See on Kärt Hellerma tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ esitlusel 9. novembril 2022 Tallinna Keskraamatukogus ettekantud avatekst.
Armastusest,
veealustest ja taevastest sfääridest
Me kasvasime sinises vees,
valguse sees.
Kärt Hellerma
Armsad kirjandushuvilised ja sõnanautlejad!
Meid on tänasel täiskuu päeval, tähendustiine 9. novembri õhtupoolikul siia kutsunud üks eriline raamat: üks raamat, millel puudub tagakülg, üks niinimetatud tirelraamat. Tere tulemast Kärt Hellerma eesti- ja ingliskeelse raamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ kordus- ja esmaesitlusele ning pidulikule üleandmisele, raamatu, mis pidi küll ilmavalgust nägema juba autori 65. sünnipäevaks eelmise aasta 9. novembril, kuid mis otsustas oma ilmaletulekuga siiski mitte liialt kiirustada!
Tere tulemast kirjanduslikule missale, mis algselt pidi samuti varem toimuma, nimelt septembrikuus Tallinnas vana dominiiklaste kloostri õue peal,〈1〉 ja mis polekski olnud ehk päris juhus. Sest just seal tutvus „Sinise missa“ kirjanikust minategelane ühelt põhjamaiselt saarelt pärit katoliku preestriga, hilisema mu sinise hingepreestriga, kellest sai valguse tooja ja igavese ilmutaja, mitmekihiliste peategelastega mitmekihilise novelli mõõtu armastus- ja maailmakõiksuse loo „Sinine missa“ käivitaja. Sest just toona pidi meie kirjanduslikule sinisele missale kell kuus järgnema ka täiesti reaalne missa. Kuid ma usun, et Kärt Hellerma missa tähendab midagi enamat.
Kannan oma silmi kui salakuule
millega näen sisse
ja näen välja
näen kaugemalegi veel
Mu seitse senist elu säravad
mu silmade salakuulides
nagu üheksa kassi käpad
tugevad pehmed
ja siledaks hõõrutud
– kirjutab autor oma esimeses luulekogus „Seniitvalgus“.〈2〉
Ma usun, et endas puhast põhiheli otsiva, absoluudi ja terviku poole püüdleva piirilkõndija Kärt Hellerma jaoks on missa pigem midagi religiooniülest, midagi, mis pürib universaalse missa poole.
Näita, Issand, meile oma armu.
Ja kingi meile oma lunastus.
Issand, võta kuulda minu palvet.
Ja las minu hüüd tulla sinu ette.
Issand olgu teiega.
Ja sinu vaimuga.
[—]
Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast.
(Lk 25) – Nõnda palub väikeses valges kirikus pühapäevahommikusel missal Gotlandi saarel mu sinine hingepreester.
Valgus, halastav valgus, kata meid, kaitse meid. Valgus, valva meid, hoia meid, õnnista meid. Valgus, meie lootus ja lubadus. Valgus, meie kohustus ja kaasaanne. Meie trööst, meie suurus, meie selgeim sisu.
Vallandu, valguse vahk ja voog. Valitse, valguse vaim, võida, valge valguse vägi.
[—]
Päike, ära veel kustu.
Ära kustu, ma palun.
Öö tuleb nagunii pikk.
(Lk 25–26) – Nõnda palub „Sinise missa“ kirjanikust minategelane. Elu andev ja võttev Päike (Valgus) aga ülendatakse viimases XIX peatükis üheks peategelaseks, milleks ta on tegelikult läbi kogu loo. See viimane kosmosesse suubuv, oma ülimalt apoteoosliku ja apokalüptilise lõppakordiga peatükk mõjub hingematva pildina, mis neelab su üleni endasse, tekitades nii õudu kui ka kummalist ülevust ja lootust.
Emotsionaalselt ja lüüriliselt pingestatud, eshatoloogilise varjundiga, piiritu armastuse poole püüdlevat, Marc Chagalli siniseid pilte silme ette manavat, paiguti üheksainsaks keele- ja vetevooks muutuvat „Sinist missat“ võiks tõlgendada mitte üksnes armastuse missana, vaid lausa valguse missana või taevaste sfääride missana või kõiksuse missana, kus jooksevad kokku paljud Kärt Hellerma poeetilised ja maailmavaatelised tõekspidamised ja uskumused, mis kiirguvad sealt kogu tema hilisemasse loomingusse. Teisisõnu öeldes: novellilaadne „Sinine missa“ mõjub otsekui Kärt Hellerma poeetiline kreedo ja/või tema loomingu poeetiline alustekst.
