Anni Kytömäki „Margarita“

Nad seisavad külg külje kõrval, igaüks omal kohal. Mühav veevool uhub neid lakkamatult, aga nad ei väsi. Nad teevad, mis jõgi on nende tööks määranud: söövad, mis vesi neile kohale kannab. Jõgi ahmib ülemisest maailmast õhumulle ja toob meile, ja nad hingavad. Nad kasvatavad sammalt ja oma aastakihte ning pakuvad varju ja kaitset jõe kohal lendlevate ehmestiivaliste vastsete üha uutele sugupõlvedel ja kalapoegadele. Nad teenivad jõge, jõgi hällitab neid.

Kui öelda, et mõne ilukirjandusliku teose tegelaste hulka kuulub ebapärlikarp, siis võib tekkida tunne, et see peab küll olema üks igavavõitu raamat, arvestades, et nimetatud mollusk elab suurema osa oma kuni 130 aastani küündivast elueast poolenisti või täielikult jõepõhja liiva ja kruusa sisse kaevununa.

Ent 2020. aastal (igati teenitult) Finlandia kirjandusauhinna võitnud raamatus põimib autor meisterlikult kokku noore massööri Senni Sarakorpi, sõdur Mikko, arheoloog Aaro, loodushuvilise Einar Kairamaa, tema poja, metsandusinspektor Antti ning ebapärlikarpide, metsade ja jõgede saatused. Niisugune loobumine tavapärasest antropotsentrismist on väga sümpaatne ning loob teatava sarnasuse Richard Powersi “Ilmapuuga”, ent on märksa vähemmastaapne ning pigem intiimne ja sissepoole pööratud. Anda omaenese jutustajahääl pärlikarbile on minu meelest üsna geniaalne võte.

“Margarita” tegevus leiab aset 1950ndatel, aga hoolimata asjaolust, et just sõjajärgse Soome ühiskond tegelaste saatust väga suurel määral mõjutab, ei nimetaks ma seda ajalooromaaniks. Ka oleks väga kitsas ja ebatäpne öelda, et Kytömäki räägib inimese ja looduse suhetest. Eri tegevusliinid ja jutustajahääled põimuvad teoses sootuks keerulisemal moel.

Nii nagu pärl on võõrkeha pärlikarbi sisemuses, kaotab Senni peaaegu oma elu soovimatule rasedusele, kui tema keha ägedalt loote vastu võitlema asub, ent Soomes kehtestatud abordikeelu tõttu ei lubata tal rasedust katkestada, kuna sünnitamine on naiste isamaalise sõjaväekohuse täitmine ning igalt naiselt oodatakse 4-6 lapse ilmale toomist. Võrdlemisi sarnasel moel aga oodatakse ka looduselt oma kohustuste täitmist – sõjajärgseks ülesehitustööks on vaja puitu ning et selle käigus jõed ebapärlikarbile elamiskõlbmatuks muutuvad, on lihtsalt otsekui metsa raiumisega paratamatult kaasnev laastude lendamine.

Niisugused paralleelid inimese ja looduse vahel, sarnasused saatustes ja samasused anatoomias, on romaani läbivaks jooneks. Loodus on veatu, inimkeha on veatu ning inimene jagab endiselt loodusega suurt ühisosa, kuidas ta ka ei püüaks end sellest väljapoole või kõrgemale seada. Loodust võib allutada kultuuriruumile ja majanduskasvu imperatiivile, inimest võib allutada ühiskonna üles ehitamise ideoloogiale, aga lõppude lõpuks oleme kõik siiski omavahel sümbioosis.

Öö kahiseb ja ohkab ümberringi, otsib lahedamat asendit, sulgeb oma silmad ja muutub mõistetamatuks. Puud tõmbuvad kõrvalrolli, miljonipäine mikroorganismide maailm ahnitseb jalge all pehastunud varist, linnud tõusevad jalge eest parinal lendu, oksad hõngavad süsihappegaasi, nagu mis tahes orgaanilisi ühendeid lagundav olend. Öösel oleme kõik ühesugused. Alles hommik teeb taimedest süsihappegaasi tarbijad, muudab linnud arglikuks ja inimese võitmatuks (lk 576).

Romaani keel on õhuline ja poeetiline (tõlkija Toomas Tallo töö väärib ka kindlasti ära märkimist), kohati aimatavalt erootiline, vahel valusalt lohutamatu ja siis jälle õrna lunastava puudutusena mõjuv.

Üsna samal moel mõjub ka raamat tervikuna – ikkagi lootusrikkana, vaatamata kurvastavale faktile, et ebapärlikarp on nüüdseks väljasuremise äärel kõigis oma asupaikades.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut