Lembit Kurvits

Lembit Kurvits sündis 15. mail 1954. aastal Põlva lähedal Mammastes ja suri 20. veebruaril 2017 Keila hooldekodus.

Antud kirjatükki võib võtta nii lugemissoovitusena kui järelmeenutusena luuletajale.

Lembit Kurvits õppis Mammaste, Põlva ja Pärnu koolides. Lühemat aega õppis ta ka Tallinna Pedagoogilises Instituudis, töötas erinevates ametites Põlvas, Taevaskojas, Tartus ja mujal, ajuti oli vabakutseline kirjanik. On olnud vanglas ja psühhoneuroloogiahaiglas. Viimased aastad elas hooldekodus.

Kirjutama hakkas 13-16-aastaselt Pärnu lastekodus elades. Alates 1970-ndatest aastatest kirjutas peamiselt luuletusi (sealhulgas murdeluulet), aga ka lühiproosat, esseid, arvustusi. Lembit Kurvitsa keeruline ja heitlik elu kajastub ka tema loomingus, milles kõrvuti tõsimeelsuse ja kohati isegi süngusega võib leida eriliselt hellnukraid lastest ja lastele kirjutatud luuletusi.

Tema luulet iseloomustab tõsine suhe ellu, sellest aimub isiksuse olemisvaevu, keerulisi olusid, raskeid psüühikamaastikke. Vormistuses on esikohal vabavärss, meetrilises luules domineerib rõhuline süsteem. (Silvia Nagelmaa) [[1]]

Lisaks luulekogudele on tema sulest vähemal määral ilmunud perioodikas arvustusi ja esseistikat.

Küsides Kurvitsalt tema loomingu kohta, vastaks ta meile luulevormis:

Pentti Saarikoski kirjutas poliitilisi luuletusi
mina ei kirjuta poliitilisi luuletusi
ma kirjutan loodusest ja armastusest ja
inimestest ja naistest ja veel kirjutan mälestustest ja
iseendast ka mõnikord kuid ikka
kirjutan ma Sinust ja Madlist ja
pehmetest huultest ja soojadest kätest ja suvisest tuulest ja
järvedest ja veel ma kirjutan sellest et
te elate mu südames ja teil on seal kindel kodu
öil kus uni lahtub tõusen ma üles
loen midagi kuid siis istun jälle laua taha
võtan valge lehe ette ja
vaatan hommikuni aknasse
mõnikord avastan et on sündinud luuletus

(kogumikust „Matle laul” 1994)

Kui kujutavas kunstis on piinatud geeniuse sümbol meile üsna tuntud, siis kirjanduses on selle esindajaks kahtlemata Kurvits. Kui Juhan Liiv pidas end Poola kuningaks, siis Kurvits samastas end Juhan Liiviga. Liivi motiive leiame sageli ka tema luuletustes („Lastehaigla õues ….” või „10. august 1987” tsüklist „Päike ja õhtu”).

Oma vaimuhaiguse tõttu sageli enesehävitajalikult ja tavaeluga mitte toimetulev luuletaja on oma loomingusse suutnud kätkeda palju intiimset ja sisekaemuslikku.

Kohati on tema luule väga autobiograafiline nagu näiteks „Kuhu on põgeneda…” („Pärnu-Ristiküla 1968 ehk lapse teekond”) või olustikupildiline positiivselt, isegi humoristlikult mõjuv vaimuhaigla pilt „Eerikul oli spinning…” („Väike- Kamari õhtud” 1981).

Isegi erootiliselt, samas eneseirooniliselt mõjub luuletus „Kuidas Luciennet armastada” :

Luciennet tuleb armastada
kuumalt ja iharalt, talle silma puurida,
temaga flirtida, talle välja teha
ja leppida sellega, kui ta
meid ninapidi veab,
Lucienne on baaridaam
ning tema meelaid huuli jahime ju kõik,
lootuses enamalegi, kõik me
püüame hoiduda tema võrgutusvööndisse,
tundes tema rindade hõngu,
tahtes libistada kätt tema seelikuserva alla,
nõnda tuleb armastada Luciennet,
teda tuleb meil armastada kõigest hoolimata,
kui meil on raha, tuleb meil seda tema tarvis kulutada, ja
kui meil ei ole raha tuleb öelda talle lihtsalt meelitusi,
ehk küll igavesti täitumata jäävad meie salasoovid.

Autor on oma loomingus üdini aus, samas ei mõju ta sugugi masendavana kuigi arvestades vaimuhaigust, võiksime seda justkui eeldada.  Tema loomingus on üllatavalt palju õrnust ja armastust laste, naiste ja looduse vastu. Elujaatava seisukohavõtuna kõlab looja sulest:

Tuhandete aastate tagant
miljonite minutite tagant
triljonite lugemata lehekülgede tagant
rohelise vaasi tagant
valge küünlaleegi tagant
selle riiuli tagant
kuhu valgus ei ulatu
ja mille taha me ei näe
äralükatud käe tagant
solvava sõna tagant
tuhaks põlenud südame tagant
elu ja surma tagant
ja millegi nii tugeva tagant mida ma ei oska nimetada
tuleb tagasi meie juurde armastus
mina usun

(„Usun” kogumikust „Matle laul” 1994)

Peeter Künstler on öelnud Kurvitsa loomingu kohta järgnevat: „Kurvitsa noorepõlveluule ei lähtu niivõrd võõrkeeltes kogetust, ei isegi Noor-Eestist, Arbujatest või siis kuuekümnendate eliidist. Ei, tema sarnanes XIX sajandi lõpu eesti romantikutele, neile nn. järelromantikuile, kes justnagu oma lätteid taga nutsid. Kuid nood toonased eellased olid väga ja väga keele arenematusega kimpus, mida ei saa öelda Kurvitsa kohta. Kuigi ta on hirmus viletsa elusaatusega ja iseõppija mees, annab ta juba noorukina neile romantilisuse puhangutele kaasaegse keele ja vormi. Romantilisus ei hävi ju kunagi, see on nooruse proovikivi, mitte ainult ühe paksult läbi kirjutatud minevikuepohhi tunnusjoon. Kurvits lihtsalt näitab, mis järelromantismist arenenuma keele puhul koorub. Märkab ka ennoliku varjundiga looduskujundeid, mis vihjavad müstikale, ehkki ma ei usu, et Kurvits end müstikuna tajuks, on lihtsalt teatud kooskõlad. Ja ma pean pihtima, et kunagi käsikirjaliselt loetuna mõjus Kurvitsa luule tihti pentsikult vanamoodsana, nüüd üle lugedes aga hoopiski mitte. Praegu näen keele ja kujundi seoseid kuidagi paremini, see aitab kirjandusloost pärit eelarvamustest üle.” [[2]]

Ühiskonna silmis luuseri, eluheidiku ja joodiku kuvandiga Kurvits oli tark, tundliku siseeluga üksildane uitaja. Prohvetlikuks võiks pidada ridu:

Kui ilmas on ainult kahte sorti asju,
ühed ametlikud ja teised isiklikud,
siis – kuhu jääb meie matus?
Sünnile oleme ehk mõelnud, ja
meid on õpetatud et see oli me
isiklik asi, ent – kuhu jääb meie matus?
Ons see me isiklik asi või
hoopis ametlik akt? 

(kogumikust „Matle laul” 1994)

ja viimse sooviavaldusena:

„Mõnikord meenub, kuis väiksena, ringi lipates oma metsaüksinduses, ajal, kus nii märkamatult vaadatakse sinisesse taevasse ja mõeldakse surmale, soovisin, et mind maetaks jahedate metsade keskele – sinna, kus suviti kasvab jänesekapsas ja kus õhk püsib niiske ja värske.”
(„Tõrvalill” 2003)

Luuletaja on maetud Tallinna Metsakalmistule.

Karlova-Ropka raamatukogus on üleval väike ülevaateline näitus-väljapanek luuletaja luulest, mõttekildudest ja raamatutest. Luulevaliku tegemine oli keeruline, sest kuigi Kurvitsa loomingut pole palju, on tema igal säilinud luuletusel sisuline väärtus.

Kurvits väärib meenutamist ja tema looming ühe korraliku kokkuvõtliku kogumiku väljaandmist.