Kirjaniku 65. sünnipäevale pühendatud Tartu näituse (24.11.2021–20.01.2022) ja Haapsalu ülespaneku (2.11.–30.11.2022) jaoks, aga ka mujal olen ma muu hulgas täheldanud, et Kärt Hellerma tõuseb maapealsete ja veealuste saladuste juurest taevaste saladusteni välja. Ta kompab läbi sotsiaalkriitilise, eksistentsiaalse ja iroonilishumoristliku, kohati sarkastilise ja väga naturalistliku prisma – eriti luules ja paraluules – inimese olemist ja tunnetuse piire, uurib meie alateadvuses ja teadvustamatuses elavat maailma ja maailmakõiksuse olemust, füüsilist ja metafüüsilist sfääri. Tema loomingu üheks nimetajaks võiks võtta tema enda sõnad „looming on tähtede otsing“,〈3〉 selle sõna mõlemas ja veel laiemaski tähenduses. Kärt Hellerma on sõnameister, kes võtab sõnu valgusest kantud maailmast, selle vaikusest − „pilve piirilt“, et lükata „neid ritta“〈4〉. Sest tema jaoks on taevas „luule“ ja „kõikidest ülevam kunstiliik seal üleval“〈5〉. Samas on ta tuuker, kes toob „vaiksed veealused sõnad“ veest välja ja paneb need „aialippidele kuivama“, et „näha mis sõnad ütlevad“. Tema
veest võetud sõnad
on allikasõnad
tiigisõnad ja jõesõnad
on meresõnad
mis meresinast võetud
ja ookeanisõnad
mis muudavad
meid aupaklikumaks
On tõusuveest tulijad
ja on mõõnaaegade sõnad 〈6〉
Juuli lõpus ilmunud tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ tekkelugu polegi nii lühike. Idanema sai seeme pandud juba 2009. aastal, mil detsembrikuu „Sirbis“ ilmus „„Tahan välja, valguse ja õhu kätte lennata“. Kärt Hellerma „Sinine missa““, kus ma lummatuna sellest loost märkisin, et see vääriks omaette kaasi. Ma ei mäletagi enam täpselt, kas paar aastat enne Kärt Hellerma 65. juubelit või juba pisut varemgi, hakkasin ma seda mõtet taas kerima. Siis aga juhtus nii, et minu kõrvale astus üks inimene, keda see lugu oli samuti sügavalt haaranud: kirjaniku poeg Juhan. Just tema tegigi ettepaneku ilmutada „Sinine missa“ lisaks inglise keeles. Ja kui siis autor ka ise veel mainis, et kirjutades ta oligi seda lugu kummalisel moel inglise keeles ette kujutanud, asusime me tegutsema. Kõigepealt oli muidugi tarvis nõusse saada tõlkija Adam Cullen ja hiljem ingliskeelse järelsõna kirjutaja Eret Talviste, kujundaja Mari Kaljuste ning toimetaja Tiina-Ann Kirss. Oleme neile kõigile põhjatult tänulikud! Sügav tänu samuti Eesti Kultuurkapitalile, kirjastusele EKSA, Toomas Väljatagale ja küljendaja Merle Moorlatile.
Soovin kõigile, kes ei ole Kärt Hellerma „Sinise missaga“ veel tutvust teinud või teinud seda väga ammu, head lugemist või ülelugemist. Oleneb ju see, kuidas üks lugu või jutustus lugejale avaneb, paljuski tema tema kogemusest ja küpsusest, ent samuti tema tajuhaardest.
Aitäh veel kord kõigile, kes on tirelraamatu „Sinine missa. The Blue Mass“ sünnile kaasa aidanud!
Tartu, 9. august–9. november 2022
Vaata ka: Eve Pormeister, Armastusest ja taevastest sfääridest. Rmt: Kärt Hellerma, Sinine missa. The Blue Mass. Tallinn: EKSA, 2022, lk 83–88 ja Eret Talviste, From Stars to Caves: Unearthly Longings and Embodied Desires. Rmt: sealsamas, lk 89–93.
Eve Pormeister
1 Vrd: Kärt Hellerma, Sinine missa. The Blue Mass. Tallinn: EKSA, 2022, lk 15. Edaspidi viitavad sellele teosele leheküljenumbrid tekstis.
2 Luuetus „Kannan oma silmi kui salakuule“. Rmt: Kärt Hellerma, Seniitvalgus. Paraluulet 2013–2014. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 103.
3 Luuletusest „Looming on tähtede otsing“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2019, lk 65.
4 Luuletusest „Hommikune sõna ja õhtune sõna“. Rmt: Kärt Hellerma, Hümn pikale ninale. Paraluulet (2014–2015). Tallinn: EKSA, 2015, lk 152.
5 Luuletusest „Pilved on taeva riimid“. Rmt: Kärt Hellerma, Päeva lõpus. Luulet 2018–2019. Tallinn: EKSA, 2018, lk 56.
6 Luuletusest „Tuuker“. Rmt: Kärt Hellerma, Autogramm. 101 luuletust 2016–2017. Tallinn: EKSA, 2018, lk 53.
Fotod Läänemaa keskraamatukogus Eve Pormeistri
koostatud ja kujundatud raamatunäitusest Eve Pormeister,
foto näitust külastnud Kärt Hellermast Maris Raud
Lugemissoovituse blog 