Fernando Aramburu „Isamaa”

Fernando Aramburu „Isamaa” (tlk Maria Kall, Toledo 2020)

Muidu ei julgeks sellist ligi 700-leheküljelist „tellist” —  pealegi veel poliitilisel teemal — kätte võttagi, aga kui tead, et raamat on välja antud väikese ja armsa, koduse Tartu kirjastuse poolt, mis valdavalt annab välja vaid head ja huvitavat kirjasõna, siis saad julgust kohe juurde. Julgust, et avada esimene lehekülg… ja end raamatusse kaotada. Laias laastus on teemaks terrorism, täpsemalt terrorirühmituse ETA teod Baskimaal, aga autor on otsustanud seda käsitleda läbi kahe perekonna elukäigu ning just erinevate pereliikmete saatuste kaudu jõuab jutustus meie südamesse. Ühtlasi on see kahe pere vahelise sõpruse lagunemise ning taasleppimise võimaluse või võimatuse lugu.

Aramburu käsitlus on tasakaalukas, võrdlemisi neutraalne, mitte-moraliseeriv, mitte-sentimentaalne, aga puudutab miskipärast seda enam. Lugeja peab ise jõudma vastuseni küsimusele, kas terrorismiga (ja süütute inimelude hinnaga) ehitab isamaad. Ja kui lühikene täpselt on samm isamaa-armastusest terrorismini. Läbi Mireni ja Joxiani poja, ETA võitleja Joxe Mari näitab autor terrorismivõitluse nö köögipoolt, selle argisust ja juhuslikkust, selle juhtide omakasupüüdlikkust ja rumalust. Ühe isa halamine oma surnud poja pärast võtab terrorivõitluse lühidalt ja lihtsalt kokku: „[Organisatsiooni juhid] panevad neile pähe kurjad mõtted ja nemad, noored mehed, langevad lõksu. Pärast peavad end kangelasteks, sest kannavad relva. Ega saa aru, et on loobunud mitte millegi pärast, sest ainsaks auhinnaks on vangla või haud, tööst, perest, sõpradest. Nad on ilma kõigest, et teha seda, mida nõuavad paar omakasupüüdlikku tüüpi. Et hävitada teiste inimeste elud, jättes endast iga nurga peal maha leskesid ja vaeslapsi.” (367). See kokkuvõte on isegi liiga lihtne, elu on tavaliselt komplekssem, harva on asjad must-valged. Keegi pole lõpuni koletis, aga palju kahju sünnib kadedusest, rumalusest, saamahimust ja väiklusest. Jutustusele lisavad värvi tõelistest matroonidest pereemad, kes on kohati kujutatud üsna ebameeldivatena, domineerivate ja näägutavatena (eriti Miren), seevastu pereisad on sümpaatsed, arusaajad. Mis juhtub, et ka meie parimate kavatsuste puhul lähevad lapsed vahel „untsu”, kasvavad kiiva? Väga intrigeerivalt jäi minu jaoks õhku küsimus, kas armastusest oma lapse vastu võib vanem tõepoolest loobuda iseenda tõekspidamistest. Kust läheb piir emaarmastuse ja sõgeduse vahel või kas emaarmastusel on üldse piire…

Kummastavana mõjub autori stilistiline võte vahetada jutustajat (näiteks kolmandast isikust minajutustajaks) vahel lausa keset lauset. Kasvõi nii: „Nad tantsisid, sõid ja jõid, ning hilisel õhtutunnil leidis Nerea end taksost mehe kõrvalt, kel oli täiuslik hambarida, kes lõhnas imeliselt, kes kobas tema rindu ja ära rohkem küsi, sest edasi ma ei mäleta.” (521). Kui nii oleks juhtunud vaid korra, oleks võinud kahtlustada näpukat, aga autor kasutab sellist võtet korduvalt, andes jutustusele veelgi isiklikuma puute, justkui poleks see mitte autor, kes lugu meile räägib, vaid just need erinevad „päris” inimesed oma erinevate häältega.

Fernando Aramburu (sünd. 1959 San Sebastianis) on hispaania keeles kirjutav ja Saksamaal elav baski kirjanik, luuletaja ja esseist, kes käsitles juba oma 2006. a. juturaamatus „Los peces de la amargura” ETA põhjustatud kahju — teemat, mille juurde ta nüüd „Isamaas” tagasi pöördus. Suurromaan on saanud terve rea kirjandusauhindu ning on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.

Annika Aas

Stefan Zweig “Eilne maailm”

Kui mõtlen tagasi 2020. aasta lugemistele, siis miskipärast meenub ikka üks üldsegi mitte värske, kuid seda püsiväärtuslikum raamat: Stefan Zweigi „Eilne maailm. Eurooplase mälestused”. Valminud 1942. aastal, eesti keeles Jaan Krossi tõlkes ilmunud 1988 (uustrükk 2013). Otsese tõuke see raamat ette võtta andis Tiit Hennoste „Hüpped modernismi poole”, kus ta mainib „Eilset maailma” kui head kirjeldust selle kohta, milline oli modernismiajastule eelnenud ajastu mentaliteet ja selle kokkuvarisemine. Ja nii see tõepoolest on – mitte abstraktse kultuuriloolise ülevaatena, vaid inimliku vahetu kogemusena.

Stefan Zweig (1882-1942) oli juudi soost austerlane, oma eluajal üks populaarsemaid ja tõlgitumaid kirjanikke, kes elu lõpus põgenes natside eest Brasiiliasse. „Eilne maailm” ongi tema luigelaul, mida alustab jumalagajätukiri: tema maailm on hukkunud, vaimne kodu end ise hävitanud ning elu uuesti alustamiseks pole tal enam jõudu. Kui käsikiri oli valmis, võttis ta endalt elu. Pärandiks jättis ta särava teose sellest hukkunud ühiskonnast, kus ta oli üles kasvanud ja mille vaimsust ta esindas.

Raamat sisaldab suurepäraseid portreid Rilkest, Hofmannsthalist, Richard Straussist ja teistest (Zweig oligi ju eriti tuntud biograafiate kirjutajana), kuid on ka väga oskuslik ühiskondliku õhkkonna maalija – näiteks on väga muljetavaldav, kuidas ta kirjeldab seda pahaaimamatut atmosfääri, millesse järsku tungis Esimene maailmasõda, ja kuidas see hirmuäratava kiirusega muutus, kuidas inimesi polariseeriv sõjavaimustus otsekui pinna alt välja purskus. Just see, kuidas ta taastab ajalooliste murdepunktide inimliku mõõtme, on väga mällusööbiv. „Eilne maailm” jõuab lõpuks välja selle kujutamiseni, kuidas ühiskondlik kliima nihkus individuaalsuse juurest masside mässu poole, püüdlused rafineeritud isikupära poole asendusid anonüümse tungilisusega, mis pühib oma teelt vaimsuse ja vabaduse (väärtused, mida Zweig oma hüvastijätukirjas kõige tähtsamatena nimetab). Me elame selles massiteadvuse ajastul jätkuvalt edasi, ja seepärast on Zweigi raamat praegugi väga kõnetav.

