Archive for the ‘Baturin, Nikolai’ Category

Nikolai Baturin “Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”

Miks ma selle raamatu lugemise ette võtsin?

Esiteks, autor määratles selle ajalooliseks romaaniks ja silme ette tuli kohe nooruses loetud V. Jani triloogia Tšingis-khaanist. Teiseks, tänapäevane Läänemaailma reaalsus.

Lugemisel selgus, et see ei ole ikkagi ajalooline romaan, pigem just fragmentaarne unenägu, “mingisse aega” paigutatud lugu. Huvitav oli minu jaoks ka see, et tegelased olid nimetud, ainuke nimeline tegelane on nooruke türgi neiu Zarema, peategelase Jaluspoisi armastatu. Kuid nende armastus on samuti natuke elukauge, unistuslik.

Romaan jutustabki Euroopast pärit poisist, kelle Suurkhaan võttis omale jaluseid hoidma. Aastakümneid elab Jalusepoiss mongolite juures, võtab osa sõjakäikudest. Kui Suurkhaan läkitab Jaluspoisi saadikuna Euroopasse, tutvub poiss kristliku kultuuriga ja pöördub ka ise ristiusku ning temast saab munk Jaalmar.

Väga lihtne selle raamatu lugemine ei olnud.

Arvustusi saab lugeda siit ja siit ja lisaks huvitavat lugemist teaduse vallast.

Valentina Brovina

Advertisements

Nikolai Baturin „Noor jää“

baturinnoorjääMa mõtlen keele peale, kui seda raamatut loen, eesti keele peale. Sellest, et kas see minu keel, meie keel, on rikas? Jah, on küll, lausa külluslikult ja segadusseajavalt rikas, nii rikas, et ma pean vist tõesti iga lause juures peatuma ja mõtlema jääma, mis on seal peidus? Kaasaegses kiirustavas ja vähesüvenevas maailmas on see minu jaoks üllatavalt harjumatu… Kas tähenduski kaob sellesse – sõnasäbrusse?

Ja siis on seal need mõned „ankrud“ – laused, mis avavad karakterit viisil, et näib, nagu oleks tema kogu olemus selles ühes lauses. Ja et tal polegi enam oma elukäigule muud lisada, nii põhjapanev ja kärisev on see paikapanemine. Inimesed oma hetkedes, mille läbi me neid noissamades hetkedes endi jaoks defineerime ja mille läbi neid edapidi ehk nägema hakkamegi, võimetud oma arvmust neist muutma, või ehk lausa vajaduseta.

Kõik need väikesed ent suurte tagajärgedega otsustused, mis pooljuhivad teatud suunas, sihtpunkti, mis meie endi eest veel varjatud ja kindlasti teistugune, kui algselt plaanisime. Ja asjad saavad olla väga pika vinnaga; kas ehk lohutus, või hoopis kurb võimalus? Igatahes ei tasu selle raamatu puhul žanrinimest eksitatuna kergemeelset ega lahedat lugemist oodada – ei sõnadest, ei tegelastest, ei teemast. Pole pikka aega end päris nii häirituna tundnud; veel enamgi ehk seeläbi, et ei oska mõista, ent ka mitte hukka mõista. Mida tähendab tahtmine, minu tahe, teise tahe, ja mis on tahtmatuse taga?

Ave Kikas
Eesti Rahva Muuseumi giid-muuseumipedagoog

Aare Pilv – Raamatusoovitused

aare pilv_ mihkel kabelLaozi „Daodejing”
Erich Fromm „Armastuse kunst”
Albert Camus „Pagendus ja kuningriik”
Madis Kõiv „Studia memoriae I. Rännuaastad”
Mart Kalm „Eesti 20. sajandi arhitektuur”
John Fowles „Maag”
Nikolai Baturin „Kentaur”

Minu soovitused on üsna enesekesksed, püüdsin lihtsalt mõelda raamatuid, millest mul on erilised isiklikud mälestused. Neli esimest on minuga kaasas käinud juba murdeeast või varanoorusest saadik. Laozi iidne tekst ei vajagi õigupoolest kommentaare, mu isiklikus vaimses sfääris võiks selle kohta kindlasti kasutada mõistet „tüvitekst”. Minu pähe on ta kulunud Linnart Mälli lakoonilises ja sugestiivses tõlkes, mis mõjub algupäraselt eesti keeles kirjutatud luulena, kuid sama hästi võib soovitada ka uuemat ja mõne külje pealt üksikasjalikumat Jaan Kaplinski tõlget; õigupoolest olekski soovitav neid korraga lugeda, et saada pilti algteksti tõlgenduslikust ruumikusest.

