Peter Wohlleben “Puude salapärane elu”

 Peter Wohlleben “Puude salapärane elu. Mida nad tunnevad, kuidas nad suhtlevad — peidulise maailma avastamine” (Tänapäev, 2016, 219 lk, sari “Looduse lood”)

Mets on meie jaoks igapäevane ime. Puidu ja hapniku tarnija, paljude loomade ja elusorganismide elupaik, muinasjuttude ja legendide kodu. Ta tundub meile nii tuttav ja arusaadav. Kuid palju me teame metsas kasvavatest puudest, nende tunnetest ja omavahelisest läbisaamisest? Kuidas nad suhtlevad omavahel ja kas nende “keelest” on võimalik ka aru saada? Mille poolest erinevad linnapuud metsas kasvavatest puudest? Kas erinevas vanuses puude vahel on olemas ka mingi side? Kas puud on sotsiaalsed olendid? Metsnik ja kirjanik Peter Wohlleben tõestab meile veenvalt, et mets on tõesti “sotsiaalvõrgustik”.

Puudel on ellujäämiseks välja kujunenud keerukad taju- ja kohanemissüsteemid, mis aitavad neil reguleerida oma kasvu vastavalt muutuvatele tingimustele (ilmastikuolud, pealetükkivad naabrid, ründavad kahjurid), sest oma kasvukohast paremasse keskkonda kolida nad kahjuks ei saa.

Autor kirjeldab uutele teaduslikele avastustele toetudes, et puud on nagu inimperekonnadgi: puuvanemad elavad koos oma lastega, suhtlevad nendega, toetavad neid kasvamisel, jagavad toiteaineid haigete või vaevatud naabritega.

Wohlleben jagab meiega oma sügavat armastust metsade ja laante vastu, seletades elu, surma ja taastumise protsesse, mida ta on jälginud oma hoolealustes metsades.

Peter Wohlleben on saksa metsnik ja looduskirjanik, tema koduleht asub http://www.peter-wohlleben.de (ingliskeelne variant http://www.peter-wohlleben.de/english ). Intervjuu autoriga leiad siit.

Valentina Brovina

Autori foto: Henning Ross (koduleht)

Bronka Nowicka “Anda kivile süüa”

Bronka Nowicka „Anda kivile süüa“ (2017, tlk Hendrik Lindepuu; „Nakarmić kamień“, 2015)

Naabrinaine käib iga päev meie juures. Joob kohvi ja räägib vanadest aegadest, mis on temas settinud nagu kohvipaks tassi põhjas. Ta valab seda sajandat korda üle. Mälestused on aina õhemad, aga ikka annab neist midagi keeta. Lapsele meeldib kuulata – nii õpib elu tundma. Ta teab juba: sõda on siis, kui asjad kaotavad aru. Ta kardab süüa kahvliga. Ja hoiab seda juustest eemal. („Kahvel“, lk 15)
*******
Laud seisis õues – nii suur, et see ei oleks mahtunud sisse mingist uksest ega aknast. Selle ümber ehitas vanaisa maja. See pidi olema päris olemise alguses, seal kus mälul on naba. („Laud“, lk 30)
*******
BRONKA NOWICKA (sünd 1974, Radom) on lõpetanud Łódźi filmikooli ja Krakówi Kaunite Kunstide Akadeemia maalikunsti eriala. Praegu on mitmes teatris lavastanud ja filmietüüdidega rahvusvahelisi auhindu noppinud Poola režissöör, stsenarist ja kirjanik nimetatud akadeemia multimeedia osakonna doktorand. Ikka ja jälle katsetab ta uusi vahendeid, näiteks tomograafiaid ja tomovideo kasutamist (graafikate ja video valmistamine tomograafia ja x-kiirte abil).

Raamatuga „Nakarmić kamień“ pälvis Bronka Nowicka 2016. aastal kirjandusauhinna Nike, luues sellega ühtlasi pretsedendi 1997. asutatud Poola prestiižiikama kirjanduspreemia ajaloos. Siiani poldud seda omistatud ühelegi debütandile. Märkimist väärib ka tõik, et Bronka Nowicka valiti Kirjandusliku Euroopa (Literary Europe Live) „Uueks hääleks 2017“.

