Pean kommentaari alguses kohe möönma, et tegemist on teoste autorite puhul minu kahe hea noorpõlvesõbraga rohkemal või vähemal määral. Oleme kaasaegsed, üsnagi sarnane on meie kujunemiskeskkond, sarnane on kohati ka meie akadeemiline pagas, vähemat laialdasem huvi humanitaaria vastu. Võibolla ainult selle vahega, et mõlemal kommenteeritaval autoril on ette näidata kõrgemad ja kangemad akadeemilised kraadid kui allakirjutanul, aga see ei loe.
Ülimalt hea meel on tõdeda, et mõlemad autorid aduvad tänapäeva elutempot ja ei vaeva, vaatamata erudeeritusele ja tahtele olla rangem lugeja suhtes, oma raamatutes suurte tekstimassiividega. Mõlemad autorid peavad silmas TLDR (too long; didn’t read: liiga pikk lugemiseks) printsiipi – kaks raamatut on hõlmatavad paaritunnise pühendumisega. Väga hea.
Tiit Palu näidendite kogu on tervik oma vasturääkivuses. Saame aru, et tegemist intellektuaaliga, kes woodyallenlikult ironiseerib tänapäeva üle. Kogumiku keskmine näidend, „Media“, viib meid antiikdraamasse, kus võib lugeja alaväärsusse ja oma rumalusse ära uppuda. Kaks teist lugu on aga äärmiselt vaimukad, kuid on siiski seda üha enam, kui teada kõiki tsitaate ja nende päritolu, mida Palu meisterlikult teksti sisse pikib. Kolmas lugu on inimlikult loomne ja mängib põnevalt loomeinimeste ja müügimeeste allapoolevöö tunnetel, mis on kantud tänapäevasest püüdlusest ökoloogiat ja Pärti ja sporti samasse elukorraldusse paigutamise soovist.
Jan Kausi „Vaade“ sõltub väga vaatest, millest seda imearmast teost kommenteerida – kas vaade aknast, läbi objektiivi, leida perspektiiv (loe: vaade) maastikul, ookeani lainetes kas all või üleval, Pirmastu tornist või läbi kõige selle, otse kohustusliku kirjanduse virna otsast.
Üks vaade jäi puudu, millist kulminatsiooni ma tegelikult raamatut lugedes eeldasin või ootasin – kuidas on vaade maailmale läbi pluss- või miinusprillide? Joo see viimane ongi minu originaalvaade. Lugemise ajal fokuseerisin ennast kord prill ninal, kord jälle ära ja tajusin sealjuures kogu aeg nii raamatu sees kui minu raamatukogu ümbruses midagi tuttavat.
Ka selle teose puhul on äärmiselt tähtsal kohal keskkond ja muutused keskkonnas, inimese osa vaadete muutmises ja nende säilimine. Ka enese kaduvuse tajumine. Vaade jääb, meie kaome. Meie vaade kaob.
Kui aga vaadelda mõlemat möödunud aastal esiletõstetud ja pärjatud tööd infokorralduse tudengina, siis arvan, et viitamisaparaat on mõlemal mehel mugav, et mitte öelda puudlik. Kelle rohkem, kellel vähem. Ilukirjandus annab vabanduse mitte olla täpne, viidata nii, et endal oleks hea. Siit ehk mõte, et kas akadeemilisel kirjandusel peab ikka kõik nii täpne olema? Või siis vastupidi: kas ilukirjanduses võiks olla viitamine täpsem? Mina kahjuks või õnneks pean lähima aasta tekste selles osas rangemalt järgima.
Indrek Sarapuu
TÜ ühiskonnateaduste instituudi infokorralduse II kursuse tudeng
Lugemissoovituse blog 