Laura Evisalu “Juhused”

Mis Rainile tüdruku puhul oluline on — et temaga oleks lihtne rääkida, et ta saaks alati asjadest aru ja ei reageeriks üle, elaks kaasa meessoo esindaja saavutustele, oleks alati toetav ja kohal ning vaba, kui teda tarvis on! Noh, pole ju palju tahta! Ometi ei lähe Rainil nii nagu vaja oleks. Grete, kes oli tema tüdruk, on otsustanud Henriku kasuks. Rain isegi imestab pisut, kuidas lahkuminek nii äkki tema suhtumist Gretesse muudab. Edaspidi kavatseb ta igatahes tegelda rohkem treenimisega ja suhteteemad kõrvale jätta. Noormees nimelt on tulevane ujumiskuulsus, kelle motivatsioon kippus viimasel ajal pisut kaduma.

Nüüd juhustest — juhuslikult kohtab Rain telemajas töötavat Sirelit, kes kunagi oli poisi koolis meediaõpetaja. Siitpeale saab lugeja arutleda, kas Sireli ja Raini vahel toimuv on juhuslik, planeeritud või ettemääratud.

Ilusa välimuse ja särtsu täis käitumisega noor naine võlub Raini põhjalikult. Ujumine, õppimine ja sõbrad jäävad kõrvalisteks. Sirel on huvitav, temaga koos olla on kerge ja hea, ta on ahvatlev ja oskab Raini murelikud mõtted minema ajada. Kuidas ta seda täpsemalt teeb, see jäägu lugejatele lugemiseks! Igatahes saavutab ta poisi üle väga suure võimu, mis paraku mõjub mittesoovitavas suunas.

Rain on suhet pikemat aega pere ja sõprade eest varjanud, ehk tunneb ta, et vahekord endast tunduvalt vanema naisega on pisut tavatu.

Lõpuks jõuab kätte murdepunkt, nagu sellistes olukordades enamasti. Lahkuminek on äkiline ja üsna lihtne. Poisil oleks nagu avanenud kolmas silm, mis näeb kallist Sirelit hoopis teise rakursi alt. Autor annab lugejaile mõista, et Sireli puhul võivad mõned asjad näida juhuslikena, tegelikult kalkuleerib see kena olevus oma suhteid üsna külma kõhuga.

Rain saab loo lõpus jalad jälle kindlamalt maha, leiab uue hobi ja on sõprade jaoks jälle vana hea Raints. Lõpp hea, kõik hea!

Lugege ja lootke kõige paremat!

Ädu Neemre

Antti Tuuri “Tangopoisid”

Soome kirjanduse huvilistel on põhjust rõõmustada: eesti keeles on ilmunud Antti Tuuri järjekordne romaan „Tangopoisid“. Autor, kes on kirjutanud üle 70 teose, räägib sel korral 1960ndate aastate Soome elust – ajast, mil kehva majandusliku olukorra tõttu olid paljud soomlased sunnitud tööd otsima rikkamast naaberriigist Rootsist. Pealkiri „Tangopoisid“ osutab sellele, et üks osa raamatust räägib muusikast, kuna peategelase Sauli elust võtab olulise osa orkestrites lõõtspilli mängimine. Romaani läbivaks teemaks on ka armastus.

Tegevustik algab sellega, et orkester Hurma solist Elina otsustab minna Rootsi eesmärgiga jõuda oma lauljakärjääriga kaugemale. Minategelane Sauli, kes mängib Hurmas lõõtspilli ja kelle kallim Elina on, tunnetab nüüd, et elus tuleb uus lehekülg pöörata. Ka kitarrimängija ja orkestri juht Kamppila, trompetimängija Harju ning trummar Ari mõistavad, et Hurma oli nõutud Elina pärast rohkem kui [—] teiste pärast kokku. Nii lähevadki Sauli ja Harju Rootsi tööle, kuhu järgneb hiljem ka Kamppila. Sauli soov naaberriiki minna on ka see, et oma kallim tagasi võita, milleks tuleb aga Elina kõigepealt Rootsimaa avarustest üles leida.