Laili Jõgiaas

Ilmunud raamatud
Väike-Kamari õhtud” (kolm luuletsüklit). Tallinn, Eesti Raamat 1981;
Tühermaa” (luuletused), Tallinn, Eesti Raamat 1986:
Armastuseta” (luuletused). Tallinn, Eesti Raamat 1990;
Meie ühine vend armastus” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Koda 1991;
Taevaskojalapsed” (jutud väikestele lastele; pildid joonistas Ülle Meister). Tallinn, Tiritamm, 1993;
Matle laul: pühendatud tütrele” (luuletused; illustreerinud Ilmar Kruusamäe). Tartu, Elmatar, 1994;
Vanad soome saapad. Jutte ja novelle 1976–1993“. Tartu, Elmatar 1997;
Kakskümmend viis luuletust” (sisaldab lisaks luuletustele ka pihtimusloo “1993–2000”;
järelsõna: Priidu Beier). Tallinn, Huma 2001;
Tõrvalill. Luulet ja mõtteid” (valikkogu). Tallinn, Eesti Raamat 2003.
Kirjanikust
Võro kirändüse kodoleht: Lembit Kurvits;
Eesti kirjarahva leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 1995;
Eesti kirjanike leksikon. Tallinn, Eesti Raamat, 2000, lk 246–247, artikli autor Silvia Nagelmaa [[1]];
Mart Kivastik, “Teine kuningas” – Postimees 7. detsember 1997;
Jaak Kärdi, “Maavillane erak üksinduse ja armastuse piiril” (jutukogu
“Vanad soome saapad” arvustus) – Postimees 10. jaanuar 1998;
T. Alla, “Kurvits kirjutab elust maha.” (Intervjuu). – Koit, 21. detsember 2000;
Peeter Sauter, “Hullu hääle vang” (Areen: Eesti Ekspressi kultuurilisa, 1. veebruar 2001;
Mare Müürsepp, “Lembit Kurvits kui lastekirjanik.” (Repliik P. Sauteri artiklile “Hullu hääle vang”
Eesti Ekspressis 2001, 1. veebr.) – Eesti Ekspress, 15. veebruar 2001;
Peeter Künstler, “Soojust ma otsinud olen…” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) – Sirp, 15. august 2003 [[2]];
Aivar Kull, “Kurvitsa parem mina peitub tema raamatus” (valikkogu “Tõrvalill” arvustus) –
Tartu Postimees 18. mai 2004; ka A. Kulli raamatus “Kulli pilk”, Tartu 2005, lk 199–201;
Raimu Hanson, “Luuletaja peab loomingulist pausi” – Tartu Postimees 30. detsember 2011;
Raimu Hanson, “Suri luuletaja Lembit Kurvits” – Tartu Postimees-online 22. veebruar 2017;
Dokumentaalfilm “Kurvits Lootuse tänavalt”, režisöör Vahur Laiapea,
võetud üles ühe päeva jooksul, Lembit Kurvitsa 60. sünnipäeval, 15. mail 2014, filmi esilinastusest
Raimu Hanson “Tõsine luuletaja naeris kaks korda”  – Tartu Postimees, 16. september 2014;
Väike luulesaade: Lembit Kurvits”  ERRi lehel.

Michel Bussi „Mustad vesiroosid”

Oo, milline raamat!

Paadunud krimilugejat on raske millegagi üllatada, eriti millegi meeldivaga, aga see raamat on tõepoolest eriline. Samalt autorilt varem eesti keeles ilmunud „Leidlaps lumetormist” oli samuti keerulise süžee ja üllatavate pööretega, aga „Mustad vesiroosid” on klass omaette. Elegantset ja ootamatut lõpplahendust võib kas imetleda või tunda end ninapidi vedamisest solvatuna, nagu praegu populaarne, sest lugejale antud infoga ei saa jõuda samale tulemusele, mis autor. Mina pean seda värskendavaks vahelduseks.

