Mul on üks vana mustvalge postkaart, mille esiplaanil on väike nukulik tüdruk. Tal on pikad lahtised juuksed ja seljas päevinäinud mantel. Taamal seisab keegi naine, võimalik et ta ema, kelle nägu pole näha. Pildistatud on hetke, mil tüdruk on naise käest lahti lasknud ja vaatab tõsisel pilgul otse kaamerasse. Postkaardi tagaküljel on pildiallkiri: Roma. See postkaart on mu mälestus Ungarist, kus romasid-mustlasi elab pea sama palju, kui on eestlasi kokku.
See tõsine tüdruk postkaardil meenus kohe, kui sai loetud “Budapest noir’i”, ungari kõige kuulsama krimisarja avaromaani. Seal hakkab krimiajakirjanik Zsigmond Gordon lahendama tänaval tapetud juudi prostituuditüdruku mõrva. Võib ju aimata, kui keeruline on olla Budapestis juut 1936. aastal, romaani toimumisajal, mil üks paremäärmuslik peaminister asendub teisega ja kasvab natsi-Saksamaa mõjuvõim. Kuidas elavad mustlased 2023. aasta Ungaris? Vastust võib otsida inimõiguslaste raportitest.
Aga kes otsib mõrvaloo lahendust ja romaani mõtet rassistliku juhtlõnga järgides, on valel teel. Kirjaniku fookus on sõltumatul julgel ajakirjanikul kui vaba sõna saadikul. Kuidas suudab üksikisik keset omavoli ja hullumeelsust säilitada oma terviklikkuse ja iseseisvuse? Kuidas ta suudab nii, et kui vaja, teeb üksi ära selle, mida enda ja kodumaa seisukohast tähtsaks peab? Nii on rääkinud romaanisarja autor Vilmos Kondor meie ajakirjandusele antud intervjuus. Selle mõttearendusega reedeb ta “Budapest noir’i” seose tänapäevaga, Victor Orbani paremäärmusliku kursiga.
Klubiõhtul külas käinud tõlkija ja ungari keele õppejõud Krisztina Tóth suunas jutu tänapäeva Ungari poliitikalt kõrvale. Kes oskab vabadust hinnata, mõistab seda ängi. Aga Budapesti tasub reisida küll, külastada seal Gellérti sauna, süüa kastanikreemiga saiakesi ja otsida kohvikutest Kesk-Euroopa vanaprouade ja -härrade väärikust. Seda, millest kirjutab ka Vilmos Kondor, kui ta kirjeldab peategelase Zsigmondi isa moositegu: “Vana oli nõus vaid ühe järeleandmisega: ta keeldus küll pintsakut seljast võtmast, kuid kääris selle käised koos särgivarrukatega üles. Mille otsene tagajärg oli loomulikult see, et kui mitte mansetid – pani ta ju iga päev selga puhta särgi -, siis pintsakukäised tegid tema eelmise päeva katsetustest omamoodi kokkuvõtte.” (lk 38). Sellise reisi saatjaks sobib raamat imeliselt, samal ajal saab ka kaardi pealt järge ajades samu tänavaid mööda jalutada.
Niisiis, kui seni on ungarist kirjandusest tuttavad vaid “Pál-tänava poisid” ja “Egeri tähed”, siis tasub sinna kõrvale võtta ka Vilmos Kondori krimisarja. Aga kui elus üldse ainult üht raamatut ungari kirjandusest lugeda, siis soovitas Krisztina Tóth meil võtta selleks György Dragomani romaani “Tuleriit“.
Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja
Lugemissoovituse blog 