Romaani peamine sündmustik toimubki Rootsis. Autor kirjeldab, kuidas soomlaste töö käis: kuidas leiti töö sealsetes tuntud firmades, kuidas tööpäevad kulgesid, kuidas elati ja veedeti vaba aega. Siit ka raamatu oluline nüanss: lisaks vaimukatele kirjeldustele ning karakterite kujutamisele saab palju uusi teadmisi soomlaste elu kohta Rootsis. On huvitav lugeda, kuidas soomlased ise end Rootsis tundsid ja kuidas neisse kui mustema töö tegijatesse suhtuti. Soomlaste elu Rootsis ei piirdunud ju vaid raskete tööpäevadega suure raha teenimise eesmärgil, vaid et üks välja kujunenud vaba aja veetmise viise olid tantsupeod, kus muusikat mängisid Rootsis tegutsenud soomlaste orkestrid. Ühte Göteborgi orkestrisse Tangopoisid saavadki pillimeeste koha Sauli ja Harju. Sauli suur soov on orkestri solistiks tuua Elina.

Muusikasõpradele on suur boonus see, et peaaegu kõiki Tangopoiste lugusid on võimalik kuulata YouTube´ist, sest autor on pannud Tangopoiste solistideks 1960ndate Soome armastatud lauljatarid: 1966. aastal Soomet Eurovisioonil esindanud Ann-Christine oma lauluga „Playboy“ ja paljude tollaste noormeeste iidoli Laila Kinnuneni. Romaanis on juttu ka Laila Kinnuneni kuulsaimast hitist „Mandžuuria küngastel“, mis on neile, kes on mingilgi soomlaste peol osalenud, kindlasti tuttav.

Minu arvates annab hea ettekujutuse teosest lõbus lugu seoses „Playboy“ looga, mida otsustab laulda Kamppila, kuna Elina on on otsustanud Hurmast lahkuda: Kui mängima hakkasime, oli esimene pala Kamppila listis „Playboy“, foks, mida Ann-Christine oli laulnud talvel Eurovisiooni lauluvõistlusel. Elina oli seda hästi laulnud, olime kõik rahul olnud ja ehmatasime kaunikesti, kui Kamppila võttis mikrofoni ja hakkas laulma „Playboy´d“, mida me ei olnud jõudnud üldse harjutada, nii et Kamppila oleks solist. Mängisin ja vaatasin tantsijaid ja muud rahvast saalis, ja nägin, kuidas paljud naersid, kui Kamppila laulis:

Oled playboy, libe playboy,
Aga mina su võrku ei jää.

Sõnad ei tahtnud Kamppila rämeda olemisega sobida ega helistik ta häälepaeltele. Kuulsin, et Harju hakkas kõrgelt ja kõvasti trompetit mängima, kattis suure osa Kamppila laulmisest ära, aga Kamppila ei andnud alla, vaid laulis kuni viimse salmini välja:

Pole elu ilma sinuta…

Aplausi ei olnud eriti kuulda, kui Kamppila lõpetas ning Ari ja Harju veel oma lõpujao mängisid. Pärast seda Kamppila ei püüdnudki enam laulda, meie lohistasime oma mängu kuni viimase valsini välja. (lk. 58) Minu kujutlusvõime hakkas nii seda kohta kui ka ülejäänud romaani lugedes vägagi tööle.

Teatavasti on Antti Tuuri teoste põhjal loodud nii teatrilavastusi kui filme. „Tangopoisse“ lugedes hakkasid küll pildid silme ees jooksma. Oleks justkui vaadanud järjekordset Aki Kaurismäe filmi, kuna teemad on niivõrd sarnased: tavalise soomlase argipäev koos oma murede ja rõõmudega, veidi tahumatud, kuid olemuselt südamlikud ja kokkuhoidvad karakterid, kellele on iseloomulik napp, aga täpne sõnakasutus, ning õnnelik lõpp. Sama lugu on ka armastusliiniga: sõnu selle tunde väljendamiseks ei raisata, küll aga käib armastatu otsimine otsekui läbi tule ja vee minekuna, millele aitavad alati kaasa ka sõbrad.

„Tangopoiste“ lugemine oli mõnus kulgemine. Ei olnud siin järske süžeepöördeid ega ootamatut ning pingelist kulminatsiooni. Kõik kulges soomlaslikult rahulikult koos leebe ja muheda huumoriga. Nautisin Antti Tuuri sõnakasutust, mille eestindaja Piret Saluri on oskuslikult edasi andnud. Sai omaette naerda. Oli hea raamat!

