Jaan Kross “Maailma avastamine”

Raamat, mille eest hakatakse tõenäoliselt kujundusauhindu saama — kõrgem ja sihvakam formaat, tüpograafiaga mängimine, läbimõeldud ja stiilne kujundus –, aga mis paneb raamatukoguhoidjaid vaikselt ohkama, sest ebastandardset formaati on üsna tülikas riiulil pidada.

Raamatus on tegelikult üksainuke pikemat sorti viieosaline poeem, mis on ka varem ilmunud, näiteks kogus “Voog ja kolmpii”. Selle esimene osa, “Kõik inimesed on sündinud Genuas” meeldis mulle üsna hästi. Tõenäoliselt oleks nooremana rohkem meeldinud, sest selle luuletusega kaasaminemine eeldab teatud hurraa-optimismi. Suures osas on see mu meelest ülemlaul inimvaimu otsingutele, loovusele, uudishimule, rännata-tahtmisele ja kestvusele, mis on ju igati kena teema, aga praegu segab mind pisut aastatega tulnud arusaamine, et uudishimu on tore seni, kuni kass ellu jääb. Read “kõik asuvad teele ja kõik jõuavad mingil määral pärale” ja “sest igaüks peab avastama oma maailma” on muidugi ajastuülesed, aga Kolumbuse-kujund on mu meelest tänases päevas pisut problemaatiline, Kolumbus ei ole enam minu jaoks koondnimi romantilistele avastusretkedele, vaid ka koondnimi süstemaatilisele põlisrahvaste kultuuri hävitamisele. Poeemi teised osad tunduvad veel rohkem ajalised, aga kõigis neis on ikkagi ilusaid või mõtlemapanevaid hetki, mida nautida, n mulle jäid eriti silma värsiread: “väsimatu rohi on tedremunakirjut sosinat täis”, “minu ea jooksul on teadmise helesinine liilia kasvanud”, “on olemas rattad, koormaks kaks halli kaalikapoolt”

Lugemist ja/või ülelugemist tasub see raamat mu meelest küll.

Tiina Sulg

Luulenäide: Jätka lugemist

Kaia Raudsepp “Nähtamatu tüdruk”

Lena on tüdruk, kes ei saa kuidagi omavanustega suheldud. Ta ei saa sõnagi suust, läheb näost tulipunaseks ja kui vähegi saab jookseb lihtsalt minema. Loo alguses tundub, et ta on kummaline ja veider. Klassikaaslased sõna otseses mõttes kiusavad teda ja kogu koolielu on päris paras põrgu. Iga päev klassis on Lenale selge piin. Kui noor kirjandusõpetaja tahab teda aidata, siis see ajab tüdruku veel rohkem segadusse. Lugeja tunneb Lenale kaasa ja saab aru, miks ta tahab olla “nähtamatu tüdruk”. Oma lähedaste seltskonnas pole asi nõnda hull, aga üldiselt on ta ka seal üsna sõnakehv, mis paneb mõistagi ema muretsema.

Sündmuste edenedes saab lugejatele selgeks, et tüdruku peas toimuvad keerulised protsessid — ta lihtsalt tõlgendab igat endale suunatud sõna omamoodi. Üks lihtne lause tekitab Lena peas küsimuste keeristormi, millega ta tavaliselt hakkama ei saa. Nõnda jääbki tast mulje nagu mingist “tummahambast”, kellega suhelda ei saa ja lõpuks keegi enam ei tahagi.

Muutuse toob kohtumine Tom Tomsoniga. Tomil pole suhtlemisega mingeid probleeme. Vastupidi, Tom hakkab Lenat ja tema peas toimuvat “lahti muukima”. Ta püüab tüdrukule selgeks teha, et suhtlemine pole keerukas julgustükk, et tuleb olla rahulik ja positiivne ning kõik lähebki paremaks. Lugu näib lõppevat õnnelikult, sest Lena saab pikkamööda oma sisemisest segadusest üle, leiab endale isegi sõpru, kuid siis juhtub midagi hoopis ettearvamatut. Nimelt selgub, et kohtumine Tomiga polnud sugugi nii juhuslik, kui algul paistis…

Lugege ja saage teada kuidas asjad tegelikult olid!

