Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud”

Adam Kay „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (2017, e.k Krista Kallis, 2018)

Adam Kay (s. 1980) on endine briti arst, kes sai üleöö kuulsaks, kui avaldas oma eelnevast töökogemusest humoorika, kuid samas ka mõtlemapaneva raamatu „See teeb haiget: nooremarsti salajased päevikud” (orig. „This is Going to Hurt”, 2017). Raamatu ilmumise ajaks oli Kay arstiameti maha pannud (raamat selgitab ka, miks see juhtus) ning töötab praegu koomiku ja telestsenaristina, ühtlasi kohandades oma raamatut BBC Two 8-osalise draamakomöödia jaoks. Raamatust sai üleöö suur bestseller ning jõudis 2018. aastal Ühendatud Kuningriigis müügiarvult 2. kohale. Samuti võitis raamat 2018. a. Rahvusliku Raamatuauhinna (National Book Award) aasta raamatu kategoorias.

On’s Kay raamat tõesti nii hea? Omas žanris arvatavasti küll, ehkki ma pole mingi komöödiažanri asjatundja. Teab mis kirjanduslikku sügavust ei tasu raamatust otsida, aga jah, raamat on naljakas: hea lõbus lugemine, mitme koha peal naersin ikka kohe kõva häälega. „Teine ime laste sünni juures on asjaolu, et võin nõjatuda tahapoole ja panna metallist sünnitustangid beebi pea ümber—rakendades kahekümne kilogrammi raskust tõmbejõudu, üldiselt paneb see mind higistama—ja beebi tuleb välja täiesti kenasti, selle asemel et tulla välja ilma peata nagu võiks arvata.” (lk 48) Vahel on autor pigem valusalt aus, aga seda ikka läbi huumoriprisma. Tasub lugeda joonealuseid märkusi, sest suur osa nalja on peidus just seal. Stiilinäide. Autor selgitab joone all meditsiinilisi akronüüme: „SCBU–laste erihooldusosakond, NICU–vastsündinute intensiivhooldus, PICU–pediaatria intensiivhooldus, PICACHU–üks Pokémon” (lk 43).

Päris tõsiseks muutub autor alles lõpus, kui selgitab, miks ta ameti maha otsustas panna. Meditsiiniterminite jms spetsiifilise osas ei oska ma hinnangut anda, aga kindlasti aitab raamat paremini mõista meditsiinivaldkonnas tegutsevaid inimesi—ja tänada õnne, et endal on siiamaani haiglates suht hästi läinud! (pärast selle raamatu lugemist ei saa vist enam nii külma kõhuga näiteks operatsioonile minna kui siiamaani… )

Autori eraelu avab raamat ainult tibake (põhiliselt selles laadis, et autor ei jõudnud jällegi—töökohustuste/kellegi asendamise tõttu—mõnele kohtingule-peole-sünnipäevale), aga vikipeedia andmetel on autor avalikult gei ning valitud isegi 50 kõige mõjukama LGBT Twitteri kasutaja hulka. Raamatus leidus üks koht, mis oma intiimsuses ületas minu jaoks hea maitse piiri, ja see ei puudutanud otseselt ühtegi patsienti. Üldiselt võib ainult imestada autori töövõime ja missioonitunde üle; mitte kõik arstid pole nii heatahtlikud, abivalmid ja kaasatundvad (mis lõppkokkuvõttes võib saada ka ametialaselt saatuslikuks…).

Kui millegi kallal viriseda, siis teksti toimetamisega oleks võinud rohkem vaeva näha—mitmeid vigu on sisse jäänud, ning kohati kõlab tekst lihtsalt kohmakalt. Tõenäoliselt on lahedam seda raamatut originaalis lugeda. Ja võib-olla veelgi toredam oleks autorit live’is esinemas näha.