Zweig ei ole küll analüütik, s.t ta ei püüa sügavuti eritleda põhjusi, miks need protsessid niimoodi kujunesid, ta pigem kirjeldab, annab pealtnägija tunnistuse sellest, mis oli, ja sellest, mis sai. „Eilne maailm” pole ses mõttes hoiatusteos, vaid eelkõige järelehüüe iseendale ja seda isiksust vorminud maailmale. Seepärast pole Zweigil ka mingeid selgeid õpetussõnu, on vaid lootus uuele koidikule, mida tema enam ei näe. Sellest hoolimata on see raamat hoogne ja elurõõmus teos – ja seda seepärast, et siin pole kibestumist; pigem teatav kergelt (kuid ainult väga kergelt) kangelaslik loobumatus oma põhihoiakutest. On küll traagika, kuid mitte allaandmine.

Kuigi tegu pole ilukirjandusega, vaid esseistlike mälestustega, on siin ometi loodud teatav kunstiline metonüümne kujundlikkus: oma lõpu lävel seisev autor saab selles tekstis kogu kadunud ajastu kehastuseks, ühendades suure ajaloo marsi ja aja intiimse palge väga mõtlemapanevaks inimlikuks dokumendiks.

Tõlge on selle raamatu juures veel omaette väärtus. Jaan Kross on ehk teinekord liigseltki hoogu läinud, lisanud tekstile juurde omaenda lopsakust, kuid kahtlemata on selle raamatu hääl eesti keeles eriliselt elav ja kaasahaarav, kindlasti omaette sündmus ka eesti kirjandusliku keele seisukohalt.

Võimalik, et midagi on selle raamatu hoiakutest pärinud ka Tõnu Õnnepalu, üks meie kultuuri „kadunud aegade igatseja”. Igal juhul kui püüda seda raamatut lühidalt iseloomustada, meenuvad read Emil Tode „Mõõdu” lõpust: „jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis”.

Aare Pilv
kirjanik

György Dragomán „Tuleriit”

Ma pole tükk aega ühtegi raamatut nii lugenud, et süda klopib ja vahepeal tuleb raamat käest ära panna, et sügavalt hingata.

Raamatu minajutustaja, teismeline Emma, on mõlemad vanemad korraga autoõnnetuses kaotanud ja mitu kuud internaatkoolis elanud, kui korraga kutsutakse ta direktrissi juurde ja öeldakse, et tema vanaema on tulnud, et teda enda juurde elama viia. Emma pole kunagi oma vanaema näinud ega temast isegi kuulnud. Vanaema keerutab käes kohvitassi, valab paksu sellest alustassile ja Emma näeb seal oma nägu, mis muutub sujuvalt ta ema näoks ja see omakorda vanaema omaks. Emma lähebki vanaemaga ja juba on ka lugeja kaasa haaratud teekonnale, mis meenutab nii Kusturica filmi (nende rongisõit) kui Gabriel Garcia Márquezi raamatut „Sada aastat üksildust” (maagia; surnud, kes on ikka kohal; väljamõeldud geograafiline koht; suur puu).

Raamat kubiseb müstilistest unenägudest ja minevikumeenutustest, vanaema on nagu omamoodi nõid – küll joonistab näpuga jahusse, küll kraabib kreeka pähklitele peale silmi, ja Emma suhtub sellesse kõigesse täie rahuga, miski ei pane teda imestama ega võõristama. Tegelikult kasutab ta ka ise sarnast käitumisloogikat – kui ta surub nõela nii sügavale näppu, et veri välja tuleb, täitub tema soov. Unenäolisus, meenutused ja tegelikkus ei ole alati selgesti eristatavad ja kui vanaema on Emmale ära jutustanud pika-pika loo, mis raamatus kaldkirjaga esile tõstetud, ütleb ta lõpetuseks ühe lausega: „aga võib-olla oli see hoopis teisiti ja…”

Oma osa on Emma suhetel koolikaaslastega, tema kõigile tüdrukutele omasel ihal olla ilus, kanda ilusaid riideid, armumisel.

Lugemise alguses häiris mind tohutult, et pole võimalik aru saada tegevuse toimumise ajast ega kohast, pole nimetatud isegi mitte rahaühikut (vanaema annab Emmale lihtsalt kolm kümnelist), mis asjast aimu annaks, lugemise kulgedes läheb see ärritus üle. Kuna autor on ungarlane, hakkasin otsima Ungari ajaloo kohta, aga see ei aidanud mind eriti, ajajoon selgines siis, kui jõudsin lugemisega vanaema mälestusteni natsidest ja juutidest. Kõige rohkem kasu oli järelsõna lugemisest, sealt sain teada, et autor sündis Rumeenias, ja mõned taustasündmuste kirjeldused sarnanevad sellega, mis toimus 1989. aastal ja vahetult pärast seda Rumeenias, kus verise revolutsiooni tagajärjel kukutati diktaator Nicolae Ceaușescu. Dragomán ise on öelnud, et teda ajalooline tõde ei huvita, tema „eesmärk on rekonstrueerida võimalikult täpselt ajastu õhustikku, et lugeja hingaks koos tema tegelastega ja tajuks ajastu hoovusi koos nendega.” Autor uurib, mis juhtub pärast revolutsiooni, kuidas inimesed tegutsevad, kuidas käitutakse eelmise režiimi esindajatega, kuidas kaasajooksikutega, kas on võimalik algus puhtalt lehelt ja mis jätkub vanaviisi. Mitme põlvkonna ellujäänute süütunne. Unustamine ja mäletamine. Kuidas tuleb ise teha midagi halba, et seda ei sunnitaks tegema kedagi sulle kallist, ja kuidas seda halba minimeerida. Koputamise teema on oluline. Minu jaoks kõige mõjuvamad leheküljed üldse olid vist vanaema ja vanaisa tutvumise ajast hullumajas. Mõned asjad ei muutu – koolipoiss, kelle isa on Rahvusliku Päästekomitee esimees, arvab, et võib kõike teha. Segasel üleminekuajal ostetakse kokku mitmesugust vara. Poisid kaklevad, kuna üks teist pealekaebaja pojaks nimetas.

See raamat haarab jäägitult, ja kuigi see ei ole kerge lugemine, on seda siiski lihtsam lugeda kui näiteks sama autori „Valget kuningat” (lugesin seda hiljem), mis mõjus hoopis masendavamana. Võib-olla sellepärast, et selles siin on rohkem halba seljataha jäänud ja palju rohkem lootust ees.

Romaani ungarikeelse pealkirja „Máglya” (tuleriit) kõla kattub sõnaga „mágia” (maagia) .

Kaja Kleimann

Välismaine Mikita jutlustab inimese võidust ja muutumisest: Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu”

Yuval Noah Harari “Homo Deus. Homse lühiajalugu” (tõlkinud: Anu Põldsam, toimetanud: Jürgen Tamme; Postimees Kirjastus, 2018, 2019, 2020; 464 lk)

Tõesti ei tea, kas juudid söövad piisavalt porgandeid või on niisama targad. Vana testament, uus testament, “Kapital”… Nende tähtsate teostega ei pea sugugi nõus olema, et nende mõju inimkonnale on raske ülehinnata. Yuval Noah Harari (1976) on Iisraeli ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor, menuki “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu” ja veel mitme olulise teose autor ning kõrgtehnoloogilise tuleviku prohvet.

Harari uus teos “Homo Deus. Homse lühiajalugu” koosneb kolmest osast. Esiteks selgitab Harari, kuidas homo sapiens maailma vallutas, seal hulgas teistele loomadele koha kätte näitas. Teiseks räägib ta, kuidas inimkond andis keele abil maailmale tähenduse ning ehitas üles keeruka, isereguleeruva sotsiaalsete suhete süsteemi. Kolmandaks kutsub Harari meid harjuma mõttega, et meie, homo sapiensid, oleme loomas tehnoloogiat, mis mõneti teeb meist jumalad, ent samas saab meist endist nupukamaks, nii nupukaks, et me kaotame looduse krooni positsiooni. Noh, ja see jumalastaatus läheb ka tehisintellektile.

“Homo Deus” — jumalinimene. Kindlasti võib teost lugeda apokriivana, kus inimkond hakkab majanduslikult aina paremini elama, tõstab ennast jumalaks ning tõenäoliselt hukkub omaenese kätetöö läbi. Hukkub mitte totaalse hävingu, vaid totaalse muutumise mõttes. Kes seda nõnda loeb, selle silgukarpi sokutab Harari mikrokiibi. Ta on teadlane, positivist, vaat et optimist. Muutused on paratamatud ning neisse tuleb suhtuda neutraalselt, olla valmis kaasa minema, sest neil, kes püüavad püsida minevikus, pole tulevikku.

Harari kirjutab ja räägib efektselt, veenvate näidetega. Youtube’ist võib rääkimist vaadata, ehkki ma soovitan alustada raamatust. Tema eelmist hitti ei pea tingimata lugema, “Homo Deus” on iseseisev tervik. Kuigi popp on kuulutada hukku ja hävingut, elab inimkond tervikuna paremini kui ei iial varem. Alles hiljuti hukkus massilist inimesi sõdades, suri nälga, lapsi suri nagu kärbseid. Massimeediast võib tunduda, et asjad on väga halvati, tegelikult sureb kordades rohkem inimesi ülekaalulisusse kui nälja ja sõja tõttu. Ja me igatseme õnne, surematust, jumalikke võimeid. Vaktsiinid, kanalisatsioon, kontrollitud toiduainetööstus ja mugav linnaelu on tõstnud keskmise vanuse kahekordseks. Varsti hakkab geene timmima. Koroonavaktsioon, mis on tehnoloogiliselt täiesti uuel viisil lahendatud, valmis mõne kuuga — Harari seda ette ei teadnud, et see kinnitab, et ta ei eksi.

Vana religioosset-agraarset mõtlemist ei pea Harari enam milleksi, kuid “Homo Deus” teeb tuule alla ka humanismile. Eetika ja moraal ei tule inimesest, vaid inimestevahelisest tasandist. Inimene pole indiviid, jagamatu tervik, vaid vastukäivate mõtete kogum, keeruline algoritm, mis on pidevas suhtes teiste inimeste ja välismaailmaga. Ja varsti meisterdavad inimesed veel ägedamad algoritmid, uued maailmavalitsejad. Minu järeldus on, et ehk oleks aeg taolise mõttega leppida — homo sapiens ei saa jumalaks, küll aga võib jumalaks lugeda uut, võibolla üldse mitte eriti füüsilist homo deust.

Arvan, et Nietzsche oleks “Homo Deuse” vihaga vastu seina visanud, sest mingit pidi on need ju tema mõtted, ainult palju lõbusamas, lootusrikkamas vormis. Nietzsche nõudis, et inimene oleks nõus hääbuma, rajades teed üliinimesele, leppides tõigaga, et üliinimene tuleb ja koha üle võtab. Nietzsche oli raskemeelne tüüp, skisofreenik. Tulevik ega üldine heaolu talle ei sobinud, tähtis oli, et leidub kõrgtasemel inimeksemplare — inimene ise on sild looma ja üliinimese vahel. Harari näikse osutavat, et tänapäeva inimene on sild, mis viib põneva, teistsuguse ja tehnoloogilise eluvormi juurde, mis võibolla pole rangelt võttes elus ega ka mitte inimene.

Lõpetuseks: tähtsatest teemadest hoolimata on Yuval Hararit sama lihtne lugeda kui Valdur Mikitat. Paiguti on lihtsustused ja üldistused liigagi julged. “Homo Deus” on siiski populaarteadusliku kallakuga esseistlik raamat, kus uhketele ideedele on külge poogitud sobivad näiteid. Kriitilise lugemise ja guugeldamise abil võib Harari näiteid paiguti väga kergesti põrmustada. Ent piibli ja Marxi “Kapitaliga” võib samuti vaielda, lõplikku tõde neis loomulikult pole, ent tähtsad raamatud on need siiski. Just nagu “Homo Deus” ja Mikita looming. Keegi peab uute aegade mõtted ära sõnastamine, olema progressiivne ja julge. Harari teeb seda suurepäraselt.

Vahur Afanasjev
kirjanik

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss”

Øyvind Rangøy „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid
(Seitse sõlme, 2020)

Mulle on alati meeldinud raamatud, mis vaatavad elu ja sündmusi justkui läbi lapse silmade või jutustavad lugusid lapse häälega. Øyvindi (kasutan eesnime, sest tunnen autorit isiklikult) raamat lapse vaatepunkti ei kasuta, aga üks ütlemata armas raamatuke on ta siiski ja lapsepõlvest on siin nii mõndagi.

Kõigepealt autorist. Øyvind [öivin] on Eestis elav Norra päritolu tõlkija ja luuletaja (või võiks isegi öelda norralasest Eesti kirjanik?). Eelmisel aastal pälvis tema debüüt-luulekogu „Sisikond” Betti Alveri preemia. Koos Veronika Kivisilla ja Adam Culleniga on tal hiljuti ilmunud mereteemaline ühiskogu „Kolm sõlme”. Autor on ka kirjandusfestivali Prima Vista 2021 patroon ning käesolev raamat sobib imehästi tulevase festivali teemaga „Väike maailm”.

Fragmendid või laastud räägivad Øyvindi lapsepõlve väikestest seikadest tillukesel kodusaarel Rangøyl Norra ranniku lähedal. Raamatuke on Asko Künnapi poolt kenasti kujundatud ning sisaldab autori enda tehtud mustvalgeid fotosid. On humoorikaid lugusid, on nukramaid, nostalgilisemaid lugusid, kõige rohkem aga just selliseid kurbnaljakaid. Kasvõi „esgaatori lugu”, kus väike tüdruk jääb ilma oma mängu-eskavaatorist („Pärispatt”, lk 19-20), või kolme lapse kinnijäämine püügiriistakuuri: „Naabritüdruk teadis Meie Isa palvet ning see sai ka rakendatud. Pärast arutasime, kas sellest on tolku, sest tekst ei tundunud meie hetkeolukorrale kohandatud olevat.” („Et meid leitaks”, 40). Kurbnaljakaks kvalifitseerub vist ka lugu sõbrast, kes Øyvindi juukseid lõikab, mis lõpeb päris omapärase soenguga: „Olin 18-aastane ja tõenäoliselt teist korda elus kiila pealaega. Just pealagi, sest ümber pea jättis ta toreda ringi alles. Nägin välja nagu 58-aastane.” („Juuksur”, 140) Jõuluaega sobib imehästi „Suur tuhksuhkrupäev”, laste meelispäevast enne jõule, mis paneb südame rõõmustama ja läikima (59-60).

Øyvindi keel on vahel rohkem, vahel vähem poeetiline, sõnad on kaalutud. Lisaks on autor mihkel sõnamängude ja mitmetähenduslikkuse loomise peale, kasvõi fraasi „/…/ kunst on ikka tulega mängimine” võib lugeda ja mõista mitut moodi. Väga terane on Øyvindi tähelepanek, et tema isa poolt kirjutatud iga-aastased jõulukirjad ehk nö pere aasta kokkuvõtted olid justkui tänapäevaste facebooki postituste eelkäijad, kuna „žanri üheks põhitunnuseks oli see, et mainida tohtis eelkõige positiivseid elusündmusi ja kindlasti lootustandvas võtmes.” (61). Raamatukoguhoidja südant soojendab muidugi eriliselt see, et kogumiku kõige esimene lugu mainib raamatukogu ning hiljem tuleb juttu veel raamatulaevast ehk siis n-ö merepealsest raamatukogust. „Alati oli palju raamatuid ja lummus.” (116)

Mis lisab neile naljakaile, tabavaile ja toredaile lugudele nukra noodi, on tõsiasi, et Øyvind vaatab tagasi ju lausa kahele kadunud maailmale—lapsepõlvele idüllilisel saarekesel ning sünnimaale ehk Norrale, mis on Eestisse kolides ka justkui mõnes mõttes jäädavalt kadunud. Koroonakarantiinis olles otsustas autor, et tema kodu on Eestis. „Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Mu kodu on alati Norras./ Ent ikkagi. Koer kukkus taevast alla./ Ja ma ütlesin: „Eesti!”” (158)

Huvilistele veel viide Raimu Hansoni intervjuule Øyvindiga “Eesti norralane meenutab poisipõlve, see möödus tillukesel saarel, kus räägib tuul” eelmise aasta 23. dets. Postimehes.

Annika Aas

Kirjanduslinn soovitab: Peeter Tooming “Tähelepanu, pildistan!”

Peeter Tooming
Tähelepanu, pildistan!:
Eesti foto minevikust, 1840 – 1940
(Kunst, 1986)

Meister Peeter Toominga koostatud fotokogu „Tähelepanu, pildistan!“ jutustab meile, kuidas on Eestimaal inimesi pildistatud. Selles fotoraamatus – mida Tooming kirjeldab kui esseed – joonistub põnevalt välja, kuidas on ajaga muutunud Eestis elavate inimeste elu ning nende suhe fotokaameraga.

Raamatu 143. leheküljelt leiab ühe koera, kellele oleks justkui inimese nägu koonu asemele lõigatud. Olen selle üle palju pead murdnud. Kui keegi oskab öelda, kas sellel montaažil on mõni sügavam tähendus või tegemist on lihtsalt fotograafi vimkaga, siis võib mulle märku anda!

Kiur Kaasik

Foto: Mana Kaasik

Arkady Martine “A Memory Called Empire“

Arkady Martine’i debüütromaan “A Memory Called Empire“ on tõeline maiuspala igale ulmesõbrale, kellele meeldib küberpunk, kosmoseooper ja/või poliitiline triller, sest raamatu näol on tegemist kõigi kolme žanri toreda seguga. Loo aineseks on poliitilised intriigid, paleeülestõusud, tähtedevahelised vallutused ja tulnukate ähvardused.

Romaani peategelaseks on Mahit Dzmare, kes saadetakse saadikuks Teixcalaani, kus tal tuleb välja selgitada, mis juhtus tema kahtlastel asjaoludel kaduma läinud eelkäijaga. Mahit on pärit väikeselt ja iseseisvalt, peamiselt kaevandamisega tegelevast kosmosejaamast nimega Lsel. Teixcalaan on suur, mitmeid planeete ja kosmosejaamu hõlmav impeerium, mille Mahit leiab eest kodusõja lävel olevana.

Loo arenedes selgub, et Lselil on välja arendatud tehnoloogia, mis võimaldab efektiivselt edasi anda varasemate põlvkondade teadmisi ja oskusi järeltulevatele. Teixcalaanis sedalaadi tehnoloogiatega ametlikult ei tegeleta, kuid valitsejal on tekkinud asja vastu elav huvi. See huvi ei meeldi aga valitseja surma ootavatele nn järeltulijatele…

Autoril on õnnestunud luua igati vettpidavalt üles ehitatud ja omanäoline maailm. Sellele pädevusele aitavad palju kaasa kirjaniku teadmised impeeriumide olemusest ja toimimisest (tegemist on kultuuriloolase ja Bütsantsi uurijaga, kes mh ka linnaplaneerimisega on tegelenud). Intervjuudes on Martine öelnud, et teda huvitab kultuurikonflikt väikeste ja suurte kultuuride vahel, ning siin loos üks peamisi tähelepanu kohti on sageli see, kuidas Mahit enda erinemist, teisest kultuurist olemist pidevalt tajub ja mida see kaasa toob. Kaasaja maailmas aktuaalne ja kindlasti eestlasigi kõnetav teema. Omamoodi tore lähenemine on romaanis poliitiliste kõnede värsivormis esitamine, nendega võistlemine – seegi on üks ajalooline nähtus, mille autor on soovinud siin loos taasluua.

Raamat ilmus 2019. a kevadel ja on juba pälvinud palju tunnustust ja erinevate auhindade nominatsioone, sh võitnud 2020. a Hugo parima romaani auhinna. 2021. a kevadel on oodata loole järge, ilmuma peaks sarja teine raamat “A Desolation Called Peace“.

Haaravat lugemist!

Mai Põldaas

Kadri-Ann Sumera “Seitsme aja raja taga”

Kõik, kellele meeldib absurd, grotesk ja muusika – see raamat on teile!

See on üks põnev ja humoorikas teos – isegi kui kolleegid raamatukoguhoidjad on teose paigutanud pianistide mälestuste alla st. muusikaosakonda, ei ole autori enda sõnul tegemist elulooraamatu, vaid novellidega. Kuigi, tõsi ta on, autobiograafiliste sugemetega novellidega, eriti kui autorit väikeses Eestis pisut eemaltki teada. Kuigi puänte ning vaimukaid ja kohati uskumatuid pöördeid on pea igal leheküljel, või igas lõigus, võib igaüks iseenesegi päevikut lehitsedes tõdeda, et elu ise võib vahel, ja isegi enamasti, olla palju värvikam kui nii mõnegi kirjaniku fantaasia.

Niisiis, nendes pianisti memuaaride tüüpi novellides meenutab Sumera tudengipõlve konkursse, kus enamasti ei õnnestunud ennast realiseerida, ja esimesi tööotsi, kus tuli teha veidraid asju või mängida allapoole oma taset. Need on tõesti grotesksed lood. Autorile teevad neis nalja isehakanud või endast liiga palju pidavad muusikud, konveiermeetodil jumaldavaid jüngreid harivad maestrod või muud juhuslikult reisidel kohatud koomilised tegelased. Ja Sumeral on nende jaoks silma, uskuge mind! Üks mu tuttav tavatses niisuguste olukordade kohta öelda “… ja inimestegalerii sai jälle täiendust.” Kadri-Ann Sumera on samuti nagu terava silmaga galerist, kes on jäädvustanud aegade taha jäänud eksootilised paigad, inimesed ja situatsioonid, pannud nad hoolikalt mäluklaasi alla ning puhub neilt nüüd ettevaatlikult tolmu. Eks sedalaadi “floora ja fauna” märkamise ja jäädvustamise oskus üks kirjaniku tunnus ole.

”Seitsme aja raja taha” on jäänud ka kaks huvitavat reisikirja – autor seikleb süstamatkal Malawis ja Gröönimaal. Kui Malawi päevikut lugedes sain omaette naerda ja kaasa noogutada, siis Gröönimaa kirjutist neelasin tõesti silmad jõllis, sest see on minu jaoks senitundmatu ja eksootiline koht.

Sumera ilmutas oma memuaarnovelle esiteks sotsiaalmeediapostitustena, millele mäletamisi ühel suvel pingsalt järge ootasin – nii kaasahaaravad olid need – seetõttu tundus loogiline minna raamatu esitlusele, seda enam, et võis oodata muusikalisi etteasteid.

Esitlusel üritas autor kogunenud kirjandushuvilisi pöörata ka Mart Saare usku, sest lisaks raamatule on ta lähiaastail ilmutanud kaks vanameistri lauludega plaati koostöös Atlan Karbi, Taavi Tampuu ja Iris Ojaga ning ühe Lepo Sumera klaveripalade albumi, kus astub üles ka Hanna Heinmaa.

Kodus neelasin paari päevaga raamatu, panin kaane kinni ja mõtlesin, misasi see muusika siis õieti on? Higi ja vaev? Sport? Poeesia? Huvitav oli lugeda kellestki, kelle jaoks muusika on eelkõige töö, mitte lõbu. Milline paradoks võib olla, kui tajud, et kui istud hommikust õhtuni klaveri taga, jääb elu elamata ja laval pole sul varsti enam midagi öelda, aga kui harjutamata jätad, ei sünni jällegi seda poeesiat, sest väljendusvahendid võivad olla haihtunud.

Soovitan soojalt!

Liina Leemet

Hans Henny Jahnn „Puulaev“

Hans Henny Jahnn „Puulaev“  (Eesti Raamat 2019, tõlkinud Mati Sirkel)

Eelmisel aastal alustanud Hieronymuse sarjas ilmub järjest põnevaid tõlkeraamatuid. Sarjas on juba Eestiski väga tuntud klassikute (Flaubert, Goethe, Celine, Neruda jt) veel tõlkimata teoste kõrval ilmumas ka selliste autorite teoseid, kes eesti keelde suuremat jõudnud ei ole. Minu jaoks on viimaste hulgast väga huvitavaks avastuseks Hans Henny Jahnn  ja tema „Puulaev“. Jahnnilt on tegelikult aastaid tagasi midagi siiski Loomingu Raamatukogus ilmunud: „7 äraspidist juttu; Sõnakunsti üksildumine“ Ain Kaalepi tõlkes.

„Puulaev“ on väga omapärane lugu. Tegemist on triloogia „Kallasteta jõgi“ esimese, sissejuhatava osaga, kuid raamatut saab võtta ka iseseisva loona. Jahnn eirab kirjanduse, romaani kirjutamise reegleid ja kirjutab oma triloogia kui sümfoonia. „Puulaev“ on sellele sümfooniale kui sissejuhatav tempokas eelmäng, mis annab kätte need motiivid, mida edaspidi lahti harutama asutakse.

Romaani puhul on tegemist pineva ja põneva allegoorilise looga punaste purjedega puulaevast, mis asub teele teadmata suunas, tundmatu lastiga, mõistatusliku kapteni ja meeskonnaga. Kuhu laev teel on, seda võiks teada superkargoks nimetatud hämar tegelane ja laeva kapten, kuid mõlemad hoiavad nii seda teadmist kui ka salapärase lasti sisu kiivalt enda teada. Ja muidugi hakkab sellises olukorras ühtteist soovimatut peagi juhtuma.

Raamat on neile, kes ei loe ilukirjandust diagonaalis. Ehk siis lugejale, kes viitsib autoriga tema rännaku kaasa teha. Või nagu Jahnni uurija Ulrich Greiner on öelnud raamatu lõppu lisatud järelsõnas (lk 238): „Kes aga loeb teda Musili mõttes, sellele saab osaks kogemus, mis ei võrdu ühegi teise lugemiselamusega. Ja kes on selle läbi teinud, see on teine inimene. See peaks olema ja võiks ju ikka olla nõue, mille me esitame suurele kirjandusele.“ Viimane lause on siis kommentaariks kontekstile, et kirjandusteadlased jätkuvalt vaidlevad Jahnni loomingu koha üle saksa kirjanduses.