Kaia Raudsepp on sündinud Võrumaal. 2018. aastal lõpetas ta Tartu Ülikoolis infokorralduse eriala. “Nähtamatu tüdruk” on tema esikromaan.

Ädu Neemre

Reeli Reinaus “Morten, Emilie ja kadunud maailmad”

Noortekas. Paduängne realism põimitud õrna müstikaga.

Tekst on ladus ja läheb kiirelt, on üsna mitmeid teemasid ja probleemipuntraid, millele noor lugeja saaks kaasa mõelda, ning raamat on üsna rikkalikult illustreeritud (pildid Marja-Liisa Plats).

Koolipoiss Morten ja tema igapäevaelu, segased (no see on nüüd küll hästi pehmendav sõna, aga ma ei tahaks mittelugenuile päris ära seletada) peresuhted ja püüd uude koolikeskkonda sobituda ning rõõmud kassinurrust ja hästi tehtud fotost. Kummaline tüdruk Emilie. Ja raba. Raba, kus saab olla vaba ja mis on koht, mis kahte peategelast omavahel ühendab.

Võib-olla selle raamatu peategelane ongi tegelikult raba. Mulle näib, et raba kirjeldades laseb Reinaus oma tunded vabaks, inimeste puhul on ta kammitsetum, ka taustainfot, nii folkloorset kui argiteaduslikku, jagab Reinaus raba kohta pisut lahkemalt kui oma inimtegelaste mineviku kohta. Pealegi on raba praegu moes, rabas ei käi enam kolamas üksikud loodusfanaatikud, vaid ka nn tavainimesed on raba võlu üles leidnud, seega võiks raamat juba ainuüksi seepärast üsna paljusid lugejaid köita.

Tuli meelde Jääääre laul “Soo”. Niisugust sügavust ja emotsiooni, nagu see laul mu jaoks sisaldab, raamat mulle pakkuda ei suutnud, aga kohati vihjeid sinnakanti oli.

Ilusaid rabapilte on lehel https://www.puhkaeestis.ee/.

Tiina Sulg

Cassandra Clare “Chain of Gold”

„Chain of Gold“ on Cassandra Clare’i varjuküttide sarja neljanda eraldiseisva sarja (The Last Hours) esimene raamat. Tegevustik toimub 20. sajandi aegses Londonis.

Cordelia Carstairs on varjukütt – sõdalane, keda on treenitud lapsest saati võitlema deemonitega. Kui tema isa süüdistatakse kohutavas kuriteos, reisivad tema ja ta vend Edwardi-aegsesse Londonisse lootuses oma perekonna allakäiku ennetada. Cordelia ema soovib teda mehele panna, kuid Cordelia on võtnud vastu otsuse olla kangelane, mitte pruut. Varsti kohtab Cordelia oma lapsepõlvesõpru James ja Lucie Herondale’i ja on tõmmatud maailma täis sädelevaid tantsusaale, salajasi ülesandeid ja üleloomulikke salonge, kus vampiirid ja sortsid segunevad merineitsite ja maagidega. Samal ajal peab ta varjama oma salajast armastust Jamesi vastu, kes on lubanud abielluda kellegi teisega.

Aga Cordelia uus elu lendab õhku kui šokeeriv rida deemonirünnakuid laastab Londonit. Need koletised pole midagi sarnast nendele elukatele, kellega varjukütid enne on võidelnud – need deemonid kõnnivad päevavalgel, niites maha ettevaatamatuid ravimatu mürgiga, ja neid näib olevat võimatu tappa. London on otsekohe karantiini all. Linna lõksu jäänud Cordelia ja ta sõbrad avastavad, et nende endi side sünge pärandiga on neile kinkinud uskumatud võimed – võimed, mis sunnivad neid tegema brutaalse valiku, mis paljastab kangelaseks olemise tõelise hinna.

