Indrek Koff „Kuhu lapsed said?”

Poeem sellest, kuidas lapsed on otsustanud linnast lahkuda, sest täiskasvanud on olnud liiga pedantsed ja jäigad. See on Koffil juba teine raamat, millega ta näib üritavat täiskasvanuid kasvatada. Esimene ilmus paar aastat tagasi pealkirja all “Ilusti” ja sealgi oli lastevanemate jaoks omajagu äratundmisrõõmu. Teemale kirjutan kahe käega alla, laste vastu kena olemisest on vähe räägitud. Ja eks ta ole, kui lastega kaob keelates, käskides ja kärkides hea kontakt, siis on nad su elust tõepoolest mõneks ajaks “läinud”. Et päris suur osa lasteraamatute lugejatest on täiskasvanud ise, siis usun, et suhtluskanal on hästi valitud.

Lugu on kirja pandud humoorikas värsis. Laps, kelle peal raamatut testisin, itsitas juba paari lehekülje järel, ja muigasin ma isegi, sest kuigi enamasti on Koffi huumori sihtmärgiks suured inimesed, teeb ta tibake, nii õige-õige peenelt, nalja ka laste üle.

Peab tunnistama, et Koffil on õnnestunud luua terve rida naeruväärseid tegelaskujusid. Tobedatena kujutatud täiskasvanud meeldivad lastele. Kujutage nüüd ette: pedagoog, kes kammiga põõsas lapsi luurab, bürokraadist onkel, kes alati dokumente kontrollib, kuri gaminofoob onu Rein, kes põhimõtteliselt lapsi ei salli, või endast väga kõrges arvamises dirigent, kes lapsi Mozarti ja Bachiga linna naasma meelitab.

Mõne koha pealt tundsin end vanemana isegi veidi puudutatuna, sest mis seal salata, ka mina haaran igal hommikul seljaga välisust pareerides kammi vahetult enne seda, kui mu laps uksest välja astuma hakkab. Mõnikord olen teda “rünnanud” ka hambaharjaga. Ja jõulude aegu sundinud (jällegi!) kammitud peaga ja viisakas kampsunis Bachi kuulama. Seevastu pedagoogile oleme jätnud valvata selle, et ta koolis ei kakleks või poole päeva pealt jalga ei laseks.

Ei oska arvata, kas autor on teadlikult pööranud tähelepanu sellele, kuidas soostereotüüpe lastekirjanduses kujutada, aga selles osas paistab teos positiivsest küljest silma. Seal figureerivad tegelastena näiteks raskejõustikku harrastav tädi Sirel ja näputööhuviline onu Kalju. Aga ehk ongi aeg tõdeda, et kui stereotüübid on päriselus muutunud (või vähemasti muutumas) – mehed võtavad Eestis võrdselt osa lastekantseldamisest ja teevad kodutöid täie rauaga – on lõppeks ka aabitsates ja lastekirjanduses uus lehekülg pööratud.

Raamatu lõpplahendus on lastele ilmselt meeltmööda – neid igatsetakse ja nutetakse taga ning mõistagi on kõik vanemad rõõmsad, kui oma võsukesed lõppeks põlve peale tagasi saavad. Teistsugune see olla ei saakski. Ja see lõpplahendus saabub ikkagi läbi mängu, nalja ja tralli. Ja nagu päriselus, nii kasvatavad lapsed ka raamatus täiskasvanutest pedandid ümber.

Elina Sildre illustratsioonid on detaili- ja väljendusrikkad ja neilt vaatab vastu mõnus retrokoloriit. Täiskasvanuna näib illustratsioonide iludus, mitmekesisus ja rohkus eesti lasteraamatutes üleüldse üks suur küllus. Eks nendest praegustest mudilastest pea võrsuma üks kunstihuviline põlvkond… kui neid ohjavad täiskasvanud nüüd liiga lahkeks ei lähe ja neil terveid päevi ja nädalaid arvutiekraani ees veeta ei luba.

Liina Leemet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: