“Sitasti,” ütleb Paša vaikselt.
“Sitasti?” Ühtäkki rindemees kuuleb teda.
“Sitasti.”
“Edasi läheb veel sitemaks,” kinnitab talle rindemees.
Ma ei tea, kas 2017. aastal ilmunud “Internaat” oli mõeldud hoiatusromaanina, aga oleks võinud olla või tagantjärele vaadates pidanud nii mõjuma, sest tollal eelistasid ilmselt paljud Krimmi ning Donetski ja Luhanski piirkonna okupeerimise osas kas teeselda või päriselt tunda õndsat ignorantsust ning võisidki toona endale veel lubada seda rõhutatud neutraalsust, mis aga töötab ainult rahuajal.
Žadani teoses ei ole eepilist dramatismi, õilsaid kangelasi ega suuri kangelastegusid, on üksnes tavalised inimesed, kes kõige parema meelega oleks elanud oma väikest ja silmapaistmatut elu ajaloole jalgu jäämata ning inimlikult on mõistetav nende lootus, et poolte valimata jätmine laseb neil seda teha.
Pea kõik tegelased räägivad läbivalt ‘meist’ ja ‘neist’, aga see eraldusjoon ei ole sugugi alati üheselt määratletav, nii nagu ta mõistagi ka elus enamasti ei ole. Täiesti tavaline inimene on ka peategelane, Donbassi piirkonnas ukraina keele õpetajana töötav Paša, keda oleks üsna hõlpus sarjata või suisa hukka mõista tema teatava arguse või moraalse selgrootuse pärast, eriti selle teadmise valguses, et tollane oli alles algus ning edasi läkski veel väga palju sitemaks.
Ent seegi on kahtlemata üks teose tugevusi, et Žadan ei anna ette valmis moraalseid hinnanguid, vaid laseb need lugejal endal kujundada, on see siis hoiatus või mitte. Ning küllap jõudis sarnaselt peategelasega ka paljude reaalse maailma pašadeni varem või hiljem arusaam, et see räpane sõda ei lase neil enam mingil juhul neutraalseks kõrvaltvaatajaks jääda.
Iseenesest ma küll mõistan inimesi, kes ütlevad, et nad ei taha lugeda sõjakoledustest rääkivaid raamatuid, aga teiselt poolt tahaks rõhutada, et kõik sõltub siiski sellest, kuidas neist rääkida ja kirjutada. Läbi aegade on seda tihti tehtud eelkõige suurte narratiivide võtmes, millega paratamatult kaasneb vastandamine. Selle vaatenurgata muidugi ei saa. aga mis puutub ilukirjandusse, siis seal teeb asja huvitavamaks ikkagi see, mis jääb väljapoole absoluutseid must-valgeid kategooriaid, just see paneb kaasa mõtlema, kaasa elama ja kaasa tundma. On muidugi selge, kelle poolt on autor, aga see ei ilmne deklaratiivselt, vaid tundlikult ja nüansseeritult.
“Internaat” ei ole emotsionaalselt lihtne lugemine, aga Žadani voolav, mingis mõttes isegi musikaalne proosakeel on apokalüptiliste maastike ja meeleoludega väga mõjusas kontrastis, nagu ka autorile eriti iseloomulikud rohked võrdlused ja metafoorid ning lugejana ei jää muud üle, kui tõdeda, et poeetiline saab olla ka ilustamata või ilutsemata.
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
Lugemissoovituse blog 