Kõrges veskitornis aega veetva vana naise silme ees rullub lahti kogu Giverny küla elu, paistavad ära nii Claude Monet’ omaaegset kodu külastama tulnud turistide hordid kui kohalikud elanikud, kellest erilist tähelepanu pälvivad kaks – 11-aastane tüdruk, kelle kireks on maalimine, ja kohaliku kooli noor ja kaunis õpetajanna. Enamasti on kriminaalromaanis tegu ka mõrvaga, siin on neid kolm, millest ühte on 1937. aastast siiamaani peetud õnnetusjuhtumiks. Väga sümpaatsed on politseinikud, kellest ülemus on alles äsja politseikooli lõpetanud, oksitaani aktsendiga alla kolmekümnene mees, kellel on ka kunstialased teadmised. Tema on intuitsiooni-mees, tasakaaluks on tema paarimees väsimatu faktide kontrollija ja skeemide joonistaja.

Giverny on piiriala. Inimesed on siin sedavõrd suures stressis… Mitte ainult politseis. Igal pool! Ja eriti hullusti siin, Vernonis, Pariisi kauges äärelinnas, mis on võõbatud Normandia toonidesse. Oma tööpiirkonna kaart on talle hästi teada, piir Île-de-France’iga jookseb sealtsamast Givernyst, paarisaja meetri kauguselt, teiselt poolt jõe põhjaosa. Siin aga on inimesed normandlased, mitte pariislased. Ja seda teadvustatakse selgelt. See on omamoodi snobism. Üks mees rääkis talle tõsimeeli, et mööda Epte’i tühipaljast ojakest kulgev piir Prantsusmaa ja anglonormanni kuningriigi vahel on ajaloo jooksul põhjustanud rohkem surmasid kui Moseli ja Reini jõgi…

Võib öelda, et peale selle, et raamat on põnev, on see ka hariv. Ei ole ju paha möödaminnes omandada teadmisi impressionistidest ja prantsuse kirjandusest, ehk loeb keegi järgmiseks läbi ka Aragoni „Aurelieni”. Kõik, mis puudutab tausta – Giverny kirjeldusi, ümbruse külasid, muuseume, kunstnike töid ja biograafilisi andmeid –, on tõene, välja mõeldud on vaid lugu ja seda edasi viivad tegelased. Mina igatahes otsisin päris mitme isiku kohta lisaandmeid ja vaatasin pilte. Raamatu pealkiri on seotud spekulatsiooniga, justkui oleks Monet vahetult enne surma maalinud pildi mustade vesiroosidega – kunstiteadlased seda lugu ei toeta. Raamatust saame muuhulgas teada, et viimased kolmkümmend eluaastat Monet ainult vesiroosidega tiiki maaliski, jättes järk-järgult vähemaks tausta, jättes välja silla ja lõpuks kõik peale vesirooside ja valguse mängu veepinnal.

Claude Monet’ aedadest võib lugeda siit. Miks see Theodore Robinsoni pilt “Pere Trognon ja tema tütar sillal” siin postituses viimase pildina on, saate aru, kui raamatut loete.

Kaja Kleimann

Vladislav Koržets “Laulud või nii”

Kui mõelda Vladislav Koržetsi peale, meenub kõigepealt suur, muhe ja vuntside ja uhke kaabuga härrasmees. Sihuke vahva lõbusa jutuga sell, kes kirjutab, püüab kala, kokkab ja räägib telekas. Tema kaubamärgiks on uhked vurrud nina all. Vuntse hakkas ta pärast keretäie saamist kandma. 1980. aastal tulles südaöö paiku üksi ühest Tallinna vanalinna baarist sai ta kolme mehepoja käest Viru tänaval peksa.

Vladislav Koržets on nagu hunt Kriimsilm 9 ametiga. Hariduselt matemaatikaõpetaja. Tuntud kui humorist, kirjanik, luuletaja, ajakirja Pikker toimetaja, ETV keskkonnasaate “Osooni” saatejuht, stsenarist, kirglik kalamees ning loodushoiu, kalapüügi, kalatoitude populariseerija. Tegemist on väga särava isiksusega.