Äärmiselt mõjusa nägemisviisi, kohati ihukarvu turritavate kujundite ja piltidega 44 proosalaastu kandvaks teljeks on filosoofiline, või ka eksistentsiaalne sõnum: Vaatamata inimeste (traagilisele?) võimetusele tunnetada maailma täiel määral, peaksid inimesed elu elama elusalt. „Ma ei soovi, et elutud asjad oleksid elus. Ma tahaksin, et elus inimesed oleksid vähem surnud. Just sellest on minu jaoks see raamat“, selgitab autor. Nii nagu laps proosalaastus „Nööbid“ võtab vaaremalt ära nööpe, mida too raha pähe korjab, et siis piisava arvu korral ära surra. „Kui ta ei märka, torkan nööpe kingade sisse, särgi alla, pistan suhu ja neelan alla. Olgu neid vähem. Et ei jätkuks surma jaoks.“ (lk. 13)

Eve Pormeister

Tõlkija ja kirjastaja Hendrik Lindepuu, autor Bronka Nowicka ning
tõlkija ja näitleja Marius Peterson eestikeelse raamatu esitlusel
11. mail Tartu Linnaraamatukogu saalis. Foto: Linda Jahilo

Kim Leine „Igaviku fjordi prohvetid“

   Igaviku fjordi prohvetid“, sünge ja poeetiline jutustus, mille tegevus toimub 18. sajandil Taanis ning kauni ja metsiku Gröönimaa äärmuslikult rasketes oludes, on nagu kummaline unenägu, mis hoiab sind oma kütkes veel tükk aega pärast lõppemist. Inuittidele ristiusku jutlustama läinud noore misjonäri Morten Falcki sügavalt inimlik lugu näitab, kui lihtne on vahel reeta neid, keda armastame, suhtuda eelarvamusega neisse, kes võivad osutuda meist moraalselt ja intellektuaalselt hoopis kõrgemal olevaks, ja langetada omakasu otsides või hirmu tõttu otsuseid, millel on pöördumatult traagilised tagajärjed. Siiski jääb püsima lootus leida lunastust isegi siis, kui oled eksinud kõigi piiblikäskude vastu, ja pärast pikki otsirännakuid jõuda sinna, kuhu tõeliselt kuulud. See võimas raamat haarab kaasa, raputab läbi ja jääb kauaks mõtteid saatma.

Kirsti Läänesaar

 

Daniel Chamovitz “Mida taim teab”

Taimetoitlastel mitte lugeda!

Daniel Chamovitz “Mida taim teab: teejuht meelte maailma”   (Äripäev, 2013, 159 lk., sari “Imeline teadus”)

Mis peitub sellise intrigeeriva pealkirja taga? Kas taimedel on meeled? Kas nad on võimelised eristama värve, maitseid ja lõhnu, tundma emotsioone ja orienteeruma ümbritsevas keskkonnas? Missugune muusika meeldib mimoosile ja peiulillele? Mis lõhnad kiirendavad pirni ja avokaado küpsemist? Mis mehhanism sunnib sulguma kärbsepüünise (dionaea muscipula) “lõugu”?

Vastused nendele ja ka paljudele teistele küsimustele leiate Daniel Chamovitz´i raamatust “Mida taim teab”. Selles raamatus on 6 peatükki: ehk siis: mida taim … näeb, haistab, tunneb, kuuleb, mäletab ja kuidas tajub oma asukohta. Toetudes uusimatele tänapäevase teadustöö tulemustele seletab autor, kuidas see meel töötab inimesel ja võrdleb seda analoogse meelega taimedel. Raamatu lugemise ajal tuleb kooliajast meelde tuletada bioloogia-, keemia- ja füüsikatunde. See on väga kütkestav lugemine, mis võimaldab meil piiluda elavate ja tundvate taimede maailma.

Daniel Chamovitz on Tel Avivi ülikooli taime-bioteaduste Manna keskuse direktor, koduleht: http://www.danielchamovitz.com/.

Valentina Brovina

Hooaja viimane kirjanduskohvik

Nagu eelmisel aastal, nii ka nüüd, oli hooaja viimase kirjanduskohviku teemaks kohvikukülastajate endi lugemiselamused ja -soovitused. Seekordsest arutelust, kus jällegi oli väga kirju valik raamatuist, jäi kõlama, et inimesed loevad erinevatel põhjustel, et otsitakse ja leitakse kirjandusest üsna erinevaid asju ja et loetut on võimalik üsna erinevalt tõlgendada, aga sellest hoolimata on kultuur see, mis seob. Otsimisi, leidmisi ja järgmise korrani!