Huvitavale kompositsioonile lisaks oli minu jaoks vaimustav keele kasutus, sõnade valik. Selles on eesti keeles lugemisel muidugi oma roll tõlkijal! Paar näidet tormi kätte sattumise peatükist (lk 92): „Inimkäte tehtud ehitis hõljus üksildaselt udumeres, oli maakeralt alla kukkunud. Mastide tipud kadusid juba lõpmatusse. Verimustad purjed valkjalt kihutava tomu murdlainetuses. Ajuti kerkis vöör pilvini ega olnud teda enam olemas inimeste silmis, vaid üksnes nende usus. Ookeanivesi nagu kleepjas muda laevakere küljes.“ Või paar lehekülge edasi (lk 98): „Jalgade tramp läks üle jooksusammuks. Nad haarasid kinni, kuna neil olid käed. Pime kuulekus ülemustele. See oli alamate viimane ja ainus tarkus. Kiruvad suud olid tummaks jäänud. End hädapäraselt kokku võttes seisti vastu elementide rünnakule. Lämbes hirmus tundmatuse ees oli suur ühtekuuluvus.“

Hans Henny Jahnn oli kireva elukäiguga saksa näite- ja romaanikirjanik, esseist, kirjastaja ning orelivalmistaja. Elas peamiselt Hamburgis, mõnda aega Norras, ning Hitleri võimuloleku aastatel oli maapaos Taanis Bornholmi saarel.

Mai Põldaas

Unustatud laste- ja noorteraamatuid

Facebooki Lugemise väljakutse grupis küsitakse aegajalt ikka ka lastele või noortele lugemissoovitusi. See pani mulle pähe mõtte kirjutada mõnest oma lapsepõlve ja teismeea lemmikust, mida praegu nooremate hulgas tõenäoliselt ei teata – uusi raamatuid tuleb ju kogu aeg juurde. Korjasin riiulist välja terve hunniku – kõigini ei jõudnud, sest sellisel puhul ju juhtub, et kavatsed ainult sirvida ja vaadata, kas ikka on nii hea raamat kui mäletad, ja siis saab sirvimisest lugemine ja ongi raamat läbi. Ma ei kirjuta meeldimise järjekorras.

* * *

Pärisnime Marie France ei kasutata J. Saint-Marcoux’ raamatu Fanchette nimitegelase kohta mujal kui kohtus või sellega samaväärse ametlikkuse puhul. Raamatu alguses on orvust tütarlaps neliteist aastat vana ja just ära jooksnud kolmandast lastekodust, et otsida üles oma nelja-aastane vend. Õnneks kohtab ta kohtunikku, kes mõistab. Inimesed jagunevadki Fanchette’i arvates kaheks: neiks, kes mõistavad, ja neiks, kes ei mõista, seleta kuidas tahad. Tal õnnestub advokaat panna uskuma, et ta saab hakkama oma vana ja haige vanatädi juures elamisega, sest ta on alati olnud vaene ja ei karda mitte viletsust, vaid seda, et ilma oma väikevennata muutub kurjaks ja kibestunuks nagu vanatädi, keda keegi ei armasta. Raamat on esmakordselt ilmunud 1955. aastal (e k 1962) ja kirjeldab sõjajärgse, veel purustatud Pariisi laste elu. Selliste laste, kellel küll on perekond, aga armastust selles mitte. Hüütakse seda kampa Montmartre’i marslasteks, sest nad tulevad alati ootamatult, neid on kuus poissi ja kolmejalgne koer. Koos pakuvad nad mõningast tuge konisid korjavale väikesele tüdrukule, keda kutsutakse Südamekeseks. Keegi neist ei käi koolis ja kirjaoskusegagi pole lood kiita.

Väga lagunenud ümbruses, mis lammutamisele määratud, elab ka paar sõbralikku kunstnikku ja jalutu keemiainsenerist astroloog, kes tütarlapsele tööd pakuvad. Poseerimine on ka tore töö, aga keemiku pakutu on imeline ja ainulaadne. Kergelt ei tule Fanchette’ile kätte miski, kuid ometi on töökuse, heasüdamlikkuse ja natukese vedamisega kõik võimalik ja temast saab omamoodi Montmartre’i sümbol. Koos inimestega, „kes mõistavad”, saab ta aidata ka marslasi.

* **

Paul Berna „Peata hobune on kirjutatud samuti 1955. aastal (e k 1963), tegevus toimub Pariisi eeslinna Louvigny üsna vaeses ümbruses (Pisi-Vaeste tänav näiteks on üks kohanimi) raudtee lähedal. Peategelasteks kümneliikmeline lastekamp vanusepiiriga kaksteist aastat, sest alates sellest vanusest muutuvat inimene pururumalaks. Paraku on see piir ähvardavalt lähenemas kamba juhi Gaby jaoks. Laste lemmiklõbustus on sõita mäest alla kolmerattalisel hobusel, millel puuduvad nii pea kui saba, samuti ka pedaalid ja kett, pidurist rääkimata. See ei ole sugugi ohutu ja võib juhtuda, et sisse sõidetakse pudelikorjaja kärule või kaotab keegi hamba, just sellepärast on meelelahutus liikmetele rangelt reglementeeritud ja nende hulgas kõrgelt hinnatud. Hobust parandab alalõpmata Gaby isa. Mingil hetkel hakkavad kahtlased isikud hobuse vastu ebatervet huvi üles näitama ja üritavad seda 10 000 frangi eest ära osta, kui see ei õnnestu, hobune röövitakse. Nutikad lapsed seavad röövlitele üles lõksu ja lugu muutub üsna kriminaalseks ja põnevaks, tegelikult lastele isegi ohtlikuks, kuigi ise nad sellest aru ei saa. Õnneks on politseinik nende vastu sõbralik, isegi kui ta alguses kohe loo tähtsust ei taju.

Salka kuuluvad nii poisid kui tüdrukud ja Marionil on alati kaasas mõni koer. On üks võpsikutaoline koht, kuhu ümbruskonna ja mõnikord isegi Pariisi inimesed jätavad maha oma koeri. Tüdruk ravib neid osavalt ja leiab neile kodud ümbruskonna raudteelaste peredesse, dresseerides neid enne kuuletuma oma vilele. See on lastele suureks abiks nii röövlite kui ajakirjanikega suhtlemisel. Lõpuks saavad lapsed tänu kaltsukaupmeeste traadita telefonile kätte nii hobuse kui isegi selle pea, kuid leiavad, et ilma peata on hobune siiski ilusam.

Raamat on huvitav, lõbus ja sõpruse ülimuslikkust rõhutav. Mis mind hämmastab, on see, et kuigi ainult 124 lk, on ometi iga last, inimest ja päris paljusid koerigi jõutud iseloomustada, nii et näed neid vaimusilmas.

* * *

Miskipärast tuleb riburadapidi prantsuse autoreid, André Massepaini raamatu Karude koobas põhitegevus toimub Baskimaal.