Raamatus on palju Clare’i vanemast sarjast pärit tegelasi. Tegevustik toimub umbes 20 aastat peale „Põrgu sõdalaste“ sarja lõppu ja sellest sarjast tuntud tegelastele (Will, Tessa, Jem, Charlotte, Gideon ja teised) lisanduvad nende lapsed, kelle ümber selle sarja tegevustik hakkab kooruma.

Raamat paneb algusest peale tegelastele kaasa elama ja tekitab nende vastu uudishimu. Mineviku teistsugune õhkkond tekitab põnevust juurde ning seiklused ja saadud teadmised õrritavad lugejat ilmselt kuni selle trioloogia lõpuni. Raamatust jäi õhku veel palju saladusi ja õrritusi uute seikluste kohta.

Ilmselt oli asi tegelastes ja ajastus, aga mulle isiklikult meeldis see raamat palju rohkem, kui sarja „The Dark Artifices“ raamatud. Võimalik, et asi oli tõesti ajastus ja tegelastes, aga kogu raamat tundus olevat palju paremini kokku pandud ja seda oli ka ladusam lugeda.

„Chain of Gold“ ilmus 2020. aasta kevadel ning järgnevad kaks osa peaksid ilmuma lähiaastatel.

Signe Saarpuu

Svjatoslav Loginov “Eikeegi ja ilma nimeta”

Selle raamatu puhul ma tooksin oma lugemiselamuse võrdluse rõivadisaini alalt — lõige on huvitav ja õmblused korralikud, aga materjal on natuke odavavõitu, et esmapilgul iluskena asi, aga kui süvenema hakata ja mälupildis teiste asjadega võrrelda, siis on vahe olemas, on näha, et siidi asemel on satiin. Lõige oleks siinkohal teemad, mis olid kuidagi südamest ja, kuigi enamus lugusid on paarkend-kolmkend aastat vanad, endiselt aja- ja asjakohased. Õmblused on jutu üldine ülesehitus. No natuke oli liiga puäntidele rõhutud, aga iga jutt suutis sinna oma maailma lugeja ikka sisse tõmmata ning pikematel juttudel oli piisavalt süžeekäänakuid ka. Kangas oleks siis see viimane lihv või stiil, siin jäi minu meelest sutsu vajaka, et natuke liig sirgjooneline ja kuivavõitu. Aga need jutud on mu meelest selle osa ulmekirjanduse, kus ideed ja kaasamõtlemapanemine on olulisem kui selle kirjanduslik väljendus, näiteks ja sellisena on need jutud täitsa head ja toimivad ning ma täitsa soovitan siia kogumikku oma pilk sisse visata.

Jaan Martinson kirjutab raamatust siin.

Tiina Sulg

Arkaadia — idülliline paik, kus elavad luuletused, jutud ja muinasjutud

Mõte hakata koostama lasteluule andmebaasi tuli juba 2000. aastate alguses. Raamatukogus küsitakse ikka ja jälle luuletusi näiteks jõuludest või emast ja teenindajale meenub ehk kümmekond luuletust, mida juba aastaid soovitatud on. Meie soov oli pakkuda huvilistele laiemat valikut luuletusi ning võimalust neid ise andmebaasist otsida.

Esimestel aastatel lähtusimegi sellest, et Tartu Linnaraamatukogu kogudes olevad lasteluule raamatud saaksid kõik andmebaasi kantud. Sellepärast on olemasolevast ca 23 000 kirjest üle poole luuletused. Lastejutud ja muinasjutud lisandusid umbes seitse aastat tagasi ikka samal põhjusel – oli vaja leida erinevaid muinasjutte või jutte kindlatel teemadel (ametid, rahvakalender jne).

Andmebaasi põhimõte on, et luuletused, jutud ja muinasjutud oleksid leitavad märksõnade, autorite ja teoste järgi. Otsida on võimalik ka teose esimese rea põhjal. Kõige mugavam on kasutada siiski märksõnaotsingut, kuna tuleb arvestada sellega, et kui sa ei tea teose täpset pealkirja või esimest rida, siis seda üles ei leia.

