Archive for the ‘Ahi, Eda’ Category

Eda Ahi “Maailma avastamine”

Eda Ahi esimesed luulekogud said kriitikutelt valdavalt kestvaid kiiduavaldusi, ma veidi proovisin neid kogusid lugeda, aga kuna mul see silm, mis riimluulet loeb, on valdavalt selline hägune ja laseb üsna valitult infot ajju, siis päriselt ma neid ei lugenud. “Maailma avastamine” on üsna pikalt juba lugejatele kättesaadav olnud, aga kriitikutelt ei piiksugi. No miks ometi? Lugejatele näib see kogu meeldivat. Meeldis mulle ka. Päris mitme kandi pealt. Eda Ahi kirjutab siin luulekogus emaksolemise kogemusest. Ju see pealtnäha nii tavaline teema ongi vist kriitikud eemale peletanud. Lugejana nautisin seda, kuidas igituttavad situatsioonid on igavesti värsked ja avastamist väärt, kuidas Ahi vahetab vaatepunkte ja jutustajahäält, kuidas ta suudab sünteesida ninnunännu ja reaalprobleemid nii, et see ei lähe lamedaks, olgu, mõni värss võib-olla kõlgub piiri peal, aga päris üle piiri mu meelest ei jõuta, vastukaaluks on kõrvalt võtta mõni eriti vahva leid. Mu meelest on siin kogus värsitehnikaga rohkem ja lõbusamalt mängimist kui ma varasemast mäletan. Ja kuigi luulekogu põhiteema on lapse maailma avastamine, siis seoseid varemloodud kirjandusega on siin kogus ka täitsa toredalt, mul näiteks oli väga hea meel, et mul Jaan Krossi “Maailma avastamine” eelnevalt loetud oli. Ja vahelduseks oli täitsa kena oma põhitoonilt optimistlikku ja elujaatavat luulekogu lugeda :)

Luulenäiteid.

Tiina Sulg

Eda Ahi “Julgeolek”

Eda Ahi “Julgeolek” on minu silmis vaieldamatult eelmise aasta silmapaistvaim luuleraamat. Debüütkogust “Maskiball” saati on Ahi üks väheseid Eesti luuletajaid, kelle iga etteastet ma huviga jälgin. Ma ei nimetaks teda päriselt ameerikaliku terminiga “uuskonservatiiviks”, kuid tõsi on, et praeguses Eesti luules on Eda Ahi üks väheseid, kes suudab end väljendada ka klassikalistes luulevormides vabalt, mängides ja katsetades nende võimalustega.

ahijulgeolekKui enamik noore põlvkonna luuletajaid kirjutab vabavärssi silmnähtavalt seetõttu, et midagi muud nad ei suudakski, siis tema vormi-, sõna- ja kujundikaustus on võrdselt meisterlikud. Sama laia diapasooniga on ta teemavalik. Ka “Julgeolekus” haakuvad Ahi tekstid klassikaga (“Tatjana kiri Oneginile”), puudutavad päevakajalisi teemasid (Ukraina kriis luuletuses “Olekutest”: “kevad kukkus, krimmine ja põdur”), neis leidub armastust, loodust, ühiskonna- ja mõttekriitikat. Eraldi väärib tähelepanu tema mängulisus, oskus põimida kaugeid motiive kergemeelselt ja -keelselt, samas vaimukalt ja mõtlemapanevalt. Isegi pealkiri on sõnamäng, kõneldes julgest olekust nii poliitilises kui ka isiklikus mõttes, NATO vihmavarju all ja kallima käte vahel. See raamat on väärt märksa rohkem kulda kui ta kaalub.

Raul Veede
Tartu linna avalike suhete osakonna teabeteenistus

Eda Ahi – Lugemissoovitused

edaahisoovitused

Fjodor Dostojevski „Idioot” – tõeline inimeseks-olemise kokkuvõte.

Mihhail Bulgakovi „Meister ja Margarita” – lummab ja valgustab elu ulmelisi (aga tegelikult täiesti tavalisi ning universaalseid) seoseid.

Eda Ahi_Uku PetersonAstrid Lindgreni „Pipi Pikksukk” – soe, armas ja põnev nagu lapsepõlv.

Kristiina Ehini „Kaitseala” – lugesin seda raamatut esimest korda ajal, kui võimalus piiluda kellegi kaitsealasse oli erakordselt võluv, valus ja oluline. Ja on seda siiani.

Dante Alighieri „Vita nova” – ilus ja ajatu väike raamat, alati uus.

Dino Buzzati „Tatarlaste kõrb” – üheaegselt mõistatuslik ja mõistetav, kummastav ja selge.

Maailma atlas – kui rännukirg ei anna asu, on pabermeredel seilamine pärisreisimisele mõneks ajaks hea asendus.

Eda Ahi

Eda Ahi foto Uku Peterson