Maarit Laanesilla

Jana Maasik “Enne lõppu”

Selle loo kohta kehtib täiel määral eesti vanasõna: “Mõista, mõista, mis (kes) see on — seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline”. Katrina, Alicia, Alt, Andre, LJ, Harriet, Edla jt. on täpselt sellised — pealtnäha pisut lõdva, enesekeskse hoiakuga lõpuklassi tüdrukud ja poisid. Nende igapäevaeluga tutvudes hakkab lugeja aru saama, et tegelikult on nende eludes tubli annus teesklust. Autori tahtel saame me kõige enam teada Katrina siseelust. Vaikne tütarlaps, kes on mõned aastad pidanud toime tulema tõrjutusega, sest on klassi eliidi arvates käitunud halvasti! Katrina on nende aastate vältel püüdnud olla nii tähelepandamatu, kui võimalik, ja see on tal üsna hästi välja tulnud. Ometigi on ka tema olnud osaline inetus kiusamiskampaanias, mille ohvriks sattus klassi kõige haavatavam tüdruk — Edla. Katrina tahtis kõigest hingest kuuluda klassi kõige vingemate tüdrukute seltskonda ja oli valmis selle nimel tegema nii mõndagi …. küll on võimas asi see kambavaim ja soov kuuluda kuhugi!

Aga nüüd on need lood peaaegu unustatud, Edla on koolist lahkunud teadmata suunas. Klassil on käsil kooli lõpetamine ja tundub, et kõik on korras. Suurimad laiskvorstid on asunud õppima ja tundub, et neil on tekkinud isegi mingid tulevikuplaanid!

Katrinast on saanud omamoodi nukker vaatleja (tema parim sõbranna ja kaitseingel Harriet on lahkunud koolist), kes küll registreerib toimuvat, kuid osaleda väga ei soovi. Ometigi käib tema sees ehk hinges vilgas tegevus, mõtted tulevad ja lähevad, on küsimusi, millele ta ise vastata ei soovi, ja ka neid, millele ta vastuseid ei tea. Saame aimu ühest untsuläinud armumisest, üldse tunduvad suhted poistega olevat tundlikus faasis.

Jutustaja pakub meile pildikesi lõpuklassi koolielust, portreesid õpetajatest, pidudest, ilma milleta elu oleks igavam ja vaesem. Palju sõnu, millede vahelt hakkab tasapisi aimuma, et pole see teismelise elu nii lihtne ja ladna midagi! Selgub, et kõigil tegelastel on midagi, millest nad eelistavad mitte mõelda ja rääkida.

Raamatu lõpp on jahmatav, kuid üsna usutav. Kõige eest, mida sa oled teinud või tegemata jätnud, tuleb vist siiski kuidagimoodi maksta … kasvõi nõnda, et satud olema valel ajal vales kohas ja sul on seljas vale parka!

Lugege ja hinnake selle loo tegelaste mõtteid ja tegusid!

Jana Maasik on mitme romaani, laste- ja noorteraamatu autor. “Enne lõppu” pälvis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 2020. aasta noorteromaani võistlusel esikoha.

Ädu Neemre

Chris Riddell — võlupliiatsiga mees

Sel korral soovin saata väikese sünnipäevatervituse Ühendkuningriiki. 13. aprillil alustab oma kuuekümnendat eluaastat üks mu lemmikutest — Chris Riddell. Riddell ise peab end küll illustraatoriks ning mitte kirjanikuks, kuid kui eestikeelses raamatukogus ringi vaadata, siis selgub, et raamatuid, millele Riddell on nii loo kirjutanud kui ka pildid joonistanud, on enam kui neid lugusid, mille kirjanikuväljal mõne teise nime leiab. Chris Riddell ise ütleb, et ta kirjutab ainult selleks, et saaks neid lugusid illustreerida ning sageli kipub lugu sündima hoopiski pildist, või nagu juhtus Ottoline lugudega, siis pildist ja pealkirjast ning kogu ülejäänud lugu tuleb alles pärast seda. Muidugi armastab ta lisaks suurepärasele pildile ka head lugu — raamatuarmastus laiemalt oli illustraatoriks hakkamise alustõuge, nendib Riddell ise.