Annika Aas

Advertisements

Sveta Grigorjeva “american beauty”

Sveta Grigorjeva kirjutab Sveta Grigorjevast. Kuivõrd on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, sarnane sellele Sveta Grigorjevaga, kes kirjutab Sveta Grigorjevast, ei ole päris täpselt aru saada. Tundub, et üsna, aga mitte päris. Küllap annaks raamatu pealkiri mingi lisavihje või võtme selle küsimuse lahtimuukimiseks, aga nii palju see raamat nüüd mulle ka ei meeldinud, et ma selle peale ühte vana Ameerikamaa filmi viitsiks vaatama hakata. Igatahes on see Sveta Grigorjeva, kellest kirjutab Sveta Grigorjeva, eestivene päritolu vabakutseline koreograaf, tantsija ja luuletaja, suhtes eesti geeniusest joodikluuletajaga. Vahel jaurab see kirjutav Sveta Grigorjeva selle kirjutatava Sveta Grigorjeva elust ja olust niisama ja kohati on seda lugeda huvitav ja kohati tüütu, aga vahel saab Sveta Grigorjeva millelegi olulisele pihta ka, ja samamoodi, see oluline võib olla väljendatud väga tabavalt või mõnikord mitte nii väga. Mis see oluline on ja millised need tabavad kohad on, eks see ole muidugi lugeja silmades. Aga lugeda soovitan küll, sest ma arvan, et siin luulekogus on küll päris erinevatele lugejatele seda miskit, mida tabada.

Tiina Sulg

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57”

Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (illustr. Elo Annion, 2018)

Tahate tutvuda vanamutiga, kel vahukomm krunni sees või teada saada, kuidas näeb välja Tuhat Tulist, Supilontrus või Saadana Silmamuna? Astuge Teistmoodi Mööblipoodi! Eva Roos autorina on minu jaoks tore avastus. Tema varasem „Kust tulevad unenäod?” on mul lugemata, kuid hiljuti ilmunud „Teistmoodi Mööblipood” on küll üks tõeliselt armas ja eluline, fantaasiaküllane–kuid samas usutav—lasteraamat, kus peategelasteks mööblipoe kärtsakas perenaine Aramilda Tengelpung ning tema ustav kaaslane, pirukat meenutav koer Piru.

Nagu pealkirigi vihjab, et ole tegu päris tavalise mööblipoega, sest pood oskab ajas ja ruumis rännata ning sealt võib leida ka võluvõimega asju, kasvõi näiteks kulpe luristava supitirina. Tavalised ei ole ka peategelased: ei käreda sõnapruugiga vana naine, kelle vandesõnad tavatsevad kuju võtta, ega koer, kes üle kõige armastab moosi. Aga üpris tavaline on 9-aastane poiss Olle Pai, keda poepidajad aitama peavad hakkama—audiitori poolt määratud karistusena võluesemete vastutustundetu müümise eest.

Pood leiab maagiliselt sujuvalt uue asukoha aadressil Kastani 57, mis väga äratuntavalt asub Tartus, aga veelgi olulisemalt—Olle kodu lähedal. Olle peab hakkama poe katkilöödud akna hüvitamiseks poes abiks käima ning saab veidrat duot hästi tundma (niisamuti ka poe kummalisi asukaid ja inventari ehk siis elustunud ja purki püütud vandesõnu, valehambaid pungil täis kassaaparaati, lõputuid võimalusi täis maagilist koridori jms). Ühtlasi saavad Aramilda ja Piru aimu sellest, mis poissi vaevab—midagi päris argist, nimelt vanemate pidev tülitsemine, kuhu kaasatakse ka poiss, kes ei oska sellega midagi pihta hakata. Õnneks ei pakuta raamatu lõpus mingit roosamannalist happy-endi, vaid lugu saab üpris realistliku (aga vähemasti usutava!) lahenduse. Kuid mingisugust abi saab poiss poest ja oma uutest sõpradest kindlasti, ning ehk tema vanemadki.