Vanemate Ameerikasse sõidu tõttu saadetakse kaks last, minajutustaja Jacques ja tema paar aastat noorem õde Joëlle, suvevaheaja kaheks kuuks vanaisa juurde Püreneedesse, kus nad avastavad, et elu ja seiklused ei pea tingimata Vahemere või ookeani rannaga seotud olema. Pariisis on lapsed elanud moodsas kortermajas, mis pole ei ilus ega inetu, vaid praktiline. Avastus, et roheliste luukidega roosast kivist maja ümbritseval müüril on kiri selle ehitamise kohta nende esivanema poolt 1750. aastal, viib lapsed vaimustusse nagu ka antiik-rooma vaas vanaisa vitriinkapis ja kaunis loodus lähedal asuva kosega. Avastamisrõõmu ja seiklusi on ees veel tohutult. Vanaisa ja tema arheoloogist sõber (inglane) jutustavad lastele baskide ajaloost, nad käivad kohalikel spordivõistlustel, mille juhavad sisse kohalikud tantsud, ja siis näitavad nende uued sõbrad veel ka eelajaloolist koobast, mille pariislased lubavad saladuses hoida. Mõne aja pärast mõistab Jacques, et leitu on liiga tähtis, et seda ajaloolaste eest varjata. Täiskasvanuna üle lugedes on üsna sama huvitav, aga kogenud silm märkab, kui osavalt on põnevusse põimitud õpetlikku ja erinevate teemade teadmisi, eelajalooliste inimeste elust alates ja kohalike salakaubitsejate-tollitöötajate suhetega lõpetades. Mulle tegi nalja vanemate kiri Ameerikast, kus nad kirjutavad, et nad käisid autokinos ja einetasid sõidu ajal, kuid „inimesed meie ümber – õigusega uhked oma maa elatustaseme ja tohutute tehnikasaavutuste üle – näisid meile rusutud, väsinud, otsekui alalises hirmus. Meie emaga oleme mõelnud nendele vastuolulistele muljetele. Millest see tuleb? Me mõlemad tunnetame esimest korda sellise tugevusega, kuivõrd tehnika ja teadus meenutavad kahe teraga mõõka, see tähendab tööriista, mida saab kasutada nii heaks kui halvaks. Ja et seda ütleb teile teie insenerist isa, siis tuleb seda uskuda, minu kallid lapsed! Prantsusmaal pole veel kadunud elamise mõnu, elamise oskus. Meil on oma vana kultuur, millele peab kaasaegne tehnika kinnituma nagu pookeoks, mitte aga nagu parasiit, mis kägistab puu ja kuivatab juured. ” Raamat ilmus 1965. aastal (e k 1967). Igatahes soovitan soojalt nii poistele kui tüdrukutele.

* **

Nüüd veel üks orvutüdruk. Marie Majerová „Tütarlaps, kes mängis Robinsoni”.

Raamat ilmus esimest korda 1940. aastal (e k 1964) ja räägib elust 1930. aastate Tšehhimaal. Blažena, kes on seni nautinud täiesti muretut koolilapse elu, kellele kõik kandikul ette kantud, peab järsku katkestama oma õpingud gümnaasiumis ja jääma koduperenaiseks. Tema ema suri sünnitusel ja imiku lastekodus pidamine on nii kallis, et taksojuhist isa ei saa kõiki seniseid mugavusi perele tagada. Ta õpib keetma ja koristama, mul on kaks selget mälestust lapsepõlves loetust, üks, kus tüdruk keetis mannapudru, millelt kahvel tagasi põrkas, ja teine põrandapesemisest, kus isa naeris Blažena üle, kui leidis, et päikesevalguses vaadates moodustub põrandale ruudumuster puhta keskkoha ja mustade äärtega. Tüdrukul on põlved puhta puru sellest küürimisest. Naabrinaine aitab teda ja jutustab, kui raske veel tema lapsepõlves see töö oli. Tundub, et siis olid kõigil puha värvimata laudpõrandad. Igatahes meeldejääv. Tänapäeva noored ilmselt üldse minestaksid. Muidugi kui nad üldse võtaksid ette selle lugemise. Ma iseenesest täitsa soovitaksin kui „midagi hoopis teistsugust”. Võib-olla päris alguses on veidi võõras lugeda slaavipäraseid ”Emake, miks sa mulle nii tegid?” ridu, aga noorele lugejale võib keegi ju kommenteerida. Igatahes muidu on kõik nagu tavalises noorteraamatus – suhted koolikaaslaste vahel, kes kellele meeldib, vahetatud kirjakesed ja poiste pärast punastamised. Ei midagi uut siin päikese all. Siiski, mis ehk praegu lugedes kõige rohkem silma torkas – tõenäoliselt mängiksid selliseid Robinsoni mänge tänapäeval 10-11 aastased, 14 on ikka väga palju täiskasvanum. Aga iseenesest on need Robinsoni mängud väga toredad ja fantaasiaküllased, nagu tüdruk isegi. Blažena on nii suur unistaja, et temaga võib vabalt juhtuda, et ühel õhtul tundub kodumaja talle nii võõrana, et ta kontrollib enne sisseastumist nimesilte. Ta tunneb suurt puudust koolist ja õppimisest, kuid on tuleviku suhtes lootusrikas ja tegelikult pole ta elul häda suurt midagi, sest tema suhted isaga on erakordselt head, tundub, et lähedasemad kui olid olnud emaga. Ja kõik lähebki paremaks ja väikevendki pääseb lastekodust koju.

* * *

Olle Mattsoni „Prikk „Kolm Liiliat” on raamat ajast, kui laevad olid puust ja mehed rauast, võiks naljatamisi öelda. Siiski on neil raudsetel meestel üpris pehmed südamed ja neile läheb hirmus sageli suits silma.

Raamat on ilmunud Rootsis 1958. aastal (e k 1966), selle tegevus aga toimub 19. sajandi lõpus (1891-1892 on mainitavad aastad). Ausalt öeldes on autoril vaatamata sellele, et kohati on tegevuse toimumise kuupäevad väga täpselt kirjas, ajaarvamine veidi sassis, aga see on pisiasi. Peamine on see, et kui on 13. ja reede, siis: „Külas on kõik trepid tuhaga üle puistatud ja kardinad ette tõmmatud. Keegi ei võta kätte nuga ega kirvest. Viimane kui kaevukaas on kinni löödud, sest kes teab, mis jõledust võib niisugusel päeval juhtuda. Isegi koerad ei klähvi”. Igaks elujuhtumiks on (loitsu)salmid, kas on vaja soolatüügastest lahti saada või midagi üles leida või ravida. Micke vanaema on kõige kangem rohtude keetja ja vere peataja terves Ljungas ja pöialde paikatõmbamine on kõige toredam asi, mida ta teab.