Chris sündis Kaplinnas Lõuna-Aafrika Vabariigis, kuid aasta hiljem kolis tema perekond tagasi Inglismaale, kus Chris ja tema õed-vennad hariduse said ning nagu ta ise on naljatledes öelnud, siis pärast üldhariduskooli “põgenes“ ta kunstikooli. Päris põgenemiseks ei saa seda kindlasti nimetada, sest ema soosiv suhtumine oli Chrisil olemas varasest lapsepõlvest saati. Seega sai poisist illustraator ja poliitiline karikaturist iganädalaselt ajalehele “Observer” (nagu Chris ise on põhjendanud: sest tema isa luges seda lehte).

Selleks, et saada illustraatoriks, peab tahtma joonistada, on Chris Riddell öelnud. Peab tahtma joonistada ning viitsima seda teha ka siis, kui tahtmine õhukeseks kulub. Soovitustes neile, kes alles unistavad illustraatoriks saamisest, ütles Chris Riddell lustakalt: osta endale märkmik, joonista see täis, osta uus märkmik ja joonista too ka täis. On see siis rohkem mäng või töö, kuid Chris Riddelli poolt illustreeritud raamatute nimekirja pikkus viitab kindlasti nii suurele töötahtele, -lustile kui andele ning siinkohal olgu öeldud, et neid kõiki on ka suurte auhindadega tunnustatud. Chris Riddell on suisa kolmel korral võitnud maineka Kate Greenaway medali, olles ainus kolmekordne võitja. Üksikuid auhindu on kokku selline lasu, et ma ei hakka neid siin nimepidi ära tooma, kuid mainin ära Children’s Laureate’i tiitli — “Laste laureaat”, kui otse tõlkida, on väärikas aunimetus, mis omistatakse kaheks aastaks ühele kirjanikule või illustraatorile. Aunimetus ja stipendium ning oma laureaadiaja jooksul on nad ka laste ja lastekirjanduse eest kõneleja rollis.

Aga nüüd siis viimaks ka päriselt raamatute juurde! Ma nautisin nende kõikide lugemist ning julgen neid soovitada nii väikesele kui suurele lugejale. Mis võiks olla mõnusam kui hiilida lapse tuppa, kui too on õhtul magama jäänud, panna sealt pihta loetav juturaamat ning lugeda ise ka une eel üks muhe lugu!? Näiteks on eesti keeles olemas Chris Riddelli debüütraamat “Härra Voodiall”, mis on suurepärane raamat väikelastele. Seda saab ette lugeda, koos lugeda, pilte vaadata ja fantaseerida. Selle raamatuga on võimalik väikesed hirmud naeruväärselt suureks puhuda, et neile siis üks suur kallistus teha ning hoopis julgemana järgmist päeva ootama asuda. Loos endas algab Kõik aga sellest, et ühel õhtul enne magamaminekut märkab Jaagup oma voodi all koletist, kes nuriseb, et voodi all on ebamugav magada. Mis edasi saab, tuleb igaühel endal välja uurida. Riddell on öelnud selle raamatu kohta, et ta kirjutas selle, sest Klaus Flugge (kirjastusest Andersen Press) palus tal seda teha ja ma arvan, et maailmas on tuhandeid lapsevanemaid, kes tahaksid selle eest Fluggele „Aitäh!“ öelda.

Teine eraldiseisev raamat, “Elas kord üks muinasjutt”, on mõeldud juba veidi suuremale lugejale. Pelleriine seiklustele võiks mõnuga kaasa elada laps, kelle jaoks see on alles esimene või teine kirjatähtedega raamat isiklikul lugemislaual. Suurem osa raamatust moodustavad illustratsioonid ning tekst, mida on lugemiseks just parasjagu, voogab märkamatult piltide vahel. Enne kui laps arugi saab, on ta raamatu täitsa ise läbi lugenud ning seda nautinud ka. Lisaks Pelleriine enda seiklusele, nii pildis kui sõnas, kohtub tüdruk siin loendamatu arvu erinevate tegelastega teistest muinasjuttudest. Kihtide all olevad kihid tekitavad tunde nagu oleks loetud palju suurem raamat ja palju enam lugusid, sest kõik need tuntud muinasjutud meenuvad kindlasti ka väikesele lugejale.

Enim on aga siinsele noorele lugejale silma jäänud ilmselt hoopis kaks sarja. Neid laenutatakse raamatukogust ikka veel mõnusa hooga. Esimene neist on Ottoline sari, millest tänaseks päevaks on eesti keelde tõlgitud kolm raamatut. Ottoline on üks hakkaja tüdruk, kelle vanemad on kollektsionäärid, kes pidevalt mööda maailma ringi rändavad. Ei, nad ei ole oma tütart unarusse jätnud. Selle jaoks, et Ottolinel oleks kaetud kõik vajadused, on palgatud korralik posu kohalikke ettevõtteid. Nii ei pea Ottoline (nagu teisedki temaealised tüdrukud) mõtlema sellele, kuidas kardinad hommikul akna eest ära käivad, kuidas õhtul tekk peale tuleb või kust küll leida koduseid roogi. Seltskonna mõttes on Ottolinel kaaslaseks Norra soodest leitud väike ja karvane härra Munroe. Ottoline lood sobivad ühtviisi muhedalt nii sellele lapsele, kes alles õppis lugema, kui ka temast mitu aastat vanematele. Terava huumori ja koomiksilaadse struktuuriga lugu ei muutu üldse “titekaks”. Tuleb tunnistada, et minagi nautisin nende ulmesugemetega detektiivilugude lugemist. Sealjuures “Ottoline ja Kollane Kass” ning “Ottoline läheb kooli” on täitsa korralikud krimilood — toimub kuritegu ning selle lahendamine. Ka raamatus “Ottoline merel” tuleb Ottolinel kübeke detektiivitööd teha, kuid mitte toimunud kuritegu avastades, vaid härra Munroe kadumist harutama hakates.

Teine tore sari, mille autoriks Chris Riddell on ning mis on leitav ka eestikeelsena, on Ada Gooti sari. Riddell ise on öelnud, et kujundas Ada Gooti oma tütre järgi. Muide, kui lugeda erinevaid intervjuusid, mis Riddelliga tehtud on, jääb silma vallatu seik — igal pool, kus leiab mainimist eeltoodud detail, ütleb autor, et just Ada lood on tema enda lemmiklood, kuid neis teistes intervjuudes, milles tütre nimi mainimist ei leia, toob ta esile pigem Ottoline seiklused. On, kuidas on, kindel on see, et mõlemad lood on lummavad ning mina jäin neisse kõigisse lõksu. Ada lugudes on juba rohkem teksti ning kultuurilised viited viivad maailmakirjanduse klassikani. Kolm erinevat lugu (“Ada Goot ja kummitushiir“, “Ada Goot ja Vihuriöö“, “Ada Goot ja Täiskuupidustused“) on kõik paigutatud Tontliku Gooti Koja ruumidesse, sisaldavad nii ulme- kui põnevusjutu elemente, kohati isegi krimiloole omaseid. Need on lood, mis võiksid vabalt sattuda ka kuuenda või seitsmenda klassi laste lugemislauale, kuid ka teises ja kolmandas klassis käivad raamatusõbrad leiavad siit kindlasti nauditava loo ja palju vahvat seiklust.

Kõikidele siinloetletud Chris Riddelli raamatutele on omased viited teistele suurteostele. “Elas kord üks muinasjutt” kõndis läbi klassikaliste muinasjuttude, kuid Ottoline ja Ada lugudest leiab neid kohti samuti. Mida suurema silmaringiga lugeja, seda enam lugusid ta ühelt leheküljelt leiab. Osa neist vihjetest ja viidetest läheb kahjuks tõlkes kaotsi ning ilmselt on osa väiksema kultuuriruumi põhised, kuid paraja peotäie leidsin minagi üles. Väikeseks maitseprooviks olgu toodud Ada ühe varasema koduõpetaja kirjeldus: “Jane Kõrv valmistas veel rohkem pettumust. Ada kahtlustas juba alguses, et Jane ei olnud koduõpetajanna tööst üldse huvitatud. Selle asemel veetis ta aega lord Gootile teed valmistades ja ühtelugu tema kabineti uksele koputades. Lord Goot pidi ta minema saatma pärast seda, kui naine üritas läänetiiba maha põletada.”