Oma esimesse ja tõenäoliselt ainsasse luuleraamatusse “Laulud või nii” on Vladislav koondanud Joel Sanga abil paremiku oma luuletustest. Valdav enamus nendest ei ole varem trükivalgust näinud, kuid mitmed tekstid on saanud tuntuks lauludena. Koržetsi tekstidele on loonud laule Riho Sibul, Gunnar Graps, Jaanus Nõgisto, Sten Šeripov, Tõnu Kaljuste, Heino Seljamaa, neid laule on esitanud Ruja ja Ultima Thulele ja teised.

Riho Sibula ja Vladislav Koržetsi 2011. aastal ilmunud CD-plaadil “Kahemehesaag” on laulud, mis on sündinud kahe mehe sõprusest: “Meeles ja keeles”; “Nagu nuga”; “Uskumatuse vaev”; “Kõik küla läks”; “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”; “Tähesära”; “Sangaga tõde”; “Aed”; “Videvik” ; “Pisitasa”. Need on ka selles raamatukeses ära trükitud. On paar lugu, mida võin lõpmatuseni kuulata ja nautida, mis on sõnade, hääle ja muusika lummav sümbioos:

Ultima Thule ja Tõnis Mägi esituses “Aed”:

Riho Sibul — “Tähesära”:

Vladislav Koržetsi luule on tasane, looduslähedane. (“Laul looduse maitsvusest”, “Mets on rohkem kui mõistame mõõta”). Väga ilus on mereteemaline luuletus “Soolane valss”. Meenutab Juhan Smuuli luuletusi (“Merelaulud”). Mõtisklused igaviku ja kaduviku, tõe ja õiguse üle, inimene kui väeti vääks universumi taustal (“Uskumatuse vaev” , “Õigus”, “Vabadus”, “Kogu mind kokku tolmust”,” Kas tullakse või minnakse”).

Kui tuleks Kristus praegu siia,
me oleks sallivamad, eks?
Ei raatsiks teda risti lüüa –
ehk ainult silma siniseks.
(lk. 36)

Mõned tekstid on epigrammilised, elegantsed, humoristlikud ja laululised (“Seatapusonett”, “Naga nuga”, “Tsükkel”).

“Kanna mind”
….
Küll tahaks vahel ennast ära anda.
Kuid kellele? Oh, rumal, ära küsi.
Ta tuleb ise ja viib kui rüsi, 
su ära siit ta viib kui ajujää,
su ära siit ta viib ei tea mis randa
ja ise hajub Sinuga ei jää.
(lk. 39)

Raamatukene pakub palju sõnamängu ja keelerõõmu. Koržetsi luuleridu lugedes tekkis võrdlus Hando Runneliga. Tegemist on tõeliste luulepärlitega, mille ette suurelt pluss- ja hüümärke võiks laduda, mis kõik väärivad eraldi esile tõstmist.

Lõpetan luuleridadega, mis pärinevad aastast 2016:

“Sa püüa mind!” kord hüüdis mulle arm
ja mina püüdsin, ihus-hinges ind.
Kui lõppes jaks, siis hüüdis mulle surm,
et jookse Vladi  — mina püüan sind!
(lk. 48)

Sirje Suun

Loe ka Tiina Tariku arvustust.

Jasmine Warga “Minu süda ja teised mustad augud”

Ma saaksin võtta selle raamatu kokku ühe väikse lausega — ”armastus muudab maailma”.

Tegemist on äärmiselt sünge raamatuga. Enesetappudest lugemine on üldse raske, kuid kui seda soovivad teha 16- ja 17-aastased muudab see olukorra veel koledamaks. Tahtmatult kerkib pinnale küsimus: Miks????

Mind on alati hämmastanud enesetapu sooritajate mõtlemine. See tähendab, kuidas nad suudavad seda teha? Mis asi siin elus on nii katastroofiline, et sa oled võimeline panema käe oma elu külge ja see lihtsalt lõpetada?!

Selles loos, selgitatakse seda mõtlemist päris hästi. Kuidas me suudame pidevalt endale halba kinnitades, viia end järjest sügavamale ja sügavamale musta auku ning kui raske on sealt uuesti jälle valguse kätte ronida.

