Kutsuda lind taevast alla!
See tundus üleinimlik.
Elspeth Barker
„Kas kuulete? Kas saate aru, kui hea kujund/sõnavalik/lausestus? Kuulete?“〈1〉 – uuris Põhja-Iirimaa kirjanik Maggie O’Farrell〈2〉 üliõpilastele loovkirjutamist õpetades ELSPETH BARKERI (16.11.1940–21.04.2022) autobiograafiliste sugemetega romaanist „Oo, Kaledoonia“ (2021; e k 2022, tlk Liisi Rünkla) esimesi peatükke ette lugedes ja muudkui katkestades. Kas saate aru, kui hea kompositsioon, sensuaalselt, tundlikult ja peenelt kootud tähenduste, kujundite ja motiivide võrgustik? Tunnetate? – jätkan ma Iiri autori vaimustust Šoti kolleegi ainsa ilmavalgust näinud ilukirjandusliku teose üle.
Selle eluliste ja kirjanduslike viidete ning allhoovuste najal arhetüüpseid käitumis- ja mõtlemismustreid peegeldava võrgustiku üheks sõlmpunktiks ja peategelaseks saab värvuliste seltsi vareslaste sugukonna kõige väiksem esindaja Euroopas, varese perekonda kuuluv HAKK.
Lähtepinnas
Küllap on „Oo, Kaledoonia“ tegevuspaiga õhustik ja loodus, peategelase Janeti loomus ja maailmatunnetus, aga ka mäng žanritega need aspektid, mis on ajendanud autorit oma ainulaadses, hingematvas teoses omistama lindudele ja loomadele erilise koha. Janet, kellele pärast imiku east väljakasvamist ei saanud osaks erilist poolehoidu ja meeldimist, leidis lohutust ja lähedust loomades, „keda oli võimalik armastada tingimusteta“,〈3〉 Auchnasaugh’i metsades ja mägedes ja vetes ja tuultes (lk 56) ja tähistaevas (lk 144) ja raamatutes. Ema ega nukke polnudki tal vaja. Loomi jõledalt julmalt kohtlevad inimesed aga ei meeldinud talle „ei kehaliselt ega intellektuaalselt“ (lk 70). Üldse oli tüdruku jaoks igasugune tapmine vale: „„Ma vihkan sõda. Ma olen sõja vastu ja sõjaväe vastu. Mina olen patsifist,“ kuulutas Janet [—] raevukalt.“ (Lk 92.) Näinud õõvastavaid pilte nii oma teekonnal – näiteks kõnniteel lahtise ajukelmega aeglaselt ringiratast kõndiv tuvi (lk 123) – kui ka fotograafias ja kirjasõnas – juudi naine lastega teel gaasikambrisse; Hiroshima ja Nagasaki hävitamise kirjeldus – ei suutnud ta aga „enam uskuda ei jumalasse ega inimesse“ (lk 144). Kuigi ta oli väiksena enne uinumist õhtupalves palunud õnnistust ka loomadele ja lindudele (lk 20), tõmbus ta „tuima ja võimetu õuduse seisundis“ (lk 144) maailmast tagasi.
Elusolendi suurejoonelisus ja traagilisus, igatsus ja kurbus näisid Janeti jaoks võrdkujuliselt kehastuvat loomaaias nähtud merineitsideks peetud kurvas elukas merilehmas (lk 138): „… sõnad inimkond ja merilehm sulasid valus kokku.“ (Lk 167.)
Kõiki neid ängistust tekitavaid pilte ebainimlikkusest teiste inimeste ja loomade suhtes (lk 144) tasandavad, vähemasti leevendavad ilma neid tühistamata Elspeth Barkeri tundlik keelekasutus – „Õrnalt tõmbas ta konna ora otsast ära; see pages nõgestesse. Janet põlvitas maha“ (lk 145) – ning tema peategelase biotsentristlik lähenemine elule, tema ülevoolav leinatunne ja kaastunne. Vaja olevat jumalikku kaastunnet, inimlikust kaastundest ei piisavat (lk 145). Kuid samas tundus tüdrukule, et mis „kasu sellest on, et ta piinleb valust loomade ja maailma üldiste hädade pärast, kui teda ei liiguta tuttavate inimeste kurbus?“ (lk 145).
Janet ei osanud „oma seisundit kuidagi sõnades väljendada, oma koorikust pageda“ (lk 144). Ent temagi püüdis tõestada oma väärtust, igatses tunnust või „vähemalt omaksvõtmist“ (lk 70). Jäänud sellest ilma õppis ta kõike trotsides „toime tulema, isegi ellu jääma, põiklemise, lugemise, ja, nagu alati, unistamise abiga“ (lk 143), nii internaadis St. Uncumbas kui ka kodukohas kaugel põhjas asuvas Auchnasgaugh’i lossis Kaledoonias,〈4〉 kunagises Šoti kuningate residentsis, „kalvinistliku maailma halastamtu külma kä[es]“ (lk 15), soode ja metsaga ümbritsetud „sünge[s] koh[as]“ (lk 47). Paradoksaalsel moel pehmendas just see gootilikkuse ja romantismi segune maastik armastatud Auchnasaugh’is (lk 95) ehk ohete väljal (lk 47) tema olemist ja pakkus talle elutunnet ning turvalisust. Seal näis ta end tundvat otsekui kolmemõõtmelises olemises. Ilma Auchnasaugh’ta oli ta „sandistatud, iseenesest ilma jäetud, kahemõõtmeliseks muudetud“ (lk 108; vrd lk 114).
Miks ikkagi hakk?
Kuigi väga intelligentsed vareslased on ammustest aegadest peale kogu maailma saagades, rahvaluules, muinasjuttudes, valmides ja kirjanduses〈5〉 isesugustes oludes isesuguste sõnumitoojatena ringi lennanud, kerkib üles küsimus, miks valib Elspeth Barker oma peategelase Janeti lind-kaaslaseks ühe vareslase ja mitte näiteks papagoi〈6〉, kellel on samuti oma roll selles loos. Või siis, miks ikkagi hakk ja mitte vares või ronk? Ümber Auchnasaugh’i lossi kihutavad ju koos hakkidega ka varesed (lk 64), kümnendas peatükis aga vihjatakse väljendi „Ei iialgi“ ning põnevus- ja õudusjuttude autor Edagr Allan Poe (lk 180) kaudu tema poeemile „Ronk“ („The Raven“, avaldatud 29. jaanuaril 1845), mis jutustab linnu salapärasest kesköisest külaskäigust meeleheitel mehe juures, kelle armsam Lenore on ära surnud.
Vaekausi kallutamine haki ehk inglise keeles ‚jackdaw‘ kasuks võib olla põhjendatav mitme asjaoluga. Oma osa võis olla linnu nimetuse ‚daw‘ sünonüümi ‚jackdaw‘ varjundirikkusel, mis tõlkes küll kahjuks kaduma läheb. Üldnimi ‚jackdaw‘, mis ilmus esimest korda 16. sajandil, on tuletatud loomade nimedes väikest vormi (nt jack snipe) tähistavast eesnimest Jack ja arhailisest inglise sõnast ‚daw‘. Lisaks on ingliskeelse liitsõna esimene komponent taandatav haki iseloomulikule häälitsusele chyak-chyak või kak-kak, mida täiendavad emaste hakkide kyaay, tchaayk või läänepoolsete hakkide kähe, veniv alarmi tähistav giaaaa, arrrrr or kaaaarr. Eesti keeles tähistavad hakkide häälitsusi enamasti metalne lajatav „kjak“ ja käre „kärrr“.
Loo semantilise tõlgendamise jaoks on kahtlemata tähenduslikud võrdpildilisust võimaldavad hakile omased tunnused, omadused ja käitumismustrid: väiksem kartlikkus inimeste suhtes, suurepärane helide ja häälitsuste imiteerija, seltskondlikkus ja truudus – hakipaar veedab kogu elu koos –, osav lendaja, osav lendaja, armastus taimse toidu vastu, teiste pesi harva rüüstav, aga ka õnnetuse ettekuulutaja. Need tahud tunduvad olevat määravad, miks truust linnust hakist saab oluline kompositsiooni komponent ja lüli ning elu lõpu poole peategelase Janeti lähim kaaslane, karakteri ilmestaja ja kujundaja – õigemini teisendaja –, tüdruku saatust suunav jõud.
Nõiduslik ja hukutav armastus tüdruku ja linnu vahel
Üheteistkümneks pealkirjata peatükiks liigendatud teose juhatab sisse peategelase eesnimega „Janet“ pealkirjastatud ettevaade (prolepsis) , s. t jutustuse lõpp, mis kohe raamatu alguses tühistab Sir Walter Scottilt laenatud motos „Oo, Kaledoonia! Karm ja eht, just siit võiks võrsuda poeet!“ (lk 7) täheldatud ühe inimese võimaliku elu käigu, muudab võimalikkuse võimatuks, elava olendi vaimuks, kelleks see inimene ühel päeval ehk saada loodabki (lk 146). Selles omamoodi epiloogi ja proloogi sulamis paneb jutustaja ettehaaravalt äkilise lõppakordi Janeti 16-aastasele elule ja selgitab selle järelmõju mahajäänutele ning ärgitab lugejat keskenduma miks- ja kuidas-küsimusele. Nendel paaril leheküljel, kus Elspeth Barker alustab oma teose kujundite, märksõnade, motiivide tiheda võrgustiku kudumist, milles sätitakse paika ning omavahel tähenduslikku seosesse ja ühendusse iga viimane kui üks detail, lendab lugeja ette lugeja ette, olles esmalt lehvitanud tiibu raamatu esikaanel, ka hakk. Samuti traagiliselt.
Kaht surma – linnu lõpu kirjeldus ilmub siin esimest korda – juhatab sisse antiteetiline kirjeldus, milles arhitektuuri ja kunsti tasandil ristuvad aegruumis suurejoonelisus, kirkus ja ebamaisus vägivalla, vere ja süngusega: ühelt poolt Auchnaaugh’i hämar hall oma suurejoonelise ülespoole pürgiva kivitrepiga, teiselt poolt kõrgel vitraažaknal kujutatud rinda läbistanud noolega surmasuus müstiliselt mõjuv papagoiliste seltsi kuuluv, kontakti hingega, ühendust maailmadega ja ühtsuseteadvust sümboliseeriv valge kakaduu oma roheliste lehtede ja väänlevate okste pärjas, mööda pildi serva jooksmas allkiri: „„Moriens sed Invictus“, suremas alistumata“ (lk 9), veretilgad kuuvalguses rubiinidena langemas halli kivi plaatidele.〈7〉 Sealt „ema mustast pitsist õhtukleidis, kõveras ja kössis oma verises vägivaldses surmas“ (lk 9) 16-aastane Janet leitigi.
Vareslased ilmuvad endelindudena kohale esimese Auchnasaugh’i, s.t kolmanda peatüki alguses ja lõpus (lk 47, 64). Janeti kaaslane hakk aga astub lavale alles eelviimases kümnendas peatükis läänetuule Zephyri aegu, mis mühas läbi armastuse haprust sümboliseerivate rododendronite „nagu võimas ookean“ (lk 173), ja mil Janet lebas pisikesel välul asaleade vahel, kujutades ette, „kuidas surnud hinged seesuguse tuulega meelt lahutavad“ (lk 173). Just siis tuli üks pisike veel sulgimata, kõvera nokaga hakipoeg maapinnale surema. Lind vaatas hääletult paludes tüdrukut ja tüdruk vaatas lindu.
Tüdrukul õnnestus lind ellu tagasi tuua. Ta andis talle nimeks Claws (e k ‚küüned, küünised; vähisõrad; käpad‘) ja koduks vana nukumaja. Lind kasvas nobedasti, õpetas end lendama, suutis enda eest ka hoolt kanda, kuid tüdrukut maha jätta ta ei tahtnud (lk 176). Pärast seda, kui hakk ükskord siiski kauemaks ära jäi, kuid jälle tagasi tuli, olid nad harva lahus. Õues lendas Claws taeva alla ja tuli tagasi, kui Janet kutsus: „Kutsuda lind taevast alla! See tundus üleinimlik.“ (Lk 177.) Hakk aga tunnetas – võib-olla on siin tegemist omamoodi biofiiliaga – kõiki tüdruku tegemisi ja liikumisi. Seesama „nõiduslik lind“, keda tüdruk armastas „enam kui ta kunagi midagi või kedagi armastanud oli“ (lk 178), äratas temas armastuse – esialgu küll mitte ihulise, vaid ebamaise – ka inimlooma, inimese vastu (lk 178). Tüdruku „elu paistis olevat jõudnud rahulikku perioodi, aeglaselt voolavasse selgesse vette, mida valgustas armastus haki vastu ja ergutas romantiline ootus“ (lk 179).
Hakk Claws ja tüdruk Janet veetsid mitte ainult ööd – „lind istus nagu kaitseingel voodi raudvõre õrrel“ (lk 178) –, vaid ka päevad koos, kuna teised kaaslased lindu oma seltskonda vastu ei võtnud. Ikka ajasid nad ta tagasi lossi juurde (lk 180). Janet, kes ühelt poolt oli soovinud, et lind alustaks oma hakielu, tundis teiselt poolt head meelt, et hakk oli nagu temagi väljatõugatu. „„Nos contra mundum, Claws,“ ütles ta linnule.“ (Lk 180.) — Meie koos maailma vastu. See oli lause, mida tüdruk tahtnuks suurepärasele häälitsuste ja helide imiteerijale selgeks õpetada, kuid enne pidi lind õppima ütlema „Ei iialgi“〈8〉, nagu ronk Edgar Allan Poe poeemis, kelle stiilis Janet soovis oma tuba ümber kujundada, katta seinad purpurse〈9〉 tafitga. Vend Francis aga ennetas oma õde ja tegi linnule selgeks vastandsõna „Ikkagi“.
Meie koos maailma vastu segunes haki jaoks küllap truuduse, tõelise ja igavese armastusega oma elukaaslase vastu, kelleks ta oli endale valinud Janeti ja kellele ta andis sellest märku sooviga koos pesa punuda, kui ronis kevadel tüdruku taskusse ja kiikas sealt tema poole ülesse (lk 192). „Janet tundis end austatu ja ülendatuna, aga tal oli hea meel, kui suvi algas ja pesitsemisaeg läbi sai.“ (Kk 192.) Ja pärast seda hakkaski hakk rääkima „Ikkagi“ (lk 192).
Omamoodi triggeri rolli „elukaaslase“ saatuses paneb jutustaja hakk Clawsi, kui Janet armus lõpuks ühte inimesesse – klassikalise värsi esitamise konkursi Glasgow ülikoolis võitnud poisisse nimega Desmond, kes luges kreeka keeles Homerose eeposest „Ilias“ Hektori ja Andromache hüvastijättu (lk 193). Kui poisilt jäi vastus kirjale saamata (lk 194) ja iga päev püsis udu, jäi Janet armastusluulet lugedes ja poisist unistades oma tuppa, temaga koos Claws, rebides väga rõhutud olekus ajaviiteks mõne lehe raamatust, istudes Janeti õlal, kiskudes tal juukseid ja hõigates „tema selja taga „Ikkagi“, vastust saamata“ (lk 194). Kas hakis lõi piltlikult välja armukadedus või mitte, kuid ühel päeval sai tast nii tüdruku kui ka tema enda traagilise lõpu käivitaja, kui ta tõmbas „Iliase“ vahelt Desmondi pildi välja ja pillas selle põrandale. Haki ootamatu liigutus vallandas tüdrukus kõiksuguse tunnetetulva – lohutuseks ja hellitusobjektiks ikka seesama hakk, „vaene linnuke“ (lk 195) – ja tüüris teda viimaks vägivaldse lõpu poole. „Nii juhtuski, et olevus, kes Janetit kõige rohkem armastas, kutsus esile tema hävingu.“ (Lk 194.)
Ja nii juhtuski, et järgmine päev, mil kogu Auchnasaugh oli ainult nende päralt, jäi Clawsi jaoks viimaseks Janetiga koosoldud päevaks. Pärastlõunases udus ponisid külastades tundis tüdruk „end kaalutuna, nagu võiks lendu tõusta“ (lk 196), mida ta mõnes mõttes peatselt tegigi. Õhtupoolik tõi sinava taeva ja üle mitme nädala välja päikese. Hämardudes muutus tüdruk aga rahutuks, tundis end haavatava ja kaitsetuna (lk 197), läks välja kuud vaatama, mis oli peaaegu täis. Ent täiskuu ajal võimenduvad teatavasti kõik tunded ja emotsioonid, psüühika muutub ülitundlikuks.〈10〉 Ja kui Janet oli joonud linnnaseviskit, mängima pannud Bachi viiulikvarteti, läinud klaasiga ülakorrusele, keeranud helitugevuse põhja, pannud selga Vera mustast pitsist õhtukleidi ja näinud oma toas peeglist enda muutust tundmatuseni, pani ta protestiva haki ees „ukse otsustavalt kinni ja kõndis trepist alla“ (lk 198) oma peatse vägivaldse surma poole, olles enne seda veel kiviplaatidele rubiine puistavat kakaduud vaadanud, veel kord kuu poole palvetades palunud, et see tooks talle armsama tema juurde, ja lootusrikkalt nõialoitsu lugenud.
Janeti ootamatut surma〈11〉 valmistavad kujundlikult ette muu hulgas tuule motiiv, eelkõige „alguse ja lõpu tuul“ (lk 146) koidutuul, ning Orpheuse ja Eurydike, suure armastuse ja surma motiiv, mille juhatab sisse Janeti klassikalise värsi konkursil „Georgicast“ loetud lõik sellest, kuidas Orpheus Eurydike lõplikult kaotab (lk 193), ning mis jätkub viimase õhtu muusikas ja lõpuks surmas, mil tüdruk, sellal kui tume kuju teda jänesenülgimise noaga suskas ja suskas ja suskas, langes aeglaselt maadligi ja siis Orpheuse kutsele järgnedes „Avernuse vete mühasse“ (lk 200). Janeti hinge aga võtsid kaasa pärast Auchnasaugh’ ümber pekslemist ja oigamist viimaks tagasi põhja pöördunud „metsikud koidutuuled“ (lk 200).
Ent hakk jäi, nagu eelloost „Janet“ selgub, mõnda aega tüdrukut lakkamatult taga otsima. Viimaks ei jäänud tal muud üle, kui meeleheites „nagu pisike kamikaze-piloot otse vastu Auchnasaugh’ toekat seina“ (lk 11) lennata ja end tappa. Sest: „Mis on elu ilma sinuta… / Mis jääb veel, kui sind enam ei ole… / Mis on elu ilma armastuseta?“ (Lk 199.) Need read Theokritose raamatu nõialoitsust, millega Janet lootis armsama enda juurde kutsuda, ja mida ta Orpheus ja Eurydike muusika taustal kristalli käes keerutades (täis)kuu valguses luges, väljunuks ka otsekui hakk Clawsi noka vahelt.
Nii lahkusid koos maailma vastu astunud Hakk ja Tüdruk, ent sed Invictus.
Epiloog
22. aprilli pärastlõunal, päev enne Jüripäeva ja enne viimase tekstivariandi alustamist lendas siin hakkide〈12〉 linnas Tartus esimest korda minu elus neljandal korrusel asuva noorelt lahkunud poja Kauri, minu praeguse kirjutamistoa akna taha üks pisike lind. Ta vaatas mind ja mina vaatasin teda. See oli hakk. Võib-olla üks samast truust paarist, keda ma olen näinud mõned korrad meie maja õuepoolsel murul patseerimas.
Eve Pormeister
______________________________________
Lugemissoovituse blog 