Rohkem küll Chris Riddelli kirjutatud raamatuid eestikeelsena ilmunud ei ole, kuid see ei tähenda, et tema illustratsioonidega rohkem tutvuda ei saaks. Kui Chris Riddelli käest küsiti, milline koostöövorm talle illustreerijana enim meeldib, hiilis kunstnik (korduvalt) vastusest eemale. Aga ta on kirjeldanud mitmeid oma lemmikumaid koos töötamisi ning peaaegu igas intervjuus, mida ma kohtasin, leidus viide, et Paul Stewartiga koostööd tehes kulgeb protsess läbi lõputu dialoogi, teineteise innustamise ja inspireerimise. Kuskil nende vestluste käigus tekivad pildid, millest saavad “need õiged” iga raamatu tarvis. Eesti keelde on tõlgitud ka kaks Paul Stewarti raamatut, millel on Chris Riddelli illustratsioonid. Õigupoolest on Paul Stewarti lugu väikelastele mõeldud vahva “Sünnipäevakingid”, mis õpetab tunnetama, hindama ja austama erinevusi.

Teispool süvalaant” on nende kooslooming. Nimelt olla just Chris Ridell see, kes esmalt Servamaa kaardi joonistas ning sellele erinevaid elukaid kujutama hakkas. Mingisugusel hetkel neid joonistusi Paul Stewartile näidates kasvas sellest nende ühine mäng, mida tee kõrvale edasi arendada. Kui nad sellega aga kirjastaja juurde jõudsid, kirtsutas too esmalt nina — mingi fantaasialugu lastele, imelike elukatega veel pealegi. Aga õnneks oli aeg õige ning kui Servamaa Kroonikad trükist ilmusid, osutusid lood suureks hitiks nii suurte kui väikeste hulgas. Eesti keelde on tõlgitud sarjast vaid üks raamat, Servamaa Kroonikate neljas, kuid Taipliku triloogia esimene. Taiplik on poiss, kelle on üles kasvatanud trollid. Esimese hooga ei tea Taiplik sellest midagi — ehk ta ongi lihtsalt veidi veidrama kehakujuga, aga ühel päeval räägib mamma talle loo õigesti ära ning suunab poisi omaenese seiklust otsima.

Teise muheda koostööna toob Chris Riddell alati välja koostööd Neil Gaimaniga. Gaimani kohta ütleb Riddell, et kirjanik saadab talle teksti ning annab siis vabad käed selle mõtestamisel ja kuvamisel. Minu esimene kokkupuude Chris Riddelli tööga oli just läbi selle koostöö siin. Päris mitu aastat tagasi trehvasin ma graafilise essee “Miks me vajame raamatukoguhoidjaid” peale. Essee on nähtav veebis, kuid ilmunud ka raamatus “Art matters” (raamat, mis sisaldab mitmeid esseid, kõik Neil Gaimani sõnadega ja Chris Riddelli kujundatud). Seda konkreetset raamatukest küll Tartu Linnaraamatukogust hetkel ei leia ning tõlkeraamatuna ei ole nende koostööd ka ilmunud, kuid Chris Riddelli illustratsioonigeda võib leida võõrkeelse ilukirjanduse osakonnast nii “The Graveyard Book” kui ka “Fortunately, the Milk”.

Mairi Tempel

Jaanus Vaiksoo “King nr 40”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — 
Jaanus Vaiksoo “King nr 40. Salujärve linask
(Ärkel, illustreerinud Katrin Kaev)

Eelmise, 39. numbrit kandva kinga lugudes olnud unenäolisus on asendunud reaalsusega, tõeliste katsumuste, seikluste ja sooviga täiskasvanute maailma parandada. Kingamees Hugo on hädas, sest tema kallim Katja tahab kanuumatkale minna, ent Hugo pole ilmaski kanuusse istunud. Hugole ja Katjale tulevad seltsiks noored sõbrad Paul ja Minna, kuid selgub, et kaunis Salujärv ei meelita ainult matkajaid, vaid ka röövpüüdjaid.

Ladusas stiilis ja isikupäraste karakteritega raamat kooliealistele juhib tähelepanu ka loodushoiu olulisusele.

