Minu lapsepõlves nutitelefone ei olnud. See oli veel nõukogude ajal, enne Eesti Vabariigi taastamist. Televiisorist tuli lastesaateid ainult pool tundi igal õhtul ja üks film pühapäeva hommikul. Minu ja minu eakaaslaste päevad möödusid peamiselt õues kõikvõimalikke musketäre, rüütleid ja indiaanlasi mängides. Tihti vehkisime omavalmistatud sõjariistadega hommikust õhtuni hoovides ja parkides ringi. Palju mängisin ka üksinda. Hetkest, mil uks kodust lahkuvate vanemate järel sulgus, oli kogu maja minu päralt ning täitus hetkega rikkaliku fantaasiamaailmaga, milles ma rigi möllasin.
Ma lugesin ka palju raamatuid. Minu lemmikraamat oli Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ ning selle järjed „Kakskümmend aastat hiljem“ ja „Kümme aastat hiljem“. Nende teoste tegevuspaiku ning sündmuseid elustasin lõputult. „Kolme musketäri“ lugesin vast vähemalt kümme korda, paremaid kohti veel rohkemgi. See oli minu lemmikajaviide. Suurt rolli minu fantaasiamaailma inspireerimisel mängis ka Odessa filmistuudios vändatud mitmeosaline filmiversioon “D’Artagnan ja kolm musketäri” (1979), mida pühapäeva hommikuti päris sageli televiisorist näidati.
Meisterdasin ise omale puuoksast musketärimõõga. Rapiiri käepide sai viimistletud isoleerpaelaga, käekaitsmeks sobis plastikust purgikaas, millele auk keskele lõigatud. Ema õlgkübar peas, vehkisin selle mõõgaga päevad läbi ringi, jahtides kujuteldavaid kardinali kaardiväelasi. Haamriga lapikuks löödud plekist pudelikorgid käisid kuldrahade eest, mängutäringud meisterdasin ise papist ja PVA liimist. Kord ehitasin oma väikestele plastikust mängusõduritele paberist ja pappkarpidest nii suure musketäride linna, et pidin ise toast välja kolima – terve toapõrand oli 17. sajandi Pariisi maju ning losse täis.
Mulle, põhikooliealisele poisile, avaldas sügavat muljet, ja mõjutas kindlasti minu maailmavaate kujunemist, Dumas’ poolt meisterlikult kujutatud 17. sajandi aadlimeeste ideaalmaailm. Nende väärikas hoiak ja kõigutamatud põhimõtted, mis tõstsid nad kõrgemale ahnest ning labasest „rahvarämpsust“. Musketäride vankumatu truudus kuningavõimule, mis oli surematu, olgu kuningas ise pealegi surelik või koguni alatu kaabakas. See, kuidas mehe au oli talle kallim kui tema elu, lugu tõelisest sõprusest heas ning kurjas ja sellest, kuidas mehed ei nuta.
Alexandre Dumas’ „Kolm musketäri“ on väga mitmekihiline teos. Romaan ei ole kirjutatud ühe korraga algusest lõpuni, vaid avaldati esmalt peatükkide kaupa järjejutuna ajakirjas Le Siècle (1844), mistõttu on omapäraselt sketšilik ning teatavas heas mõttes „seebilik“. Lugu algab kohe ägeda kõrtsikaklusega, põnev süžee, rohkelt duelle ja lahinguid, haarab see lugeja kiiresti endasse. Sealjuures on lugu siiski väga täpne ning detailiderohke, manades lugeja silmade ette rohkelt värvikaid olustikupilte ning tegelasi.
Dumas’ karakterid on sageli äärmuslikult reljeefsed või koguni grotesksed, jäädes samas siiski usutavateks, nagu näiteks Athose vaikiv teener Griamud või ahnest argpüksist reetur Bonacieux. Autori kirjanikumeisterlikkus on võimeline veenma lugejat ükskõik milles, nagu näitab salaliku Mileedi poolt jutustatud südantlõhestav vangistuslugu, mis paneb lugeja tahtmatult seda uskuma ning ohvrile kaasa elama, ehkki on suurepäraselt teada, et tegemist on puhta valega.
Väga tähelepanuväärne on sellesse imelisse kirjatöösse punutud Dumas’le ainuomane peen huumor, mis kumab läbi peaaegu igast lausest. Naersin korduvalt pisarateni, lugedes selliseid põrgulikult naljakaid stseene nagu D’Artagnani naiseriietes põgenemine Mileedi voodist, Athose kahenädalane purjutamine kõrtsikeldris ja sellele järgnenud absurdne täringumäng või pillajast Porthose nukker lõunasöök ihnsa advokaadihärra ja tema noore naise juures, kust musketär jõudis koju „halvas tujus ja näljasena“.
Dumas’ surematut teost on kinolinastatud korduvalt, paraku on see tulnud raamatu reputatsioonile pigem kahjuks. Filmide kvaliteet on väga kõikuv, käsitlus labane ning Dumas’ geniaalne süžee asendatud mingite küündimatute soperdistega. Täielikult puudub nendes Dumas’ peen huumor, mis on sageli asendatud labaste „jalaga perse“ naljadega. Mäletan lapsepõlvest üht kinos nähtud prantsuse filmi. Samal ajal, kui musketärid kaardiväelastega võitlesid, tõmbasid nende teenrid kaardiväelastel rehadega püksid maha. Kaardiväelaste paljad pekised tagumikud olid väga naljakad, naersin ennast ribadeks. See on muuseas ainus mulle teadaolev filmiversioon kus musketäride teenrid, kellel on raamatus väga oluline roll, üldse kaasatud olid.
Seni parimaks filmiversiooniks, mida olen näinud, on jäänud Odessa filmistuudio “D’Artagnan ja kolm musketäri”, mis on võrdlemisi süžeetruu, ehkki nõukogulik käsitlus ei ole ilmselgelt soovinud täielikult edasi anda ajastukohast aristokraatlikku vaimsust. Eriti omapärane versioon oli lapsepõlves nähtud vene multifilm koermusketäridest ja kardinali kassidest. Kõige kohutavam asi, mida minu silmad on näinud, on „Kariibimere piraatidele“ sarnanev toode „The Three Musketeers“ (2011), millel puudub igasugune seos Dumas’ suurteosega, kui pealkiri ja tegelasnimed välja arvata. Mulle jääb täielikult arusaamatuks, miks on vaja toota sellist sodi maailma kirjandusklassikasse kuuluvalt teoselt varastatud pealkirja all? Kui autor soovib teha filmi enda väljamõeldud sisuga, siis võiks sellele panna ka enda väljamõeldud pealkirja.
Ma soovitan kõigil unustada need filmid ja lavastused ning kindlasti ise lugeda seda surematut meistriteost. Maailmas on vähe raamatuid, mis küündivad sellisele tasemele, olgu siis sisuliselt või tehniliselt. Mina isiklikult lugesin 1957. aasta väljaannet sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt“, mida ka teistele soovitada julgen. Hilisem 1977. aasta väljaanne (kollaste kaantega) on kas ületoimetatud või uuesti tõlgitud, igal juhul on see, minu hinnangul, kaotanud teatava osa oma teravusest. Muidugi on mul kahju, et ma pole lugenud raamatu originaalversiooni, mis võiks olla veel iseäranis sügav elamus. Paraku pole ma, laisa inimesena, viitsinud prantsuse keelt ära õppida.
Raivo Ird
Lugemissoovituse blog 