Archive for the ‘Bennett, Alan’ Category

Alan Bennett “Tema majesteet lugeja”

Kõik algas koertest. Miski ajas nad raamatukogubussi juures nii hirmsasti haukuma, et kuninganna pidas vajalikuks oma lärmakate lemmikute pärast vabandada. Puht viisakuse pärast laenas ta ka ühe raamatu. Seda tagastama tulles langes ta pilk Nancy Mitfordi romaanile “Armastust otsimas” … ning siitpeale polnud enam miski endine. Raamatud ja lugemine haaravad ta endasse, tekib olukord, kus “üks raamat viis teiseni, uksed avanesid kõikjal, kuhu ta pöördus, ning päevad ei olnud küllalt pikad, et lugeda kõike, mida ta lugeda oleks tahtnud.” Hiline kirg võib vahel osutuda vägagi tugevaks.

A. Bennett võrdleb mõtlemist lihasega, mida on võimalik lugemisega tugevamaks treenida.  Mihkel Kunnus toob oma blogis hea võrdluse: tihti arvatakse, et “pole suurt vahet, kas lugeda „Jevgeni Oneginit“ või kuulata seda audioraamatuna — sama info jõuab õpilase kõvakettale nii või naa (kui jalgrattakoondisele osta tsiklid, siis saaksid nad oma trennikilomeetrid palju kiiremalt ja ilma nürimeelse rassimiseta läbitud, eks.)” Mõistagi on Tema majesteedil raamatumaailmas orienteerumisel abiline, tolsamal saatuslikul päeval raamatubussis kohatud noormees Norman, kellest kujuneb pikapeale tõeline personaaltreener-kirjandusnõunik. Normani juhendamisel liigutakse lihtsamalt keerulisemale, kuni viimaks ei käi ka M. Proust tublile lugejale üle jõu.

Aga õukond, nõunikud ja ministrid muretsevad … Kuninganna “lugemistõbi” hakkab mõjutama isegi riiklike kohustuste täitmist, sest  “lugemine tähendab tagasitõmbumist. Enese kättesaamatuks tegemist. Selle pärast poleks vaja nii muretseda, kui see harrastus oleks vähem … isekas” Mida teha? Norman “pagendatakse” ülikooli, eemale paleest. Ühel hetkel tunneb majesteet lugeja ka ise, et lugemine on ta ära rikkunud. “Või igatahes rikkunud ta kõige ülejäänu jaoks.” Tundeerksus ei ole riigivalitsemise puhul just kõige hädavajalikum omadus… Edaspidi on kuninganna sunnitud tõdema: “Ma mõtlen kirjandusest kui hiiglasuurest riigist, mille kaugete piiride poole ma rändan, kuid milleni ma iial ei jõua. Ja ma alustasin liiga hilja. Ma ei suuda oma mahajäämust enam kunagi tagasi teha.”

Kes on palju lugenud, see hakkab tihti ka ise kirjutama. Kirjutaja on seda parem, mida rohkem on ta lugenud. Kuningannaski tekib soov ja tahtmine midagi paberile panna. Mis edasi saab?  Siin jätab autor otsad lahti.

Kokkuvõtteks: mis on lugemise juures oluline?  Lugemine on pingutus. Pingutuse kaudu toimub areng. Lugemine teeb vabaks. Ja isekaks (siit ainet mõtisklusteks ehk üks kõrvalpõikeline mõte ajaloo radadele: kuidas on naiste kirjaoskus mõjutanud ühiskonda?) Tähtis on mitte lugemisest eemale heidutada, alustada lihtsamast ning liikuda keerulisemale. Ja õigele  raamatule sattumine: “”Armastust otsimas” osutus õnnestunuks ja omamoodi isegi otsustava tähtsusega valikuks.” Romaanidest a la “Armastust otsimas” võib alguse saada midagi enamat ning seepärast ei tohiks (ka raamatukogudes) kärpida juhuseid ja ahendada valikuid.

Piret Kiivit