, kuid “Vist on kuri tulekul” (1999) sai teiste seast välja valitud kui jutumeistri kohta erandlik – see on üks ta väheseid romaane. Gooti linnafantaasia stiilis loos tuleb tsirkus linna, kus elab kaks poissi… Otsatult helge ja lootusrikka lõpuga romaan.

Kes osanuks arvata, et nime Rosemary Black taga peitub eesti autor? Õieti on see osaühing, kellel oli(?) kavas kirjastada üksteist Rosemary Blacki raamatut. Sarja “Draama” esimene ja seni ainus raamat “Lissaboni parim lõbumaja” (2006) kirjeldab kohutavaid sündmusi väikelinnades, tegevuse toimumispaiga reedab pealkiri. Üks ütlemata kummaline raamat. Aga miks ka mitte lugeda vahel sääraseidki raamatuid, millest midagi oodata ei oska?

Põhimõtteliselt kehtib sama ka autorinime Anonüümne all  ilmunud teose “Raamat, millel pole nime” (2007) puhul. Tegu on klassikalise vesterniparoodiaga, millel oleks justkui kõik žanrile tüüpilised jooned. Kui ikka esimeses peatükis siseneb karmide meeste kõrtsi võõras ja hakkab stammkundedega tüli norima, siis võib arvata, et omil jalul ta sealt ei lahku… Aga on see ikka nii?

Ulmega jätkates: üks viimase aja põnevamaid avastusi on Tim Powersi “Anubise väravad” (2009), tüübi järgi aurupunk. Kirjandusprofessor, kes otsib ammuse kirjaniku jälgi, satub Londoni all-linnas ajavangi, komplikatsioonideks pahalase kehavahetused. Maailm päästetakse poolkogemata ja armastust on vaid näpuotsaga. Napis, hoogsas stiilis kirjutatud raamat, mis ei sarnane seeriaulmega ning mida on raske käest panna.

Seeriaulmest on vast parim näide Dan Simmonsi “Hyperion” (1998). Seitsmest jaost koosnevas raamatus räägitakse lugusid, ja mõned nendest lugudest on päris vapustavad. Häda on ainult selles, et järjed tuleb ka läbi lugeda…

Ning Aleksandr Grini “Kuldkett. Tee ei kuhugi” (1973) on kindlasti osa ulmehuviliste kohustusliku klassika varamust.

Ivo Parbus, rohkem tuntud kui seadusega pahuksis linnaametnik ja kehv ilukirjanik, on koostanud igati kena intervjuuraamatu “Navitrolla: kunstnik Navilt ja Trollast” (2005). Kunstniku jõulised, sisukad seisukohad on väärt lugemist, pildireprod nägemist.

Henn-Kaarel Hellat on avaldanud mälestustesarjas “Inimese tegemine” juba mitu köidet, poisipõlvest täismeheteeni.  V köide “Templis ja tavernis” (2008) kirjeldab autori ülikooliaastaid Tartus 1954-1964. Hellati sulest on muuseas ilmunud ka üks esimesi eesti ulmeromaane (kahejaoline “Naiste maailm”).

Kivisildniku “Loomade peal katsetatud inimene” (1997) on üks eesti kirjanduse väheseid värssromaane. Raamat kajastab rohkem või vähem iroonilises võtmes 15 aasta tagust Tartu kultuurielu. Mahukas köites “Valitud teosed I: jutustused ja romaanid 1984-2004” (2004) on taastrükitud ka ajalehes “Post” ilmunud artiklid.

Aivo Lõhmuse viimane luulekogu “Hüüdja hääle murre” (2000) on valikkogu uute tsüklitega. Lõhmuse vabavärsiline luule on eriti soovitav armunutele.