Erich Frommi „Armastuse kunst” on küll kirjutatud üle poole sajandi tagasi, kuid on kõnekas tänapäeval ehk veelgi rohkem. Filosoofilise tõsidusega (ja mitte eneseabiraamatu kerglusega) kirjutatud teos sellest, mida õigupoolest tähendab armastus ja kuidas armastama tuleb õppida. Fromm seob ühte isikliku ning ühiskondliku plaani ning näitab, kuidas sotsiaalsed hädad saavad alguse oskamatusest armastada. Kirglik ja sügavamõtteline raamat.

pilvraamatud1Albert Camus’ puhul tahaksin lisada veel mitu teost, kas või „Sisyphose müüdi” ja „Õnneliku surma”, aga nimestikku valisin tema kogutud lühiproosa köite, mis ehk koondab tema mõtte ja loomelaadi eri külgi kõige ülevaatlikumalt. Kõige haaravam on tema teostes olnud minu jaoks see, kuidas ta näitab ilma jumalata ja lootuseta inimese võimalust kogeda siiski olemasolu karmi ja illusioonitut rõõmu – ja kõige jõulisemalt suudab ta seda teha lihtsalt kirjeldades merd, päikesepaistet, õhtust tuult. Kui mõtlemise pingsus on ühendatud avatusega meeleliselt tajutava suhtes, võlub see mind alati.

Viimane kehtib ka Madis Kõivu kohta. Ka Kõivu puhul tahaks lisada terve rea teisi tekste. Ütlen siinkohal lisaks vaid seda, et kui ma keskkooli ajal lugesin „Rännuaastaid”, tundsin, et kui mina oleksin kirjanik, tahaksin kirjutada just sellist proosat, sest just selline kirjutamisviis on absoluutselt mõttekas.pilveraamatud2

Mart Kalmu suure arhitektuurimonograafia seltsis olen veetnud pikki õhtuid, kujutledes näiteks, kui teistmoodi ja meeldivam linn oleks Tallinn, kui omaaegne Saarineni generaalplaan oleks teostunud, või mõlgutades, kuidas stalinistlik arhitektuur jätkas tegelikult üsna sujuvalt 1930. aastate lõpu arenguid, otsekui polekski murrang nii järsk olnud, kui on tavaks kujutleda. Ilmselt sellest raamatust sain külge harjumuse linnades ringi käies puhtalt maja välimuse järgi mõistatada, mis ajal on mingi maja ehitatud; see muudab ruumis liikumise ühtlasi ka eri ajakihtide vahel liikumiseks, ruumile tuleb üks mõõde juurde. Väga loetavalt kirjutatud ja väga hariv raamat.

Fowlesi „Maag” ja Baturini „Kentaur” on kaks romaani, mille puhul olen aru saanud, mida tähendab „raamatute neelamine” – kuigi mõlemad on väga paksud romaanid, lugesin kummagi läbi paari päevaga, tekst lihtsalt hoidis oma haardes. Baturini puhul oli see ehk eriti üllatav, sest teose poeetiline stiil on ju pigem raskepoolne, ometi oli sisuline põnevus ning teksti meisterlikkus see, mis üha edasi kiskus. Fowlesi romaanist ma parem ei räägigi, tagantjärele tundub see äkilise ja sügava sõltuvusse sattumisena. Tihked ja küllased raamatud.tartulinnaraamatukogu100

Aare Pilv

Aare Pilve foto Mihkel Kabel

Nikolai Baturin „Karu süda“

Nikolai Baturin on mitmekülgne mees – ta on sõitnud merd, töötanud Siberi geoloogiaekspeditsioonis, kirjutanud luulet, proosat, näidendeid, lavastanud, illustreerinud ja olnud viisteist aastat Siberis elukutseline kütt. Ja sellest viimasest räägibki tema ilmselt kuulsaim teos (romaani põhjal on vändatud ka film) „Karu süda“.

Teose peategelane Niika (metsarahvas nimetab teda Nganassaaniks ehk inimeseks) üritab karmis põhjala looduses taasleida oma hinge, et seda enam mitte kaotada. Baturin visandab meie ette pildi elutargast ja kindlameelsest kütist, kes tunneb loodust nagu ei keegi teine. Tema teod on kütilikud, vahel mõistmatud. Selle põhjal kujunes mul arvamus, et Niika on enamat kui kütt; jah, tõepoolest, siis leiab ta kemmergu alt hunniku raamatuid ning tassib need endaga laande – aukartusest või teadmisjanust? Keegi kutsub Niikat laane-Platoniks. Kes ta siis õigupoolest on – kütt või filosoof? Eluviiside põhjal võiks öelda, et kütt, kuid lugeja noogutab teadjalikult ning ütleb, et ka filosoof. Tekst on nagu lugejale etteantud visand, mida viimane siis oma fantaasiaga lõpule viib. Seega pole teos tervikuna ei tekstis, autoris ega ka lugejas, Teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena.

Teose lavaks on metsik Põhjamaa loodus, mille pildid meie ette selgelt manatakse. Looduskujutus on selles teoses ainus kindel, ühemõtteline ja vankumatu pilt; kõike muud – kõnelusi ja sündmusi – saab aga lahti mõtestada miljonil erineval viisil, kusjuures, jääb mulje, et loetu eriskummalisustele nime andmine on lugeja enda luulu, sest peategelane, kütt Niika-Nganassaan ei paista ise üldsegi märkavat fantastilisi kokkusattumusi. Näiteks, et nii teda jälitaval emakarul kui ka kõneoskamatul metsanaisel Emilil on valge lauk. Või fakt, et Emili on talviti unine, justkui talveunes nagu karud ja et pärast Emili sünnitamist kohtab Niika metsa vahel karupojaga Valgelauku. Need on lüngad, millele meie, lugejad üritame seletust anda.
Lugemise ajal aga võime kasutada oma kujutlusvõimet piiritult, seetõttu ei kõhelnud ma mitte, kui pidasin Emilit suurest armastusest ja metsamaagiast Niika jaoks inimeseks muutunud karuks.  Tõde ei ole absoluutne. Ka kirjanduses. Näiteks W. Iser julgeb kirjandusteost võrrelda areeniga, kus lugeja ja autor mängivad ühist fantaasiamängu. Pool teosest on loonud autor andes lugeja fantaasia ergutamiseks ja samaaegseks piiramiseks ette teatud piirid ja teemad, jättes samas paljudele küsimustele vastamata, järeldused ja põhjuse-tagajärje lugeja otsida. Selle peale ilmub areenile lugeja, kes on samaaegselt häiritud ja üllatunud teoses vastu tulevate lünkade tõttu. Kes on Niika ees rändav eessuuskleja? On ta Niika hallutsinatsioon, saatusejuht või keegi võõras? Kes on see Nganassaan, kellega Niika räägib, kes tal küttida käsib, kuid mitte tappa? Kas Niika on skisofreenik, sest koerad seda võõrast suitsetavat meest ei näe..? Need arusaamatused on kui stimulaator lugeja mõttekujutuse mehhanismile, mis automaatselt hakkab neid lünki autori eest või soovil täitma. Ja see pole mitte kirjandusteose poolikus, ebatäiuslikkus, viimistlematus. Ilmselt oleks “Karu süda” tundunud mulle ääretu paatoslik, kui kõik oleks lihtsastimõistetav olnud.

Laused kirjanduseteoses moodustavad lugeja jaoks ootuste-pettumuste meeldiva jada, meie huvi kasvab iga kord, kui oleme julgenud midagi eeldada, kuid selle asemel juhtub teose maailmas hoopis midagi muud. Näiteks kui Niika ajas mitu päeva võõras laanes taga kidust, mis pidavat olema Tungalpähkli sõnutsi Niika õnneloom, kuid siiski ei püüdnud teda kinni, sest õnne ei lasta sandiks: ta kas saadakse kätte või lastakse minna! Või nagu Niikale sosistas Nganassaan: “Õpi taluma ebaõnne, see ei peta ja on alati sinuga.” Säärast lahendust lugeja oodata ei oska, arvestades vaeva, mida Niika nägi, et õnneloomale lähedale saada ning kui harva teda kohata võib. See tekitab lugejas teatavat alaväärsust: me ei osanud Niika, laane-Platoni sammu ette näha, me oleme tavalised ahned tsivilisatsiooniohvrid, kes ei tunne ürglooduse seoaduseid.

“Karu süda” on teos, mis jätab kujutlusvõimele rohkelt tegutsemisruumi. Isegi lõpplahendus on hämar. Eessuuskleja sureb ja Niikale meenuvad Tungalpähkli sõnad: “Kui saatusejuht sure, inimese maha jäta – see inimene pahaks läinud ole, temal suur elusüü ole… Või tema puhtaks inimeseks saanud ole – tema ise ennast juhata, juhi. Saatusejuht enam vaja ei ole.” Arvestades seda, et ma ennist olin pidanud valge lauguga karu ja Emilit sama hingega elusolendiks ja et Niika karu küll kogemata tappis, usun, et Niika oli “pahaks läinud”. Niika ei küttinud, vaid tappis – see on laanes sama suur süü, kui kellegi saagi röövimine. Samas, ta kahetses ilmselgelt ja motiivita pole kuritegu. Kuid teose eespool, kus ta sattus karu pulma, ootas ta viimse hetkeni, et näha, kas karu teda ikka ründab, enne kui tulistas. Sellest hetkest oli Niika muutunud, pahaks läinud, ta tappis kaalutlematult nii oma sõbra kui ka naise. Kui nüüd mõelda, siis ta ei saanud nende – karu ja Emili – sarnasustes täiesti ebateadlik olla, miks muidu muutus ta alati ärevaks, kui metsnaise juukseid kammis? Ilmselt on see teemaliin kõige suurem lünk.  Mis siis ikkagi on mis?