Raamatu peategelesteks on 16-aastane füüsikafänn Aysel ja 17-aastane Roman, kes mõlemad vaevlevad tugeva depressiooni käes. Hoolimata oma noorusest on nad mõlemad üleelanud meeletu tragöödia oma elus, mis on neid viinud arvamusele, et oma elu lõpetamine on ainus lahendus sellele kõigele. Noored kohtuvad internetileheküljel, kus otsitakse mitte kohtingukaaslasi vaid enesetapu-paarilist. Paarilised neist saavad ning koos asutakse planeerima, kuidas siit ilmast teise rännata! Kõige selle juures räägivad nad üksteisele põhjustest, miks enesetapp on ainus lahendus.

Kogu selle depressiivse loo juures on raamatu sõnum väga positiivne. Märgake inimesi enda ümber, nende käitumist ja tujusid. Masendus ja koledad mõtted ei paista välja füüsiliselt. Kahjuks.

Raamatu lõpus kirjutab autor pikemalt ka sellest, miks ta just sellise loo kirjutas.

Lugu pole siiski üleni masendav, positiivsust annab muidugi palju juurde see, et tegemist on siiski ikka õnneliku lõpuga looga, niivõrd kuivõrd seda saab õnnelikuks pidada muidugi.

Soovituslik oleks lugeda seda raamatut just 15-17-aastastel, kes ekslikult tunnevad-arvavad, et neil pole siin elus enam kohta!

Devy Einer

Mait Vaik „Meeleparanduseta”

Juttude kogumik. Lugudel on üsna huvitavad pealkirjad: „Kadedus”, „Külaline”, „Rootsis”, „Tarks” ja sealhugas nimijutustus ”Meeleparanduseta”. Kirjanik ei ole oma tegelastele nimesid andnud (mõnele üksikule siiski). Ta toimetab nende tegemisi läbi kolmanda isiku. Ehk ongi nõnda lihtsam edasi anda tegelaste maailmavalu, sisemisi läbielamisi, protesti millegi-kellegi vastu. Puudutagu see siis nende tööd, isiklikku elu, vaba aega. Mait Vaigu raamatusse mahub palju huvitavaid ja otseseid väljaütlemisi. Ridade vahele on peidetud peen iroonia.

“Et mu enesehinnang läbipõlenud sportlasena peaaegu ei kannatanudki, koguni vastupidi, korraga olin mänge mängides palju kaugemale jõudnud kui päevast päeva ja aastast aastasse kõrvapõletikega jääkülmades riietusruumides või basseinis oma tehnikat lihvides Siiani vihkan…Vihkan ujujaid.”

Nimijutustuses on kesksel kohal naise ilu ja enamasti meeste seltskonnas. Võib arvata, kui probleemseks olukord kujuneb. Lahendus jääbki tulemata. Lugeja võib fantaasia lendu lasta. Aga naise ilul on ikka olnud liikumapanev jõud juba ajast aega!

Rita Semjonova

Catherine Chanter „Kaev”

Järjekordne tugev debüütromaan, varem on autor avaldanud luulet ja jutte.

Seda raamatut oli alguses üllatavalt raske lugeda, mõtlesin isegi pooleli jätmisele, aga sund teada saada, kuhu lugu välja jõuab, oli liiga tugev. Püüdsin enda jaoks sõnastada, miks see lugemine nii raskeks osutus, ja see osutus samuti raskeks. Vist on asi selles, et on hirmus pealt vaadata, antud juhul lugeda, kuidas kõik, mis valesti minna saab, ka valesti läheb, ja seda inimeste vahel, kes üksteist armastavad. Mis lootust siis teistel üldse on? Teiseks tahtsin ma aru saada, mismoodi ikkagi terve mõistusega haritud naisest usuhull kujuneb. (Vihjeks võib öelda, et vähene söömine ja magamine ning lõputu internetis istumine on suureks abiks.)

Lugu jutustab minavormis Ruth. Tegevus toimub Inglismaal mingil ajal, mis on umbes just praegu. Raamat algab sellega, et Ruth saabub koju kriminaalkaristust kandma, tal on jälgimisvõru ja kolm valvurit. Tegevus toimub vaheldumisi reaalajas ja minevikus, kust Ruth meeleheitlikult juhtunule selgitust ja küsimustele vastuseid otsib. 22 aastat abielus olnud Mark ja Ruth on kolinud Londonist ära tallu, mille nimi on Kaev. Juba mitu aastat on olnud väga väheste sademetega ja asi läheb veelgi hullemaks, millest Kaevul aga kohe aru saada ei ole, sest seal miskipärast kõik haljendab. Kõik hakkab väga viltu minema, kui põud süveneb ja nende elukoha jätkuv rohelus on ülejäänud maailmaga aina suuremas kontrastis. Marki ja Ruthi pommitatakse kirjadega valitsuselt, mis üritab maad rekvireerida või siis vähemalt teaduslikult uurida; kokku jooksevad imet otsivad ajakirjanikud, usuhullud ja muidu uudishimulikud, nii et elada saab vaid politsei kaitse all. Pingelised on suhted tütrega, kes on aastaid olnud vaheldumisi narkootikumide küüsis ja siis jälle puhas. Lohutust pakub tütrepoja Lucieni pikem külasolek, mis päädib aga tragöödiaga.

Advokaadina töötanud Mark on tegelikult alati talupidamisest unistanud ja tunneb end alguses tööd rabades väga hästi, ülikoolis õpetanud Ruth hakkab end aga üsna pea kaunis üksildaselt tundma. Niisiis hakkab ta päris rõõmsalt suhtlema saabunud Jeeriku Roosi õdedega, sest nad on intelligentsed ja haritud. Kolm naist kohtuvad kaevu juures: pealt kuuekümnene Kanadast pärit lesk, neljakümnendates maaelu juurde tagasi pöördunud vanaema ja isiksusehäire all kannatav kahekümnendates koduvägivalla ohver. Kõlab nagu järjekordse anekdoodi algus. Ja tõepoolest, me ajasime üksteist naerma ja võisime tundide kaupa rääkida ükskõik millest: meestest, elu mõttest, Kaevust. Ja mõistagi rääkisime usust, mida Dorothy kirjeldas kui „seda veidrat tunnet, mis andis märku, et miskit on toimumas”, kui nad esimest korda Walesis kokku said ja mõistsid, et nad on Jumala poolt ära valitud Roosi tõde kuulutama ja janustele inimestele põua ajal päästetud saamise lootust pakkuma. (lk 127) Ruthi neiupõlvenimi on Rose ja õed kuulutavad ta äravalituks. Jeeriku Roosi õed on seisukohal, et mehed on kõige kurja juur, ettevaatlikult ja osavalt asuvad nad Ruthi abielu õõnestama. Ja kui alguses suhtub Ruth kõigesse kui intellektuaalsesse mängu, alahindab ta paljusid asju: kõigepealt panuseid; reeglite pidevat õõnestamist ja asendamist; tõsiasja, et ühtegi mängu pole veel kunagi õnnestunud võita või kaotada üksnes loogikale toetudes, ja mis kõige olulisem, võimu, mis võib ühel mängijal tulemuste mõjutamise suhtes olla. Tasapisi muutuvad usuasjad tähtsamaks ja mees ja eluolu taanduvad kuhugi tahaplaanile. Kui Kaevul sajab, ajavad vaatajad kodulehe umbe. Internetis õhutavad õed rahvast protestimarssidele ja Roosi T-särkide ostmisele, rahvas omakorda arutab foorumites, et valitu jumaldab tütrepoega, kuid poistest kasvavad ju mehed! Võimaliku meessoost pärija viibimine pühal maal tähendab Kaevu olemuse rüvetamist. Hästi see lugu lõppeda ei saa.

Raamat lõpeb siiski uut lootust andes.

Mulle meeldib, et raamatut ei saa žanriliselt täpselt liigitada. Alguses arvasin, et tegemist tuleb ulme(sugemetega) romaaniga, sest valvur vihjab, nagu poleks Kaevul pärast Ruthi vahistamist enam vihma sadanud, ja tema tagasi tulles igatahes sajab, aga sellega (ja üldise põua tõttu düstoopilisevõitu ühiskonna kirjeldamisega) ulmelisus siiski piirdub. Kriminaalromaaniks seda ka pidada ei saa, ehkki osised on olemas. Hea psühholoogiline romaan on see kindlasti ja pinge püsib lõpuni, kirjutatud on kaunilt. Kaanetekstis võrreldakse autorit Margaret Atwoodi ja Gillian Flynniga.