Lisaks autori lennukale fantaasiale, mis näitab sõnade väge nii heas kui halvas, on autoril ka ilus keelekasutus ja toredad metafoorid. „Vanemate küsimus oli nii habras teema, et Olle ei tahtnud sellest eriti kellegagi rääkida. Tundus, et see võib hooletu kuulaja käes katki minna ja poiss võib kildudega veelgi enam haiget saada.” (lk 247) Leidub vahvaid intertekstuaalseid vihjeid (nt Piru soovitab meelitamist „Ikka moosiga, ikka moosiga”, Viimane Põrsas küsib õrna ja murduva häälega „’ndeks, kas siin on veel ruumi?”, Viguriteegist saab osta Dr Proktori puuksupulbrit). Alatasa porisev Piru leiab endale semu Kuradi Kuradi näol, kes räägib vanapagana keeli ehk muhedat segu Saaremaa ja Võru murdest („Messe nüid sündõs?”).

Kuna audiitori määratud pro bono publico karistusnimekiri oli 13 artikli ehk nime pikkune, millest Olle oli alles esimene, siis kas võib loota, et käesolevaga on tegu 13-osalise sarja esimese raamatuga? Või loota hoopiski, et raamatust valmib üks lahe lastefilm, kus — nagu „Supilinna Salaseltsiski” — oleks reaalsus ja fantaasia mõnusas kombinatsioonis?

Annika Aas

 

Lauri Isotamm “Päev pole öö ei ole”

Kummaline raamat. Tartu, üheksakümnendad, tudengielu. Esialgu ongi rõhk sellel tudengielul, mul ei ole juurakatega kokkupuudet olnud ja ma ei tea, palju seal on väljamõeldut ja palju päriselule toetuvat, aga tundus pisut veider ja lämisev mälestuskatkete valik. Siis on rõhk Tartul — sellel pisikesel puust linnal, kus kõik tunnevad kõiki ja kust tahaks ära. See Tartu tundus mulle kohati isegi tuttav: Illusioon ja Kalev K, Toidutorn ja Kikerikii, suvaline Tartu kõrts ja kirsitubaka hõng. Ja siis läheb lugu kriminaalseks. Mõneti tekkisid lugedes paralleelid Sass Henno raamatuga “Mina olin siin”, sest see kriminaalsus oli oma olemuselt selline, mis saigi neil segastel üheksakümnendatel tekkida. See kriminaalsus ei olnud huvitav, aga seal olid mõned leheküljed sellist head teksti, kus ma mõtlesin, et hei, kirjanikeks pürgijad, lugege ja õppige, kuidas tuleb pinget hoida :) Raamatu lõpus olev soundtrack list oli päris hea, oleks võinud pikemgi olla, mõned raamatus mainitud lood jäid listist välja (ja mis mõttes ei ole ei raamatus ega listis Jäääärt?). Aa, ja veel üks huvitav üheksakümnendate detail — võõramaalase pilk, mis näeb kõiki neid ühiskondlikke muutusi kuidagi kõrvalt ja selgemalt, sest ise seal sees elades ei saanud nagu arugi, et see ajastu nii pöörane oli. Et iseenesest minu jaoks suht möh-raamat, aga üheksakümnendate Tartu hõng oli päris hästi tabatud ja mõned leheküljed olid mu meelest väga hästi kirjutatud.

Tiina Sulg

Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”

Kui on vaja raamatut, mille abil end mustast august välja vedada, sobib selleks suurepäraselt Veronika Kivisilla “Kuni armastus peale tuleb”. Just “kuni”, mitte “kui”, ja selleks on täiesti kindel põhjus, ja selle põhjuse leidmiseks maksab lehitseda sajandivanuseid raamatuid.

Põhiosa tekstist pärineb viimasest viiest aastast: Facebooki postitustest kokku pandud meeleolupäevik sisaldab suures koguses laste ütlusi, linnu- ja inimvaatlusi, kaunist emakeelt ja mida kõike sellega teha saab, ning sooja, mõistvat suhtumist kõigisse, kel hing sees. Sõber meenutas ükspäev oma pere mängu, kus iga sõna pidi algama tähega, millega teine lõppes, – meiegi mängisime seda, peamiselt linnanimedega. Tore on tõdeda, et säärased mängud on ikka au sees, ja et lapsed on täiesti võimelised nutifonid koju jätma ja päev otsa siili või sarvikpütti vahtima. Riidekoi ladinakeelse nimetuse saab veel boonuseks.

Sõnaga, üks ütlemata armas, mänguline ja tõsimeelne, helge ja omanäoline raamat, mida võib lugeda eest taha või tagant ette, kuni armastus peale tuleb.

Tiina Tarik

Koertest ja inimestest

Kohe-kohe saab läbi kollase koera aasta. Sel suvel oli peamaja II korruse näitusesaalis koertele pühendatud näitus “Koertest ja inimestest”.

Olgu koer suur või väike, koer on hea sõber, abimees ja kolleeg. Ta paneb inimesi liigutama ja kuulab kannatlikult. Ta on olemas ja samamoodi peab inimene olemas olema tema jaoks.

Koer ei ole siiski ainult mõnus seltsiline ja sõber, koer on ka kõva töörügaja ja abimees. Väljapanekul oli välja toodud mitmeid valdkondi, kus koeri tööle rakendatakse (pommikoerad, päästekoerad, lugemiskoerad jne). Kuid koerale tuleb ka meele järele olla, et ta jõuaks inimese kõrval vastu pidada: mitmekesine toit ja kobe majake oleks alguseks päris hea.

Koer on populaarne tegelane paljudes lasteraamatutes, ka film ning animatsioon ja täiskasvanutele mõeldud ilukirjandus ei saa ilma nendeta hakkama. Lisaks sellele sai tutvuda valikuga koera aastal sündinud autoritest ja nende teostest.

Soovijad said vaadata ka videot trikkidest, mida koerad teevad.

Neile, kes suvel vaatama ei saanud tulla on väljas olnud kirjanduse nimekiri allpool olemas. Võib-olla leiate omale midagi huvipakkuvat :) Loomulikult sai välja panna vaid väikese osa materjalidest, mis koerte ja inimeste kohta leidub. Olete huvi korral oodatud raamatukokku uudistama, mida meil leida on :)

Auh!

Erialased raamatud

* S. Meyer Clark “Sinu parim sõber – puudel: hooliva koeraomaniku käsiraamat] (TRB, 2012)
“Eesti koerte atlas” (Pegasus, 2005)
* Jan Fennell “Koerakuulaja: kuidas õppida inimese parima sõbra keelt” (Varrak, 2015)
* Jan Fennell “Koera parim sõber: saladused, mis muudavad hea koeraomaniku veel paremaks” (Varrak, 2008)
* Bruce Fogle “Koerad” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Kui su koer saaks rääkida…: koolitusjuhend kahejalgsetele “Tunne oma koera” materjalide põhjal” (Varrak, 2007)
* Bruce Fogle “Tunne oma koera: koera käitumise käsiraamat koerapidajale” (Varrak, 1997)
* Gerry Olin Greengrass “Koerajooga: 10 000 aastat poose” (Ersen, 2004)
* Ilene Hochberg “Stiilsed kudumid koertele: 36 kudumit nädalavahetuseks” (Tormikiri, 2007)
* Jenny Langbehn “97 moodust panna koer naeratama” (Ersen, 2005)
* Arden Moore “Kokka ise koerale: tervislikud toidud, suupärased retseptid” (TEA Kirjastus, 2013)
* Joan Palmer “Koeratõugude piibel: täielik teave afganistani hurdast yorkshire’i terjerini” (Sinisukk, 2006)
* Aili Pärtel-Beljaev, Mari-Ann Rehk “Eesti jahikoerad” (Menu Meedia, 2016)
* Mary Ray, Justine Harding “Koeratrikid: lõbusat ajaviitmist targa koeraga” (Egmont Estonia, 2006)
* “Saksa lambakoer: näpunäiteid ja asjatundlikke soovitusi saksa lambakoera valimise, hooldamise, toitmise, kasvatamise, õpetamise, tervise, paaritamise ja mängude kohta” (Egmont Estonia, 2006)
* Charlotte Swanstein “Valige endale õige koer: raamat, mis aitab leida sobiva koeratõu” (Sinisukk, 2007)
* “Õmbleme ja koome lemmikloomadele” (Ersen, 2011)
* Jisu Lee “Making clothes for your dog : how to sew and knit outfits that keep your dog warm and looking great” (Design Originals, Fox Chapel Publishing, 2013)
* Vicky Marshall “The lucky dog weight loss plan: why you never see a fat wolf” (Anima, 2017)