Teine suur küsimärk on tema nn saatusejuht. Kui teos on valdavalt realistlik, miks on siis sinna ära eksinud säärane üleloomulik tegelane? Niika-Nganassan oli minu arvates äärmiselt pooluseline tegelane, ehk soovis autor seda esteetilises mõttes rõhutada, lahutades aeg-ajalt Niika ja Nganassani. Esimene neist oli külmavereline kütt, teine filosoof. Tema ise nägi teravalt nende kahe ‘mina’ eristumist, kuid küla- ja laaneelanikud suutsid teda terviklikuna võtta. Ilmselt polnud ta siiski skisofreenik, sest Baturini teostes on alati veidi üleloomulikku.

Usun, et tsivilisatsioonikriitika “Karu südames” pärineb autorilt endalt, mitte pole üksnes lugeja kogemustepagasi sünnitis. Praegu raamatut lehitsedes näen, et olen lehekülje 171 nurka kirjutanud: ‘parem olla üksinduses tuli, kui mattuda pimestavasse valgusesse, milleks on tsivilisatsioon.” See mõte tuli mul seoses kurjategijast Mängumehe looga. Viimase kannatav kaunishing avanes Niikale metsavaikuses, kus ainsad mured olid inimese esmased vajadused, kuid tsivilisatsioonis pisteti ta pokri kui ohtlik kurjategija.

“Väline süü võib sattuda kõrvu sisemise süüdimatusega – sinna seadusesilm ei näe, paragraaf ei ulata. Vahest ainult Suur Kohtmõistja, Loodus, on võimeline mõistma õiglast kohut oma Vangide üle: valgus paistab võrdselt kõigi kongi, niisamuti pimedus; võrdselt kõigile kehtib… Kas ei tähenda see, et kõik on kõigi ees võrdselt süüdi ja süütud?”

Selles tsitaadis kumab ka eksistentsialistlik mõtlemine; või näen seda üksnes mina, Camus’ kummardajast lugeja? Ei tea.

Lüngad, mis stimuleerivad lugeja kujutlusvõimet, romantiline paatos, üleloomulikud seigad, tsivilisatsioonikriitika, kaunid looduspildid – raamat väärib tõesti lugemist.

www.vanaraamat.ee
Eva Elise Oll

Vanu lugemissoovitusi

Raamatukogu sünnipäeva ajal toimunud raamatusoovitustele tagantjärele mõeldes tuletasin meelde esimest raamatusoovitamiste satsi 2003. aastal. Ja kuna ilukirjandus ju ei aegu, siis tuletaksin meelde toonast nimekirja:

Asko Tamme soovitab: Mark Haddon “Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Berk Vaher soovitab: “Puudutus”, Nikolai Baturin “Kentaur” ja “Kartlik Niklas, lõvilakkade kammija”, Martin Napa “Loomine”,.

Hillar Palamets soovitab: Oskar Luts “Mälestused (1. osa) Vanad teerajad. Talvised teed”, “Mälestused (2. osa) Läbi tuule ja vee. Vaadeldes rändavaid pilvi”, “Mälestused (3. osa) Kuldsete lehtede all. Ladina köök”, “Mälestused (4. osa) Kuningakübar. Mälestusi VIII”, “Mälestused (5. osa) Tagala. Ktora godzina? Punane kuma”; Bernard Kangro “Jäälätted”, “Emajõgi”, “Tartu”.

Jüri Kallas soovitab: Peter S. Beagle “Viimane ükssarvik”, Roger Zelazny “Üksildane oktoobriöö”, Philip Pullman “Kuldne kompass”, Patric Süskind “Parfüüm”, Clifford D. Simak “Härjapõlvlaste kaitseala”.

Laine Jänes soovitab: Paolo Coelho “Alkeemik”, “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin”, “Palverännak: Maagi päevik” ja “Veronika otsustab surra”.

Merle Jääger soovitab: Mikael Niemi “Popmuusika a la Vittula”

Vallo Nuust soovitab: Aadu Hint “Angerja teekond”, Erich Maria Remarque “Arc de Triomphe”, Mika Waltari “Sinuhe”, Aleksandr Solzenitsõn “Üks päev Ivan Denissovitši elus”, Konfutsius “Vesteid ja vestlusi”, Doris Kareva “Mandragora”, Johan Fabricius “Kipper Bontekoe laevapoisid”, Edgar Allan Poe “Novellid”.

Tiina Sulg