Nende hulgas, kes olid sunnitud Teise Maailmasõja ajal Eestist põgenema, on väga palju selliseid mehi ja naisi, kellest on läänes ajapikku saanud tuntud ja hinnatud kultuuritegelased, kuid enamikku neist kodu-Eestis kahjuks ei tunta. Samasugune saatus oleks ilmselt osaks saanud ka Jüri Tähele, kui 2018. aastal poleks tehtud filmi „Roheline raamat” ja kui 2020. aastal poleks ilmunud raamatut “Tähelend. Jüri Täht – mees Rohelisest raamatust”.
Täht alustas muusikaõpinguid väikese poisina Viljandis ja sai oma lemmikpilli tšellot mängides sellisel tasemel virtuoosiks, et mängis Ameerikas legendaarsete lauljate Marlene Dietrichi, Frank Sinatra, Tom Jonesi, Paul Anka ja mitmete teiste kuulsuste taustabändides. Enim tuntust kogus ta aga sellega, et mängis üle 25 aasta Don Shirley Trios. Jüri Täht oli ka 1977. aastal esilinastunud Broadway muusikali „Annie“ saateorkestri põhikoosseisus, kuhu oli kandidaate üle 500 ning välja valiti just tema.
Andekas pillimees oli Jüri juba noorena. 1941. aastal emigreerus pere Saksamaale, kus tal oli vaatamata raskele elule põgenikelaagris ikkagi võimalus jätkata tšelloõpinguid ja 12-aastasena tuli Jüri Würtembergis toimunud muusikavõistlusel oma vanuserühmas esimesele ja üldarvestuses teisele kohale. Ta lõpetas Geislingeni gümnaasiumi ja õppis ka Stuttgardi muusikakõrgkoolis. 1951. aastal emigreerus Täht Ameerika Ühendriikidesse ning juba mõne aasta pärast omandas ta Manhattani muusikakoolis magistrikraadi. Samal ajal võeti Jüri korp! Revelia liikmeks. Jüri abiellus 1959. aastal oma elu armastuse Carmeniga, kelle isa oli Tartu Muusikakooli rajaja ning esimene direktor August Nieländer.
Pärast edukat muusikukarjääri asus Jüri Täht tööle Ameerika Hääle toimetusse ja isegi juhatas seda mõned aastad. Usun, et tema mahedat tämbrit mäletavad paljud.
Kodu-Eesti publikule sai Jüri rohkem tuntuks alles pärast seda kui ta 2015. aasta sügisel koos Carmeniga tagasi kodumaale kolis. Elama asuti Tartu lähedale Vana-Kuustesse Küti tallu. Paar aastat hiljem avastas selle fakti, et Tähed on kodus tagasi, Eesti Raadio ajakirjanik Piret Kriivan, kes tegi Jüri ja Carmeniga saate „Eesti lugu. Brodway Täht”.
Veel suurema meedia tähelepanu alla sattus aga Jüri Täht pärast seda kui selgus, et just tema on Ameerika režissööri Peter Farrelly uhiuue filmi „Roheline raamat” (mis pälvis 3 Oscarit) ühe tegelase prototüüp. Järjest ilmusid intervjuud Eesti Televisioonis ja Kuku raadios, artiklid Sakalas, Tartu Postimehes ja teistes väljaannetes, näide ERRi lehelt. Jüril oli plaanis veeta rahulik vanaduspõlv Tartumaal oma abikaasa renoveeritud lapsepõlvekodus ning ta poleks kunagi uskunud, et kümneid aastaid hiljem hakkaks keegi veel huvi tundma Don Shirley või tema enda elu vastu.
Jüri pika ja keerulise elutee otsustas kokku võtta tema poja abikaasa Evelin Täht, kes koostas ning andis 2020. aastal ise välja raamatu „Tähelend”. Tegu ei ole tavapärase jutu- või elulooraamatuga. Pigem on see kogukas pildiraamat, kuna üle poole raamatust võtavad enda alla hoolega hoitud vanaaegsed pildid, dokumendid, kontserdikavad ja päevikud. Veel sisaldab see rohkelt fakte ja põnevaid tähelepanekuid. Teos on omapärase kujundusega ja veidi suuremas formaadis kui tavapärased raamatud.
Mul oli õnn viibida raamatu esitlusel, mis peeti Tartus korp! Revelia majas ja kuhu kogunes hulgaliselt Jüri sõpru ja tema talendi austajaid. Loomulikult kõlas imeline tšellomuusika Olja Raudoneni meisterlikus esituses, nagu ka Jüri ärasaatmisel tänavu 4. detsembril Tartu krematooriumi väikeses saalis…
Jüri Täht on saanud hulgaliselt autasusid, Eesti riigi poolt sai ta 2002. aastal president Arnold Rüütli otsusega Valgetähe viienda klassi ordeni.
Olen tänulik, et elu on mind Jüri Tähega mõned korrad kokku viinud ja nendest on jäänud soojad mälestused. 10 aastat tagasi oli just tema see mees, kes tegi mulle oma autoga ringsõidu Washington DC-s, mille lähedal ta tol korral elas. Mulle oli tema nimi ja hääl tuttav tänu Ameerika Häälele, kuid Jüri hiilgavast karjäärist muusikuna teadsid ju kodu-Eestis kahjuks vähesed. Tänu Evelin Tähe raamatule teavad nüüd juba paljud ja seda raamatut on alati huvitav uuesti lugeda. Ja imetleda, kui tagasihoidlik ja malbe oli see suur muusik ja raadiohääl.
Muusik Siim Aimla on kirjutanud: “Eestlastest tähti on muusikataevas sedavõrd vähe, et mida rohkem me neist teame ja neid teadvustame, seda sinimustvalgemaks see taevas muutub…” Sellega on raske mitte nõustuda.
Ago Pärtelpoeg
Lugemissoovituse blog 