Olev Remsu “Kurbmäng Paabelis” (1989) ja Mait Rauna “Doktor Mööbi seiklused Inglismaal” (2008) on mõneti sarnased raamatud. Tegu on prosaistide jõudemonstratsiooniga: kui mahukat või keerukat teost on võimalik kirjutada, et see veel lugejale menetletav oleks? Esimene raamat viis Piret Bristoli mõttele, et õhemat raamatut polegi mõtet ette võtta. Kui Remsu on suur rännumees, siis Raun on oma teose kirja pannud “lennukiga sõitmata ja Inglismaal käimata”. Õudse võõristuse ja halastamatu naeruga kirjeldatakse ühe õppejõu konverentsireisi ning võikaid juhtumeid selle vältel.

Lõpetuseks jäeti “rosinad”. Piret Bristoli lemmik oli talle iseäranis lähedast tüüpi kriminull – Lawrence Blocki “Kaheksa miljonit suremisviisi” (2001). Suursarjade taustal võrdlemisi vähetuntud autor esindab nn “kõvakskeedetud” laadi – erruläinud joodikvõmm jahib sarimõrvarit. Hästi välja joonistatud karakterid ja kindlal käel veetud lugu on märksõnad krimihuvilistele, kes otsivad põnevaid autoreid.

Veiko Belialsi öökapiraamat on aga juba kaua olnud Alan Alexander Milne’i “Karupoeg Puhh”. Mitu põlvkonda on üles kasvanud Puhhi-raamatust põhjapanevaid elutarkusi ammutades, ent oma vapustuseks leidis kooliõpetajast Belials, et tänapäeva teismelised ei tea Puhhist muhvigi. Ometi tasub see kätte võtta kõigil vanusest, soost ja edukuse astmest hoolimata kui oivaline abivahend masendusest ülesaamiseks. Lõppude lõpuks:“Mitte keegi ei saa kurvaks jääda, kui tal on õhupall.”

Tiina Tarik

Piret Bristol “Paralleelmeri”

Kui ma olin lõpetanud Piret Bristoli raamatu “Paralleelmeri”, siis esimene emotsioon oli soov öelda autorile aitähh. Päris hea lugemine oli.

“Paralleelmeri” koosneb omavahel üsna lõdvalt seotud juttudest. Teemaks inimesed ja kohad, mälestused ja seosed, juhused ja juhtumised, uned ja elud. Kõik kuidagi väga isiklikud, kuid samas nii äratuntavad. Mustade seintega erakat on paljud näinud, erinevus on detailides. Kohtumised Kirjaniku, Filosoofi, Kapteni ja Sellega, Kes Ei Tea, Kes Ta On võivad moonduda kohtumisteks Kunstniku, Ajaloolase, Metsavahi või Sellega, Kes Teab, Kuidas Asjad Peavad Olema. Salaruumid, mis muudavad ajas ja mälus kohta või asuvad ainult seal, kus teadja silm neid näha võib, on Tartus olemas. Ja üllatust, kuidas üht mõttelõngajuppi harutama hakates hoopis kaugetele mõtterännakutele jõutakse, on vast ka igaüks kogenud. bristolparalleelmeri

See tuttavlikkus pole kummatigi sugugi igav. Selle eest kannavad hoolt eelkõige omamoodi mõtted, laused, sõnad ja sõnastused. Kuigi tekst on parasjagu nii napp kui võimalik ning eelneva ja järgnevaga tugevas seoses, olgu siinkohal üks mulle eriti silmahakanud jutukatke ka ära toodud: “Usk tõenäosusesse ei tasu ennast kunagi ära. Raamatud on meil selleks, et usuksime ebatõenäosusse.” (lk. 61)

Raamatut võib soovitada nii neile, kel aega napib – lugedes keskmiselt paarileheküljelisi jutukesi näiteks üks hommikuse kohvitassi juurde, üks lõunapausi lõpuks ja üks õhtul enne magamaminekut – on 21 päevaga raamat otsas (seda enam, et raamat on piisavalt väikses formaadis, et seda käekotti panna ning piisavalt hea kujundusega, et seda avalikult kotist välja võtta), kui neile, kel aega küll – need saavad siis parimate kohtade kallal mõnusalt mekutada ja omi mälestusi edasi heietada.

Tiina Sulg