Tiina Sulg

 

Mathura „Guatemala, maa hing“

„Vaatan, kuidas mäed varjuvad ajuvasse vihma;
vihm nõrgub mu mõteteni
ning tasapisi saab minustki laul.“ (lk 56)

Olin pisut üllatunud, kui sattusin hiljuti Tartu Linnaraamatukogu facebook’is üht oma tekstikest taga ajades Kaja Kleimanni lugemissoovituse peale Rigoberta Menchú Tum’i ja Dante Liano lasteraamatu „Väike Min, tüdruk Chimelist“ (tõlge 2015) kohta. Muinasjutu stiilis jutustused näitavad pildikesi väikese kitšee tüdruku Rigoberta lapsepõlvest ühes Guatemala külakeses, kus ta kasvab üles koos vanade maiade elutarkuste, nende elutunnetusega ja looduskogemustega. Üllatunud olin eelkõige seepärast, et kodus ootas mind paari väljakirjutise tegemiseks samuti üks raamat Guatemalast. Maast, mille põlisrahvast maiadest oli 83% langenud 1960. aastast kuni 1996. aastani väldanud ning maad ja inimesi laastanud kodusõja ohvriks.

Mind oodanud raamat pärineb meie oma maa kirjaniku Mathura sulest ja kannab pealkirja „Guatemala, maa hing“ (2009). Just nii nimetatakse Guatemalat, mille nimi tähendab sõna-sõnalt „metsade maa“: „„Alma de la tierra, maa hing.“ Võib-olla on see mõte sündinud maia-indiaanlaste iidsest kultuurist – maiad moodustavad Guatemala elanike enamuse. Või viitab see Guatemala looduse mitmekesisusele – pikkadele hallidele ookeanirandadele, vulkaanide kuumusele, mägijärvede põhjatusele. Võib-olla aga hoopis asumisele väikestel laiuskraadidel maakera keskel. Võib-olla.“ (lk 11)

Seitsme foto ja käsitsi valmistatud reisikaardiga varustatud ülestähendused poliitika meelevallas ulpinud Kesk-Ameerika väikeriigist, kus asuvat „maailma energeetiline keerits“ (90), ei ole reisikiri tavamõttes. Ka autor ise kõhkleb, kas tema reisimine on „päriselt reisimine“ ja tema „päriselt reisija“ (lk 77), Oli see reis päriselt või polnud seda siiski? Mis maa see oli, kus arvasin end käivat?“ (lk 105) Sest kui reisimise sihiks ei ole tutvumine eelkõige vaatamisväärsustega, vaid „liikumine ühest punktist teise, siis selle sisu on hoopis eneseavastus“. Reisist saavat „tõepoolest reis, kui see on ühtlasi reis enese sisse“ (lk 77). Ja need inimesed ei olegi tegelikult reisijad, vaid rändurid.

Rändurlikku ja kaemuslikku olemust ilmutab autor kaheosalises, pealkirjastatud peatükkidesse liigendatud reisiraamatus ka kompositsiooniliselt ja keeleliselt: omamoodi proloogi (nii proosa- kui ka luulevormis) ja epiloogiga täiendatud rännuteede kirjeldustega põimuvad kaks pärimuslugu ja mõned luuletused. Mathura vaatleb väljas- ja sissepoole, ta mõtiskleb, joonistab õlikriitidega meeleoluvisandeid (lk 28) ja läheneb lüüriliselt-empaatiliselt metsikule loodusele ning inimestele nende argipäevas ja pärimuses. Jutustades nõnda Guatemala ja tema rahvaste lugu, annab ta neile omaenda õrna hinguse.

Eve Pormeister

Cornelius Hasselblatt “Ma armastasin eestlast. Autobiograafilised retked”

Ka selle raamatu (ala)pealkiri võiks olla “Hästi valitud sõbrad” Janika Kronbergi artiklikogumik Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest. Cornelius Hasselblatt sattus 1980ndate Eestis kohe väga heasse seltskonda, juba esimestel külaskäikudel kohtus ta Tallinnas Enn Soosaarega, Tartus Ain Kaalepiga, ja sealt edasi hargnesid omakorda uued tutvused — Mati Unt, Viivi Luik, Mati Sirkel, Juhan Viiding… Ja Cornelius Hasselblatt esimene eesti keele õpetaja oli Fanny de Sievers.

Väikeste kultuuride õnn on inimesed, kes saavad tegeleda sellega, mis neile meeldib. Inimesed, kes tunnevad huvi ebatavalise ja eksootilise vastu. See raamat jutustab teekonnast, kuidas 735-leheküljeline Eesti kirjanduse ajalugu (eesti keeles ilmunud 2016. a) sai alguse kunagise Hannoveri koolipoisi mõnusast ja vaimustavast koolivaheajast Soomes. Üks suvepuhkus võib olla määrava tähtsusega…

Piret Kiivit