Lõpetuseks üks mulle eriti meeldinud kirjeldus: Päikesetõusudest: Üks asi ei muutu kunagi: päeva saabumise ootamatu igapäevasus. Päike on nagu külaline. Me oleme kindlad, et see on tema, näeme teda kaugelt lähenemas, olukorra tähtsuse rõhutamiseks uhkelt üleslööduna, me tunneme ära tema sillerdava rüü ja ta toob endaga kuldpaberisse mässitud kingitusi, mille küljes on meie nimega kaart. Kui ta astub üle mäe, käib tema ees punane erutusvärelus, ta sirutab oma käed välja ja valgus peegeldub tagasi tema sõrmustatud, kingitust üle andvatelt kätelt, kuid siis võtab ta oma mantli seljast ja heidab selle tooli seljatoele ning me näeme tikandi pahupoolt, puha lahtised lõngaotsad ja ei mingit mustrit; ning siis teeme me paki lahti ja paber on kuldne vaid ühelt poolt ja selle alumine külg on ilmetu ja valge, järgmiseks kihiks on nööriga seotud pruun paber, selle all on omakorda kokkukägardatud eilne ajaleht, mis ümbritseb kahtteist pleekinudvalget tundi meie elust, mida me nimetame päevaks. (lk 219)

Kaja Kleimann

Hannes Võrno “Missioon”

Päevikuid kui selliseid on üldse väga raske lugeda. Üldiselt on nad ikkagi kirjutatud just endale, mitte nii paljudele silmapaaridele.

Nii oli ka selle raamatuga.

Mulle tundus, et seda oli kirjutanud mitu inimest: üks Hannes kes oli sügavalt usklik, teine Hannes, kes oli enesekindel oma töös teades kuidas ja mismoodi oleksid asjad paremini, kolmas Hannes, kes pidevalt kahtles ja hädaldas kuidas keegi teda ei armasta ja kuidas keegi temast ei hooli ja siis veel üks Hannes, kes oli üks hunt suures hundikarjas, mis puudutas inimesi ja olukordi, kuhu ta oli sattunud, tänu kohale, kus ta viibis. Mistõttu lugejana oli vahepeal tahtmine ta peale karjuda: ”kuidas sa nii üldse võid mõelda!” ; kaasa tunda ja lohutada; rõõmustada koos temaga ja nutta ahastusest!

Ma olen varemalt oma elus kokku puutunud inimestega, kes on missioonidel käinud ning seetõttu oli võib-olla lugeda pisut lihtsam ja arusaadavam kui muidu.

Sõda muudab inimesi, inimeste mõtlemist ning nagu ka tema puhul — olla pool aastat eemal kõikidest ja kõigest mis on armas ja tuttavav, see paneb see ühest küljest kahtlema kõiges ja kõigis, teiselt poolt aga paneb ümber hindama olukordi, millele tavaelus me muidu tähelepanu väga ei pööragi. Nagu ta näitena tõi kiirabi sireenid.

Veidi häiris mind tema inimeste pidev kritiseerimine, kas ta ikka on nii hea inimeste tundja kui ta arvab end olevat. Vot ei tea.. aga see oli ka raamatus ainus asi mis mind tõsiselt tigedaks ajas!

Kõige naljakam on lugeda igapäevast menüüd! Tõesti wow.. millised söögid!! :)

See raamat oli nii ehe, tõetruu, vahetu ja mõtlemapanev. Emotsioonid, mida ta kirjeldas, olid just sellised nagu nad olid — päris! Selle raamatu lugemine tekitas aukartust kõikide nende sõdurite vastu, kes seal kaugel on. Millega ja kuidas nad igapäevaselt oma eluga meie pärast riskivad. Kummardan sügavalt kõikide nende ees selle eest!

Soovitan lugeda seda kõikidele, kes vähegi sõjast lugeda soovivad või suudavad! Emotsioon on tagatud, olgu see hea või halb, aga külmaks ei jäta see lugu kohe kindlasti mitte kedagi!

Devy Einer