Laste- ja noortekirjandus

* Tove Appelgren “Vesta-Linne ja Nuusu” (TEA Kirjastus, 2006)
* Christian Bieniek “Ülemnuuskur Osvald” (Koolibri, 2007)
* Ken Brown “Muki” (Maalehe Raamat, 1999)
* Tim Bowley “Amelia soovib koera” (Draakon & Kuu, 2012)
* Emma Chichester Clark “Nööp” (Ajakirjade Kirjastus, 2015)
* Lehte Hainsalu Väike valge” (Atlex, 2008)
* Kärt Hellerma “Pupi ja salakäik” (Päike ja Pilv, 2015)
* Ville Hytönen “Kes kardab maskiga koera?” (Savukeidas, 2016)
* Lea Jaanimaa “Maya” (L. Jaanimaa, 2016)
* Kristiina K. “Toto tuleb ka” (Hea Tegu, 2016)
* Kristiina K. “Toto tembutab jälle. 2. osa” (Heli Kirjastus, 2017)
* Eric Knighti teose ainetel noortele kirjutanud Rosemary Wells “Lassie tuleb ikka koju” (Egmont Estonia, 2001)
* Mauri Kunnas, Tarja Kunnas “Suvi Koeramäel” (Sinisukk, 2016)
* Jorma Kurvinen “Hundikoer Roi” (Eesti Raamat, 1988)
* Alena ja Jirí Munkov “Must ja valge koer” (Karrup, 2001)
* Loone Ots “Kasvuhoonekoerad” (Petrone Print, 2017)
* Ketlin Priilinn “Ei iialgi ilma Murita” (Kentaur, 2010)
* Ketlin Priilinn “Koeralaps Berta seiklused” (Tänapäev, 2005)
* Jaan Rannap “Minu koerad” (TEA Kirjastus, 2017)
* Jaan Rannap “Nublu” (Avita, 2008)
* Piret Raud “Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist” (Tänapäev, 2015)
* Anne-Ly Roos “Minni ja Nubi-Villemi lood” (Roosmashiin, 2013)
* Kerttu Soans “Inimene puudlinahas” (Petrone Print, 2016)
* Triin Soomets “Miks sul pole saba?” (Päike ja Pilv, 2012)
* Mati Soonik “Kutsika-aabits” (Odamees, 2005)
* Mihhail Stalnuhhin “Mutijahi päev, ehk, Õuelood” (Argo, 2017)
* Vladimir Sutejev “Kes ütles “näu”?” (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958)
* Evald Tammlaan “Laevakoer Tuhk” (Triquetra Kirjastus, 2017)
* Leelo Tungal “Barbara ja koerad” (Tammerraamat, 2016)
* Eduard Uspenski “Onu Teodor, koer ja kass ; Onu Teodori tädi” (Steamark, 2000)
* Aidi Vallik “Pints ja Tutsik. I osa” (Lugu-Loo, 2008)
* Aidi Vallik “Unekoer” (Lugu-Loo, 2006)
* Edward van de Vendel  “Koer nimega Sam” (Päike ja Pilv, 2015)