Märksõnastamisel pole me lähtunud rangetest reeglitest. Oleme kasutanud mitmest sõnast koosnevaid märksõnu nagu näiteks hall mehike (hall vanake, hall vanamees), kella keeramine, rääkima õppimine jne. Sünonüümid on võimaluse korral kokku pandud – rätsep (õmbleja), sant (kerjus), kannatamatu (kärsitu) jne. Märksõnastikus on mõned laiemad mõisted nagu mõtteluule või sõnamäng, sest vahel ei ole võimalik väga täpselt edasi anda, mida luuletaja ühe või teise luuletusega öelda on tahtnud. Heaks näiteks on Jaanus Vaiksoo luuletus „Hallhani”:

Hallhani armastas kollast ja punast,
selleks ta alati kooruski munast.
Nokaga toksis väikese augu.
Konnad ei krooksu ja koerad ei haugu.

Meie andmebaasist ei leia täistekste, sest me ei saa üle astuda autorikaitse seadusest. Täistekstile pääseb ligi vaid siis, kui raamat või ajakiri on digiteeritud Rahvusraamatukogu andmebaasi Digar ja seega on kõigil õigus seda kasutada. Lasteajakirjades „Täheke” ja „Hea Laps” ilmunud luuletuste ja juttude kirjetesse on lisatud eraldi rida „täistekst Digarist” ja selle alla link teksti juurde.

Arkaadia on erinevate raamatukogude lasteosakondade poolt väga hästi vastu võetud ja aktiivses kasutuses. Meie andmebaasi abil on koostatud koguni raamatuid ja tehtud uurimustöid.

Veidi numbreid ka. Andmebaasi 2019. aastal lisandunud asjad ja koguarvud:Arkaadia vaatamised 01.01.20-01.09.20 ja vaatamised 01.01.19-31.12.19:

Linnad ja riigid, kus on rohkem kasutajaid:

Tiina Lutter
(ja terve tubli ja abivalmis laste- ja noorteosakond)

Stephen Hawking „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“

Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ on teadlase Stephen Hawkingi viimane teos. Autorit võib pidada igal juhul suure algustähega Teadlaseks – lisaks sellele, et Hawking oli teoreetiline füüsik ja kosmoloog, oskas ta oma mõtteid ja teadmisi ka teistele edasi anda (elu on näidanud, et pahatihti just kõige andekamad reaalteadlased kaovad iseenda geniaalsusesse ära). Hawking toob teose alguses välja, et ta on sündinud täpselt 300 aastat pärast Galileo Galilei surma. Seda kokkusattumust ei võta ta samas liiga tõsiselt, öeldes, et sel päeval sündis maailmas umbes 200 000 last ning ei ole teada, paljud neist astronoomiast huvitusid. Hawking suri täpselt samal päeval, mil sündis teine füüsika suurkuju, Albert Einstein, 14. märtsil (mil on ka π päev). Huvitav, mida Hawking sellest kokkusattumusest arvaks. Universum justkui mängiks teadlikult numbritega, et tänada neid, kes on aidanud taevalaotuse ilu inimkeeli lahti mõtestada.

Teosega käib juba algusest peale kaasas kerge hüvastijätu maik ning läheb aega, et lugu end käima tõmbaks – sel on mitu eessõna ning seejärel Hawkingi eluloo tutvustus. Samas on ülejäänud teos meeldivalt üles ehitatud – 10 küsimust, millele teadlane vastust otsib. Küsimused varieeruvad jumala olemasolust tuleviku kujundamiseni. Vastused esitatud küsimused ka saavad, mõned objektiivsemalt, teised subjektiivsemalt. Alati on põnev lugeda suurte mõtlejate mõtteid, kuid samas ma usun Hawkingit rohkem füüsikuna kui futuroloogina*. Teos on tekstiliselt lihtsasti mõistetav ning kerge lugeda, sisu poolest on tavalugejal ilmselt keerulisem aru saada füüsikat käsitlevaid peatükke.

