Birutė Jonuškaitė teost on püütud seada ühte ritta Sofi Oksase “Puhastuse”, Nora Ikstena “Emapiima”, Katja Kettu “Ämmaemanda” ning ka Viivi Luige “Seitsmenda rahukevadega”. Kõiki saab liigitada omamoodi mälukirjanduseks ning kõik räägivad aja lugu ühe pere mitme põlvkonna naiste kaudu ning kuigi sellisena oleks neid ilmselt ka üsna hõlbus omavahel võrrelda, siis ilukirjandusliku lugemiselamuse mõttes usun selle võrdluse Jonuškaitėle pigem kahjuks tulevat (pealegi on sealt edasi minu meelest ainult üks lühike samm selleni, et hakatakse (pisut pisendavalt) rääkima naiskirjandusest, aga hetkel ma ei hakka terminoloogiaga kaklema). Tunded, mälu ja mäletamine on Jonuškaitėl selgelt esiplaanil, kuid aeg oma sündmustega jääb teiste nimetatud raamatutega võrreldes tegelasi kaudsemalt mõjutavaks allhoovuseks.
Mäletamine on huvitav nähtus, hüplik, katkestustega, ajas mittelineaarne, isegi natuke unenäoline ning seda mälumaastikku järgib vähemalt osalt ka “Maranta” struktuur, niisiis ei pruugi raamatuga kaasa kulgemine kohe kõige libedamalt õnnestuda, ent kui see natuke hüplev mittekronoloogiline rütm omaseks saab, hakkab ka lugu tõeliselt elama ning siis on ka juba lihtne aru saada, millisele ajaliinile jutustaja mälu valgusvihk parasjagu on suunatud.
Fooniks on ajalooliselt keeruline piirkond, leedulaste küla Poola kirdenurgas, kust ka autor ise pärit on ning ehhkki raamatu sündmustel otsest autobiograafilist tagapõhja pole, on siiski kajastatud ühe põlvkonna autentseid läbielamisi.
Iseenesest ei ole sellises perekonnasaagas muidugi midagi uut, on neid ju varemgi kirjutatud: surm ja armastus, leidmine ja kaotamine, ohverdused, saladuses hoitud suhted ja rääkimata lood, mis ühel hetkel sunnivad tegelasi ümber hindama nii oma eluvalikuid kui kõike, mida on enda kohta tõeks pidanud. “Maranta” puhul võib isegi tunduda, et neid saladusi on ühe üsna tavalise talupere kohta pisut liigagi palju, aga mis seda raamatut teistest omataolistest eristab, on eelkõige imeliselt poeetiline ja kujundirikas keel, mis nii keskkonna kui isegi vähemtähtsad tegelased sisendusjõuliselt ja elavalt välja joonistab. Au ja kiitus ka tõlkija Tiiu Sandrakule, kes selle kujundiilma suurepäraselt eesti keelde ümber on pannud, ometi on eestikeelne tõlge ilmselgelt teenimatult vähe tähelepanu saanud ning jääb mulje, et lugejateni pole see raamat teed leidnud, ja sellest on kahju.
Samamoodi, nagu mälul on palju kihte ning mälu mõistes võivad aastakümnete tagused sündmused sama hästi kui eile toimunud olla, saab ka seda raamatut lugeda mitmes kihis, filosoofilise, psühholoogilise või teoloogilisena. Aga ei pea, lõppude lõpuks on üksnes ühe suguvõsa naiste elu, ohverduste ja valikute lugu täiesti adekvaatne tõlgendusvõimalus ega vähenda kuidagi teose nauditavust.
PS. Kes ei tea, siis maranta on üsna tuntud toataim, nimetatud ka palvetaimeks, sest ta paneb õhtul oma lehed kokku palveasendisse.
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
Lugemissoovituse blog 