Ilukirjandus

* Aarne Biin “Meie sõbrad : lugusid koertest ja kassidest, omadest ja võõrastest” (Eesti Raamat, 2015)
* W. Bruce Cameron “Koera elu mõte” (Pegasus, 2017)
* W. Bruce Cameron “Koera teekond” (Pegasus, 2017)
* Mark Doty “Koera-aastad” (Kunst, 2010)
* John Groganb “Marley ja mina : elu ja armastus maailma kõige pöörasema koera seltsis” (Varrak, 2009)
* Jaroslav Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil” (Eesti Raamat, 1975)
* James Herriot “Koerajutud” (Eesti Raamat, 1995)
* “Koerte ja koeraomanike tähelepanekuid elust enesest” (Elust Enesest, 2017)
* Ivan Krõlov “Need, kes muidu ei räägi” (Eesti Raamat, 1975)
* Thomas Mann “Peremees ja koer” (Perioodika, 2003)
* Peter Mayle “Koera elu on koeraelu” (Kupar, 1997)
* “Parimad koeralood” (Fantaasia, 2006)
* Janusz Przymanovski “Neli tankisti ja koer” (Eesti Raamat, 1974)
* Steven Rowley “Lily ja kaheksajalg” (Päikese Kirjastus, 2016)
* Peeter Sauter “Koer ostab kassitoitu” (P. Sauter, 2014)
* Friedebert Tuglas “Popi ja Huhuu” (Perioodika, 1986)
* Leelo Tungal “Koera elu” (Eesti Raamat, 1976)
* “Best dog stories : introduction by Gerald Durrell” (Pan Books, 1991)
* “The greatest dog stories ever told : 36 incredible tales by Peter Mayle, Jack London, Ray Bradbury, and many others” (Gramercy Books, 2001)

Filmid

* “Merekoerad, Saladuslik saar = Les tribulations du cabotin, L’Archipel des disparus = Морские псы, Таинственный остров”
* “Pitsu ja tema sõbrad”
* “Need võrratud koerad= Those wonderful dogs”
* “Wallace ja Gromit: suur puhkepäev = Wallace & Gromit: a grand day out with = Уоллес и Громит: великий выходной”
* “Rasmus, Pontus ja Lontu”
* “Pluto parimad lood = Pluto’s greatest hits”
* “Vapper Reks”
* “Peab armastama koeri = Must love dogs”

Ajakirjad

* Kodukiri .- 2012, [nr. 2] veebruar (“Õuekoera kodu”, lk 76)
* Kodukolle .- 2006, nr. 7 (“Armastusega tehtud korakuut”, lk 43)
* Koer .- 2005, nr. 1 (“Päästekoerad”, lk 18)
* Koer .- 2005, nr. 2 (“Pommikoerad”, lk 30)
* Koer .- 2005, nr. 3 (“Juhtkoerte ilus ja keeruline maailm”, lk 17)
* Koer .- 2005, nr. 4 (“Piirivalvekoerad”, lk 20)
* Koer .- 2006, nr. 3 (“Hea näitusekoer võib olla ka hea jahikoer või vastupidi”, lk 9)
* Koer .- 2006, nr. 4 (“Kodu kaugel kodust – suvi kelgukoertega Alaskas”, lk 3)
* Koer .- 2011, nr. 2 (“Koerad ja sõda”, lk 11)
* Koer .- 2012, nr. 3 (“Vetelpäästelaager Poolas, Okoniny Nadjeziernes 11.-19.08.2012”, lk 7)
* Koer .- 2013, nr. 4 (“Vabatahtlik töö – inimeste aitamine äärmuslikes tingimustes”, lk 21)
* Koer .- 2014, nr. 3 (“Abilisena Soome päästekoerte tasemetestil”, lk 15)
* Koer .- 2015, nr. 4 (“Neljajalgsed abistajad”, lk 5)
* Lemmik .- 2005, nr. 2 veebr (“KOER- sõber kogu elu”, lk 12)
* Lemmik .- 2005, nr. 7 (“Vaegnägija silmad”, lk 20)
* Lemmik .- 2011, nr. [8] aprill (“Tähelepanu nautivate koerakeste pidu”, lk 38)
* Lemmik .- 2011, nr. [9] juuni (“Alaskal kelgukoeri kantseldamas”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [10] august (“Vetelpäästekoerad treenivad nii vees kui ka maal”, lk 14)
* Lemmik .- 2011, nr. [11] oktoober (“Tervistavad teraapiakoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2011, nr. [12] detsember (“Koer päriskoolis”, lk 4)
* Lemmik .- 2012, nr. [13] veebruar (“Cedrelle esitleb oma uut säravat koerte kollektsiooni”, lk 40)
* Lemmik .- 2012, nr. [14] aprill (“Uus restoran Brasiilias on mõeldud ainult koertele”, lk 16)
* Lemmik .- 2012, nr. [17] oktoober (“Švejkilik Tšehhi terjer”, lk 22)
* Lemmik .- 2013, nr. [20] aprill (“Inimene saab koera meeleolust aru”, lk 43)
* Lemmik .- 2013, nr. [24] detsember (“Koer näitab tundeid ka kõrvade ja kulmudega”, lk 12)
* Lemmik .- 2014, nr. [27] juuni (“Koer õpetab last lugema”, lk 34)
* Lemmik .- 2014, nr. [30] detsember (“Loomad sotsiaalmeedias”, lk 14)
* Lemmik .- 2015, nr. [32] aprill (“Siiri Sisaski hundikoer on ilus nagu roos”, lk 10)
* Lemmik .- 2016, nr. [37] veebruar (“Imelised abikoerad”, lk 4)
* Lemmik .- 2016, nr. [41] oktoober (“Mops – väike kasvult, suur oma hingelt”, lk 22)
* Maakodu .- 2008, [nr. 11] november (“Koerakuut kui disainipauk”, lk 21)
* Maakodu .- 2016, [nr. 8] august (“Koerad, kes otsivad inimesi”, lk 76)
* Maale! .- 2017/2018, talv (“Koertega lumele lustima”, lk 41)

Seili Ülper ja Irina Möldre

Fotod Seili Ülper

Jens Lapidus „Vipiruum”, „Sthlm delete” ja „Top dogg”

Jens Lapidus on sellest kaasaegsete Põhjamaade krimiautorite kambast üks mu lemmikuid. Ma päris täpselt ei teagi, miks just. Lapidusel on kirev kurikaelte galerii: on nii sisserännanute poegi (serblased, iraanlased jt) kui rootslasi, esimeste osaks on enamasti narko, relvad, röövid, katus, rahapesu ja maksude optimeerimine, svenssonitele jäävad börsipettused, perverssused ja märja töö tellimine. Seal vahel on väga erineva moraalikoodeksiga politseinikud ja peategelasena särav kangelanna ja õigluse eest võitleja advokaat Emelie. Lahti on kirjutatud erinevad variandid (ümbrus, sõbrad, juhus, ahnus, kättemaks, lihahimu jne), kuidas sinna kuritegevuse sohu satutakse. Nii realist olen ma küll, et saan aru, et kukkuda on lihtsam kui tõusta, aga nii palju olen ma ka naiivik, et ma usun, et see püstitõusmine on võimalik, seda naiivsus-reaalsusskaalat näib jagavat ka Lapidus. Lapiduse lood on ettearvamatud ja kaasahaaravad. No ja lisaks kõigele muule on Lapidus ka romantik, selline tagasihoidlik, aga veendunud.

Tiina Sulg