Raamatu peategelane Mickel on poiss, kes elab oma vanaemaga lagunenud vanas trahteris, tema ema on surnud ja isa purjekast on teada, et see lagunes pilbasteks, nii et lootust teda veel näha hellitab vist ainult Mickel. Maja teisel korrusel elab puusepp oma 700-aastase kilpkonnaga ja Mickeli perekonda kuuluvad veel vana koer Bobbe ja lammas Ulrika. Kanad sõi rebane ära ja sellest, kes talle enam sisse ei mahtunud, tegi vanaema supi, tänuks mille eest lisas poiss oma õhtupalvele read: „Ja supi eest veel palju tänu, rebasele, kes murdis kanu”. Tänu on arusaadav, sest tavaliselt sai süüa ainult kartulit, heal juhul kalaga, kehvemal puhul ainult soolaga. Mickelil on jänesekäpp ja aeg-ajalt kirjutab ta värsse…

See raamat haaras mu hoobilt endasse, täpselt nagu aastaid tagasi lugedes. Aga alles seekord lugedes taipasin, et väljendusviisis ette tulev tuttavlikkus on lindgrenlik – ehk et võibolla rootslaslik? (Ei saa see ikka ainult V. Beekmani süü olla, kes mõlemad autorid tõlkinud.) Vanad väljendid ja võrdlused ja loetavad salmid tuletasid meelde Vanajumala Õiglast Kukulindu. „Tädi Hedde on nii lühinägelik, et ei suuda kaamelit pliidirauast eraldada,” ütleb Tua-Tua. Pärast kooliõe jääaugust väljatõmbamist saab Mickel tüdruku isalt 10 riigitaalrit ja järgneb mõtisklus: „kui ta iga päev paar Tua-Tua taolist veest välja tõmbab, siis jätkub sellest paadi jaoks kõige varem poole aasta pärast, pealegi on terves kihelkonnas kõigest üksainus Tua-Tua”„Eided ei tohi kunagi tühja kõhuga minestada!” ütleb puusepp Grille jõuluõhtul Mickelit ja ta vanaema lauda kutsudes.

Raamat on tõsine ja lõbus ühekorraga ja näitab, kuis raskustest hea tahtmise, nutikuse ja natukese õnnega jagu saadakse. Ja et keegi ei unusta su jänesekäppa, kuni sa seda ise meeles pead.

* * *

Teine raamat,Meremees Mickel, räägib ajast kuus aastat hiljem. Ka selles tuleb Mickelil ja ta parimal sõbral Doroteal, keda kutsutakse Tua-Tuaks, seista silmitsi nii mitmetegi raskustega ja teha läbi seiklusi, tunda kõrvetavat kibedust ülekohtu pärast, mis rikastelt vaestele osaks võib saada. Nad pelgavad kummitusi ja merelambaid, kustutavad tulekahju ja lahendavad kirikust varastatud rubiinide saladuse. Jälle leidsin sarnasusi Lindgreniga – siingi tuleb tegemist tillukese tsirkuse ja selle rahvaga, ainult mõõganeelaja asemel on Maailma Paksim Mees. Lapsed on suuremaks kasvanud, sel ajal oli 15-aastane üsna täisinimese eest väljas (selle kohta on siin hämmastavalt vähe juttu sellest, et Mickel miskit tööd teeks, esimese raamatu karjaskäimine tuleb hoopis rohkem meelde), ja kogu raamat on tõsisem kui esimene, läbivaks teemaks muutub Mickeli igatsus merele minna. Aga huumorit jätkub siiski ka sellese loosse.

* * *

Lõpetan selleks korraks ühe lapsepõlve lemmikuga loodust kirjeldavate raamatute hulgas. Ja indiaanlased veel lisaks, sellist raamatut pidi armastama! Niisiis: Hall Öökull „Seidžo ja tema kobraste seiklused”. Eesti keeles ilmus raamat esimest korda 1938. aastal nime all „Suur-Väike ja Päris-Väike : kuidas Sajo ja ta vend kahe koprapojaga truus sõpruses elasid” ja (seni) viimast korda 1997. aastal pealkirjaga „Väikeste indiaanlaste ja koprapoegade seiklused”, sellel väljaandel on Mati Kaalu järelsõna, kus kirjutatakse muuhulgas toonaste ja praeguste loomaaedade erinevusest. Kirjutama hakates ma kordustrükist ei teadnudki, mina lugesin 1967. aasta oma, see on siis ehk pisut vähem unustatud raamat kui teised tutvustatud lemmikud.

Lapsena armastasin ma seda raamatut väga, lugesin üsna samal ajal Seton-Thompsoni lugudega, milles aga oli kole palju nutukohti, nagu ma siiani mäletan. Mulle meeldis selles raamatus kõik – looduse kirjeldused, indiaanlased, nende elamise ja paatide üksikasjalikud kirjeldused koos autori joonistustega, imelised kohanimed – mis tunne oleks elada Kõnelevate vete orus? Lühidalt öeldes on sisu selles, et Suur Sulg leiab kaks koprapoega, keda tal pole võimalik minna tagasi pessa viima, üksi ellu jäämiseks on need aga liig noored, nõnda toob ta kaks loomakest, kes mõlemad ühte pindisesse kruusi ära mahuksid, koju oma lastele. Tal on 14-aastane poeg Šapian ja 11-aastane tütar Seidžo. Loomakesed said nimeks Tšilavii ja Tšikanii, Tilluke ja Pisitilluke. Praegu üle lugedes selgus, et ma olen raamatu keskelt kõik ära unustanud – ma mäletasin, kuidas koprapojad saadi ja et suureks kasvanuna viidi nad kodukohta tagasi, aga kogu vahepealne seikluse osa, kus üks koprapoeg linna loomaaeda müüdi ja kuidas lapsed teda tagasi ostma läksid, oli nagu peast pühitud. Üle lugedes selgus samuti tõsiasi, et pisaratest ei pääse ka selles raamatus. Ma arvan, et kui see raamat on kirjutatud 1935. aastal ja ei tundu praegu aegununa, siis see ei aegugi kunagi.

Otsides raamatu esmakordse ilmumise aastat, sain ka kohutava šoki osaliseks. Hall Öökull, keda seni tões ja vaimus odžibveks pidanud olin (pildil näeb ta täiuslikult indiaanlaslik välja), sündis 1888. aastal Inglismaal ja kandis nime Archibald Stansfeld Belaney! Ta luiskas eluajal oma poolindiaani päritolu kohta, aga vähemalt oli ta naine irokees. Ja tema teeneid kirjaniku ja looduskaitsjana see tegelikult ju ei vähenda, kui ta nii väga tahtis indiaanlane olla, mis parata, pidi luiskama. Raamat oli ka praegu tore lugeda ja „mino-ta-kija”! (Selle tähendus vaadake raamatust ise järele!)

Kaja Kleimann