Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus”

Fannie Flagg „Praetud rohelised tomatid Whistle Stopi kohvikus” (Vesta 2022, 367 lk, tlk Riina Jesmin)

See raamat on südamlik ja haaravalt kirjutatud sissevaade paljude Alabama osariigi väikelinna ameeriklaste ellu umbes 1920. aastatest kuni aastani 1986, raamat ilmus originaalis 1987. aastal. Tegelasteks on mehed, naised ja lapsed, nii valged kui värvilised, kodutud, vaesed ja enam-vähem järje peal inimesed, päris rikkureid ei ole. On ohtralt alkoholi ja vägivalda, sünde, surma ja õnnetusi, õnne ja mitmesugust armastust, ühesõnaga – elu. Sügavama mulje jätab muidugi kaugema mineviku elu, seda on ka mahuliselt enim. Elu sellel ajal, kui mustanahalistele isegi kohviku tagauksest toidu müümise eest võis saada ähvardusi KKK poolt. Elu ajal, kui tööle hakati meie jaoks kujuteldamatus eas. Kohviku kokk Sipsy (mustanahaline) tegi juba 11-aastaselt kõige hõrgumaid küpsiseid ja kastet ja kümneid muid roogi ning „tema klimbid olid nii kerged, et hõljusid õhus, need tuli söömiseks kinni püüda”. Ta tegi kohvikus süüa ka veel 80. eluaastates. Tema kasupoeg George, kelle linnakesest läbisõidul olev meeleheitel ema oli vaid hotelli vannilinasse mässituna raudteejaamas ära andnud, hakkas õppima poes lihunikuametit ja tappis sigu, kui oli kõigest 10-aastane. Väga huvitav on lugeda lastekasvatamise osi, mis ilmselt praegu paljudel juuksed peas püsti ajavad, kuid mille tulemused olid lõppkokkuvõttes suurepärased.

Raamatus on palju värvikaid karaktereid, kuid minu jaoks jääb ületamatult sümpaatseimaks ja põnevaimaks Idgie, kes on metsik, suuremeelne, üllas ja riuklik, erakordse huumorimeelega ja vapper. Idgie on metsik laps, kellest kasvab inimloomust hästi tundev ja oma teadmisi hästi kasutada oskav inimene, kes iial ei tee inimestel nahavärvi järgi vahet. Ma ei hakka näiteid tooma, parimad rikuksid lugemismõnu. Ma tean, et ühes kohas oli raamatus ka Idgie ristinimi ära toodud, ma ei suutnud seda enam leida, aga internet aitas – see on Imogen.

Raamatu ülesehitus võib esmapilgul tunduda raske, kuid ma harjusin sellega ruttu. Tegevus toimub kahes ajas, olevikus tutvub oma ämma Roositerrassi hooldekodus külastama tulnud Evelin Couch 86-aastase proua Cleo Threadgoodega, kes hakkab talle minevikust jutustama. (Minu üllatuseks selgus, et Cleo on proua abikaasa nimi, kes on pealegi surnud! Proua enda nimi on Virginia, kutsutud Ninnyks.) Raamat algab 1929. aasta Whistle Stopi kohaliku ajalehe Weems Weekly teadaandega, et nädala eest on avatud kohvik, mille omanikud on Idgie Threadgood ja Ruth Jamison, ära on toodud menüü ja hinnad. Raamatu tegevus ulatub aga ka kümmekond aastat kaugemasse minevikku, kui nüüd kohvikut pidav Idgie on alles laps. Oleviku aeg (1986) kujutab proua Couchi elu ja probleeme, 48-aastaselt on ta hädas liigse kehakaaluga ja kaotanud eluisu. Ta ei ole õnnelik ei oma mehe ega laste üle ja kui võõras noormees teda parkimisplatsil sõimab, kaotab ta pinna jalge alt. Ta mõistab, et pole mingit kasu olnud sellest, et on alati püüdnud olla hea tüdruk: „Ta oli jäänud neitsiks, et teda libuks või litsiks ei sõimataks; oli mehele läinud, et teda vanatüdrukuks ei nimetataks; teeskles orgasme, et teda frigiidseks ei nimetataks; sünnitas lapsed, et teda ahtraks ei sõimataks; polnud feminist, sest ei tahtnud, et teda nimetakaks omasooiharaks ja meestevihkajaks; polnud kunagi näägutanud ega häält tõstnud, et teda nõiamooriks ei sõimataks… Ta oli teinud seda kõike ja ometi oli see võõras noormees tõuganud ta rentslisse nende sõimusõnadega, millega mehed nimetavad naisi siis, kui on vihased!. /—/ Ja miks mehed siis, kui tahavad teisi mehi alandada, nimetavad neid eitedeks? Nagu oleks see kõige hullem asi maailmas. Mida me oleme teinud, et meist niimoodi mõeldakse? Sõimatakse vituks? Mustanahalisi enam ei sõimatud, vähemasti mitte näkku. Itaallased polnud makaroniõgijad ega peedikaanijad, ja enam polnud viisakas vestluses ka itskeid, japse, kilisid ega mudakoonusid. Kõigil oli oma rühmitus, et protestida ja enda eest seista. Ainult naisi sõimasid mehed ikka veel.” (lk 217-218) Proua Couch saab vestlustest vanadekodus suurt abi.

Alates lk 72 hakkab mineviku sündmustest pisteliselt jutustama ka raamatu autor, nii et lugeja saab teada ka selle, mis proua Threadgoode’i eest (kes on Idgie venna naine) saladuseks on jäänud. Autori ja tegelasest jutustaja lood ei kulge ajaliselt lineaarselt. Tegelikult ei ole see nii keeruline, kui võib tunduda.

Absoluutselt võrratud on vahelepikitud ajaleheartiklid. Ajalehte teeb üks inimene ja need on nagu kirjad lugejatele. Jutustatakse uudiseid, mis vahel on päris jaburad – jahimehed sõitsid paadiga ja neil õnnestus selle põhja auk lasta. Avaldatakse teadaandeid ja kuulutusi, mis pole vähem jaburad: „Keegi kutsus meid lõunale, aga mu naine unustas ära, kes, – tuleme meeleldi, lihtsalt helistage ja andke teada.” (lk 168)

Kuigi raamatus on üksjagu kurbi ja koledaid lugusid, on üldmulje siiski kuidagi helge, sest humoorikust on samuti palju.

Kui ma raamatu läbi sain, vaatasin natuke, mida autori kohta teada saab. Selgus, et Fannie Flagg on filminäitleja, kes ise Birminghamist Alabama osariigis pärit – ehk on siin ka tema esivanemate jutustustatud lugusid. Ta on kirjutanud veel raamatuid, millest meie raamatukogus on olemas paar ingliskeelset ja mitmed venekeelsed.

1991. aastal on raamatust tehtud film, mida vaatajad on üsna kõrgelt (7,7) hinnanud ja mis oli stsenaariumi (mille kirjutamisel autor osales) ja Ninny osatäitmise eest ka Oscaritele nomineeritud. Ma vist niipea seda vaadata ei tahaks, lugesin, et seal on Ninny ja Idgie tegelaskujud liidetud. See ei pruugi filmile üldse halb olla, aga tahaks siis vaatamise ajaks olla raamatu natuke unustanud.

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: