Kui HU? laulis depressiivsetest Eesti väikelinnadest, siis Lilli Luuk kirjutab ahastamapanevatest Eesti alevikest. Võib-olla ongi Eesti alevikud halastamatult väikelinnade varju jäänud: ikka tead ju mõnd staari või muidu asjalikku inimest, kes tuleb Raplast, Kiviõlist või Keilast. Aga alevikust on raske tulla, sest inimlaps on arglik: kui juba minna, siis lõplikult, sest teed sinna tagasi naljalt ei leia (“Täid”). Sest postsotsialistlik alevik ei kannata endast erinevat: olgu ta keskmisest saledam, pungim või nõrgem. Erinev saab peksa, kui ta on poiss, või hüütakse teda litsiks, kui ta on tüdruk (“Kolhoosi miss”). Võib-olla ma teen isegi alevikule siinkohal liiga: peksa võib saada iga poiss, ja litsiks võib iga tüdrukut hüüda, talle võib paremaidki nilbusi hüüda, eriti kui need on tunnustavad (“Windows 95”). Demokraatia, me kõik seisime Balti ketis, järelikult teame maailmas kõige paremini, mida tähendab demokraatia, sest diktatuuri küüsist on pääsenud üks maa. Seda, mis on ilus, võib-olla isegi glamuurne, võib ettevaatlikult televiisorist vaadata ja raamatust lugeda. Unistada võib ka, aga mõõdukalt, sest kui liialt unistama kukud ja vahele jääd, võib halvasti minna. Eriti, kui oled kogemata naiseks sündinud ja sind võib nagu kahjurit kiviga (“Kivi”) laiaks litsuda või autosse kaasa tõmmata (“Purunematud”), sest “kuhu sul minna on, lits” (lk 69), sest ainus valik on istuda kangestunult maaliinide bussis, kus mingi võõras mees sinu rindu käperdab (“Kolhoosi miss”). Kui oled tubli tüdruk ja teed kõik nii, nagu vanemad inimesed ütlevad, võid alevikus isegi mehele saada — siis teised ei kiusa: oma mees saab “maalida” sulle sinise silma, mida tuleb tumedate prillide taha varjata (“Poisid lumes”) või hoopis sind kirvega taga ajada, aga seejärel jagatakse sulle armastust kirega nagu sellistes filmides, mida lapsed vaadata ei tohiks (“Elu nagu filmis”).
Kokkuvõtteks, kui ka sinu sünniaasta jääb sinna 1970ndate kanti ja oled mõne järgneva kümnendi jooksul oma elu mõnes alevikus veetnud ja sealt elusalt ning ühes tükis välja tulnud, siis see raamat on sulle. Impregneerjoped, kolhoosikooperatiivi karupüksid, väikekooli garderoobipuurid, range keeld istuda võõrasse autosse, tsikit-tsikit-tsaaris, pruut ja peigmees paaris — ohhoo jajaa, need lapsepõlve süütud, muretud mängud…
Krista Lepik
Tartu Ülikooli infoteaduse lektor
Lugemissoovituse blog 