Soovitaksin teost „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ eelkõige sellisele inimesele, kes ei ole Hawkingi teoseid varem lugenud. Inimesele, kellel on kogu aeg kiire ning kes unustab end omaenda ego sisse. Hawkingi teos paneb väga väikesena tundma. See haarab käest ja viib retkele universumi avarustest eksistentsi küsimusteni ning toob pärast tagasi koju. Olen Hawkingi teoseid lugenud ning eelmisel aastal temast ka ühe esitluse koostanud – isiklikult nuriseksin teadlase teemade korduse üle. Temaatikad korduvad nii teoseti kui ka käesoleva teose sees. Samas ei saa ma öelda, et uusi avastusi üldse ei oleks, mind intrigeeris mõte sellest, et alanud on uus evolutsiooni ajajärk – on tekkinud olukord, kus raamatud, internet, jms infokandjad säilitavad ja kannavad edasi palju suuremat informatsiooni hulka kui DNA.

See tähendab seda, et info edastamine on lihtsalt muutunud. Eraldiseisvalt on teos populaarteaduslik pärl, mille teemadega võiks igaüks kursis olla.

Laura Nemvalts

_________________________
* Kriitikat Hawkingi ennustustele kuula nt Labori raadiosaatest: Helm, A., Järv, L. & Riid, A. (2018). Stephen Hawkingi avastused ja hoiatused, Vikerraadio. Külastusaeg: 6. september 2020. https://vikerraadio.err.ee/819151/labor-stephen-hawkingi-avastused-ja-hoiatused

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole”

Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” (tlk. Maarja Paesalu, Toledo 2017)

Ma tunnistan, et tavaliselt ma ulmet ei loe — päriselu tundub mulle lihtsalt sadu kordi huvitavam. Aga inimene ei tohi olla liiga põikpäiselt põhimõtteline, vaid vahetevahel tuleb kastist välja tulla — muidu jääb maailm üsna mustvalgeks ja üheülbaliseks. Kuna Eduardo Mendoza „Gurbilt teateid ei ole” hakkas mulle juba jupp aega siin-seal silma ja kõrva, siis andsin lõpuks alla ja võtsin raamatu kätte. Ja oh imet — raamat osutus vägagi lõbusaks lugemiseks, vahepael naersin ikka lausa laginal ning panin lähedalolijad imestunult kulme kergitama. (Naeru lõkerdada on siiski parem variant, kui nutta löristada — ka seda viimast on minuga lennujaamas juhtunud, no ei olnud tore!). Kas asi on selles, et tegu pole puhta ulmega, vaid „logiraamatu formaadis ulmekomöödiaga” (tagakaanelt) või milleski muus, ei oskagi öelda, aga raamat tõesti meeldis mulle.

Lühidalt, Barcelonas maanduvad kaks tulnukat, kellest lugu peab keskenduma ühele, kuna teiselt ju teateid ei ole (Gurb, nimelt, kehastub blondiks poplauljannaks ning kaob suurlinna mellu). Gurbi otsingutel kehastub ta sõber nii paavstiks, admiraliks, Kenti hertsogiks, toreeroks, kuulsaks prantsuse ja hispaania lauljaks ja kirjanikuks, Mahatma Gandhiks või kelleks iganes kaasaegsesse linnapilti täiesti sobimatuks tüübiks, mis suurendab võõristusefekti ja koomilisust veelgi. Pikkamööda õpib ta siiski kohanema ja hakkab tundma inimestele omaseid tundeid, igatsusi; talle ei jää võõraks kaastunne, armumine, ärivaist, churrode-vaimustus (hispaania rasvane maius). Omamoodi naiivseks jääb ta ometi kuni lõpuni välja, ja see on väga armas.

Igatahes ütleb see raamat palju nii Barcelona, hispaanlaste kui inimeste ja ühiskonna kohta laiemalt, ja ütleb sellise heatahtlikult iroonilise muigega. „Teller naeratab ja seletab, et pank pakub väga erinevaid kontosid (hoiukonto, nõudekonto, tuulest-viidud-konto, vihma-käest-räästa-alla-konto, kes-seda-loeb-on-loll-konto jne).” (lk 27). Ta ei ole inimühiskonna suhtes sugugi ainult kriitiline, vaid — nagu tõestab ka loo lõpp — on meie vildakas, naeruväärses ja kasuahnes maailmas ometi ka palju head, ihaldusväärset, kurbnaljakat, lootustandvat.

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Tõnu Õnnepalu „Paradiis“

Tõnu Õnnepalu
Paradiis
(Varrak, 2009, 2015) 

Raske on leida Tartust kaugemat kohta Eestis, kui seda on Kõpu poolsaar Hiiumaal. Tõnu Õnnepalu nimetab seda paika Paradiisiks. Olen ka ise hiidlaste järeltulija ja suvehiidlane ning nõustun sellega sajaprotsendiliselt. Paradiis on kaugel ning pisut kättesaamatu, aga samas seal viibides tunned end kui kuskil teises dimensioonis. Raamat viib lugeja kolmkümmend aastat ajas tagasi ning igaüks võib ennast kujutada Paradiisi koos selle aja, inimeste, looduse ja loomadega.

Toon välja ka tsitaadi raamatust – võimaliku põhjuse, miks me sellele saarele aeg-ajalt põgeneme: „Paradiis oli alati nii vaikne ja omaette. Ja imelik, ta on seda siiamaani, kui kõik teised kohad on muutunud. Ta on jäänud veel vaiksemaks ja veel rohkem omaette.”

Priit Mikk

Foto: Kiur Kaasik

Märt Laur “Mürgiallikad”

Romaani alguses saab peategelane, 42-aastane IT-alal töötav lahutatud, naisest-tütrest võõrdunud Aare diagnoosi – neljanda astme kopsuvähk. Vastuseid otsides satub ta netifoorumis kirjutama Piretiga, kelle sõbralik suhtumine ja peagi ka praktiline abi aitab tal ravi algetappidest läbi tulla. Uus tuttav toob mehe ellu vaid loodusravisse uskuva tervendaja ning teaduseusku Aarel on üha raskem talle vastuargumente leida. Aeg hakkab aga otsa saama…

Seda raamatut võiksid lugeda inimesed, kes on saanud mõne ränga diagnoosi. Seda võiksid lugeda inimesed, kelle lähedane on saanud ränga diagnoosi ja kes ei tea õieti, kuidas temaga edasi suhelda. Aga kindlasti peaksid seda lugema inimesed, keda mõni kallimeelne ligimene on hakanud veenma, et suudab ta looduse jõul ja iidsete ravivahenditega täielikult tervendada, tingimusel, et ta lõpetab igasuguse arstliku ravi. Otsused teeb muidugi igaüks ise, kuid raamatus toodud näide sellest, milliste võtetega võidakse saavutada nõusolek anda end ainuliselt kellegi kätesse ning loobuda nn teaduslikust meditsiinist, võiks sisendada ettevaatust ja tahtmist küsitleda kõiki, kes kipuvad sind ravima või kes seda ameti poolest teevad. Kuskil pole öeldud, et vastused peavad kerged olema. Kuid kaalul on inimese ainuke elu. Ja põhimõtted ei pruugi elutahte survele vastu pidada. Või ei peagi?

Märt Laur (1980-2020) suri tänavu jaanuaris 40-aastaseks saamata. Ta alustas teadusulmega võrguajakirjas Algernon. Kõik kolm tema romaani – „Appassionata” (2012), „Lahustumine” (2015) ja „Mürgiallikad” (2020) on auhinnatud või ära märgitud romaanivõistlustel. Võib-olla poleks neid kirja pandudki, kui polnuks noid võistlusi, mille kasutegurit on arvustatud nii ja naa, ent siiski on hea, et nad on – võimalus neile, kes ilma taolise taganttõuketa ehk ei hakkakski kirjutama.

Tiina Tarik

Vaata ka Raul Sulbi artikleid “Surma ja haiguste kõlakamber
ja “Märt Lauri üle lugedes“.