Mihhail Bahtin on tunnustatud kirjandusteoreetik, filosoof ja semiootik. Tema poolt kirja pandud “Dostojevski poeetika probleemidel” on huvitav ilmumislugu. 1929. aastal esmakordselt ilmunud “Dostojevski loomingu probleemid” on tänaseni alles raamatuna, mille puudub käsikiri. Küll aga sai trükist ilmunud teos autori “päästjaks” vangilaagrist. 1963. aastal ilmus autoripoolsete muudatustega tekst uuesti pealkirja all “Dostojevski poeetika probleemid”. Ning jõudis ilmuda autori eluajal veel kolmandatki korda aastal 1972, kusjuures viimane väljaanne erineb eelmisest vaid ühe lause poolest. Ka raamatu eestikeelne tõlge põhineb 1972. aasta väljaandel.
Miks siis juhtus nõnda, et algselt mitte eriti suurt tähelepanu pälvinud käsitlus 1963. aastal autori järsku väga kuulsaks tegi. Lühike vastus oleks: oma raamatus käsitleb Mihhail Bahtin Dostojevskit uue kirjandusliku ajastu loojana, olles ise samuti uue kirjanduskäsitluse tähiseks. Ehk siis aeg oli muutunud ja küps sellise lähenemise aktsepteerimiseks.
Milline on Dostojevski polüfooniline romaan Mihhail Bahtini vaates: Dostojevski romaanide tegelased ei ole allutatud autori tahtele vaid seisavad oma loojaga kõrvuti ning võivad autori vastu isegi mässama hakata.
Mihhail Bahtin ütleb: “Iseseisvate, ühtesulandumata häälte ja teadvuste paljusus, täisväärtuslike häälte tõeline polüfoonia on tõepoolest Dostojevski romaanide põhiliseks eripäraks.”
Lugedes Dostojevski “Kuritööd ja karistust” on seda tunda, sest selle loo tegelased on küll eemaletõukavad, kuid täiesti iseseisvad, nende hääl kõlab tõesti autori häälega kõrvuti (mõnikord isegi kõvemini), seostub sellega erilisel viisil ning kõlab kokku teiste tegelaste samuti täisväärtuslike häältega.
Autori surve alt vabanenud tegelased nõuavad ka hoopis uut romaanistruktuuri, mistõttu võib lugejale tunduda Dostojevski maailm kaosena, mingi võõrkehaliste materjalide ja ühitamatute vormistamispõhimõtete konglomeraadina. Tänane lugeja on siiski juba harjunud taoliste “teadvuse voolu” kasutavate lugudega ega võta asja nii südamesse nagu Bahtin pool sajandit tagasi.
Mihhail Bahtin on oma käsitluse jaganud viide ossa. Nagu kombeks, alustab ta Dostojevski loomingu seniste käsitluste hindamisega. Siit edasi läheb ta tegelase ja autori positsiooni iseloomustamisega. Kolmas peatükk on pühendatud “idee” kujundile, siis järgneb kirjaniku teoste žanriliste- ja süžeeliskompositsiooniliste eripärade käsitlus. Ning viimane peatükk on pühendatud sõna omapärale Dostojevski loomingus: monoloogiline sõna, jutustamise sõna, Dostojevski dialoog.
Niisiis peab Bahtin Dostojevskit kunstilise vormiloome alal üheks suurimaks novaatoriks, uut tüüpi kunstilise mõtlemise loojaks.
Ädu Neemre
Lugemissoovituse blog 