Tiia Kõnnussaar

Anti Saar “Suur koogitegu”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Anti Saar “Suur koogitegu” (Kolm Elu, illustreerinud Priit Pärn, Rudolf Pärn ja Olga Pärn)

“Oli suvi, oli hommik, seitsme paiku vast, ema-isa alles voodis raskest nädalast olid välja puhkamas, kui minu sõber Anna koputas ja arvas, et võiks hamba alla panna…” näiteks ülepannikooke. Järgneva pöörase pannkoogiteoga võib end küllap samastada igaüks, kes vähemalt korra elus pannkooke on teinud. Mõnusalt lippavat humoorikat ja täpset värssi toetavad sama mõnusad joonistused. Kõik see kokku teeb ühe eelmise aasta toredama luulevormis lasteraamatu.

Tiia Kõnnussaar

Tiina Laanem “Kollase Kassi komando”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Tiina Laanem “Kollase Kassi komando
(Pegasus, illustreerinud Anna Ring)

Seikluslik krimi-elemendiga lugu ühe linnajao laste tegemisest.

Kui Marta ja Joosepi kodukanti kolivad uued naabrid, hakkavad juhtuma kummalised asjad. Kaduma läheb mitu looma, seejärel torgatakse läbi autorehvid ning tagatipuks ilmuvad öösiti linna seintele veidrad kirjad. Äsja viiendasse klassi läinud noored jäljekütid, Marta ja Joosep, otsustavad asja välja uurida.

Hoogsalt kirjutatud lugu hoiab põnevust üleval otsast lõpuni, kuigi päris kurjamit ses raamatus ette ei tulegi.

Tiia Kõnnussaar

Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 —
Triinu Laan “Luukere Juhani juhtumised
(Päike ja Pilv, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Lugu sellest, kuidas luukere Juhan läheb suure kooli anatoomiaklassist pensionile ning asub elama taadu ja memme juurde metsatallu. Raamatus, mis kirjeldab seda eestlase omailma, mis hakkab vaikselt muinasjutuks muutuma, on arhetüüpset taluromantikat ja mahedat huumorit, tsimarukene võro kiilt ja mõnusa kiiksuga tegelased.

Raamat koos hästi kokku passivate illustratsioonidega meenutab vanavanemate tähtsust, mõjub elujaatavalt ning õpetab leppima selle osaga elust, mida muuta ei saa.

Tiia Kõnnussaar

Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus”

Tartu Lapsepõlve auhinna nominent 2021 — Hasso Krull “Kiisuke ja veeuputus” (Kaksikhammas, illustreerinud Marja-Liisa Plats)

Metsas elab väike kiisuke. Tal on puu otsas maja, kus ta vaatab multikaid ja paneb kokku puslesid. Ühel hommikul ilmub kiisukese akna taha aga metssiga ja toob ehmatava teate: on tulemas suur veeuputus.

“Kiisuke ja veeuputus” on Piibli Noa laeva müüdile tuginev lastepärane jutustus kaasaegses võtmes, mis vihjab õrnalt ka maailma praegusele olukorrale.

Ilusas keeles kirjutatud raamatus on helgust ja tabamatut huumorit, mis teeb lugemise mõnusaks nii väikelapsele kui ka täiskasvanule. Illustratsioonide meeleolu haakub tekstiga suurepäraselt.

Tiia Kõnnussaar

Kirjanduslinn soovitab: Astrid Lindgren „Vahtramäe Emil“


Astrid Lindgren
„Vahtramäe Emil“
(tlk Vladimir Beekman)

Tänu oma lastele olen tutvust teinud kaasaegse lastekirjanduse rikkaliku valikuga ning lugenud unejuttudeks nii vastsündinud kirjandust kui raamatuid, mida olen kunagi ise lapsena lugenud. Astrid Lindgrenile ei ole ma leidnud võistlejat. “Vahtramäe Emilit” lugedes läheb meelest jälgida kirjaniku kavatsusi. Imetlen Emili siirast südamlikkust ja julgust õilsa eesmärgi nimel tegutseda. Seda, et parimad kavatsused võivad meid elus sootuks mujale viia, tasub ka täiskasvanutel tähele panna. Puhas süda on siiski parim võimalus olla ettenägelik. Oma laste peale mõteldes lohutan ennast aeg-ajalt kirjaniku tõdemusega, et Vahtramäe Emilist sai hiljem vallavolikogu esimees.

Kristjan Luhamets

Foto Mana Kaasik