Kui loed mõnd raamatut ja mõtled sealjuures, et sa ei oska selle jutustajahäält ja maailmatunnetust mitte ühegi teisega võrrelda, siis on see täiesti isesugune lugemisnauding. Just taoline tunne tekkis Berlini puhul kohe esimeste lugude juures, koos selle esialgu sõnastamatu kripeldusega, mis ennustab head elamust, ning saatis mind läbi terve raamatu.
Ameerika hästi hoitud saladuseks nimetatud Berlinil oli unikaalne anne erakordselt nappide vahenditega tegelasi ja olustikku välja joonistada. Ta ei kasutanud pikki kirjeldusi ega paljusõnalisi lauseid, pigem ühte hästi sihitud sõna, mis röntgenikiirena tabab inimese või olukorra essentsi ja see kõik toimub pealtnäha igasuguse pingutuseta. Berlin ei kirjelda, vaid näitab, jättes ohtralt ruumi kujutlusvõimele, aga teeb seda ühtlasi ka niisugusel moel, et lugejal ei teki lünkade täitmisega mingisugust probleemi.
See kõik ei tähenda mõistagi siiski, et tegemist oleks lihtsa lugemisega. Vastupidi. Need lood ei ole klassikalises tähenduses ilusad, uinutavat võltslohutust muinasjuttude mõistes meile ei pakuta, meie ees seisab seesama servadest narmendav ja auklik maailm, mida me nagunii tunneme. Auklik maailm ja seal sees rohkem või vähem katkised inimesed, kes üritavad miskitmoodi hakkama saada nende (puudulike) vahenditega, mis neile elus kätte on juhtunud. Aga samas need lood siiski on ilusad. Ehedad. Mitmekihilised. Nukrad. Vaimukad. Kohati hooletult elegantsed, nagu kiiresti vaba käega valmis visatud, aga kujutatava olemust detailitäpselt tabav skits. Kummaliselt köitvad, ilma et oskakski seda alati seletada, mis neis just paelub. Kui üritada siiski sõnastada, siis küllap on see eelkõige melodramaatikata ja hinnangutevaba ausus, millega maailma ja inimeste sisse vaadatakse, ilma et üritataks lugejaga emotsionaalselt manipuleerida.
Muidugi pole jutud kõik päris ühtlase tasemega, aga pea igaühes neist oli kindlasti mõni lõik või lause, mille juures ma jäin peatuma ja lugesin seda teistki korda.
Ning üks mõte, mis mul päris mitme loo lõpu puhul tekkis – arvatavasti oleks paljud autorid teatud punktist edasi kirjutanud, püüdes tuletada moraali, anda loole mingisugust veelgi lõplikumat lõpetatust ning jõudnud sel moel pigem antikliimaksini. Berlini lood aga lõpevad täpselt siis, kui nad lõpevad, niisamuti nagu päriselu episoodidki ning mingit ilukõnelisust ei järgne.
Jutukogumik “Koduabilise käsiraamat” ilmus üksteist aastat pärast Lucia Berlini surma ning tõi talle postuumse kirjandusliku kuulsuse. On hea meel, et need lood on nüüd Jüri Kolgi ladusas tõlkes (viis juttu on tõlkinud Kaisa Kirotar) ka Eesti lugejale kättesaadavad.
Ma poleks mina, kui ma ei üritaks lugemiselamusele ka mingisugust sensoorset mõõdet anda, nii et selle raamatu taustaks sobib vihmane ilm, mõistagi Jim Beam ja kuulamiseks Emmylou Harris:
“Maailm läheb lihtsalt edasi. Miski pole kuigi oluline, tead seda? Ma mõtlen tõeliselt oluline. Aga siis mõnikord, ainult hetkeks, tunned seda õrnust, seda usku, et on oluline, väga oluline.”
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
Lugemissoovituse blog 