Tõnu Õnnepalu „Palk. Talvepäevik“

Ma kahtlen, kas Eestis on mõnd teist autorit, kes isikliku kannatuse nii lõpuni välja kannab, et see ei muutu iseenda vastandiks, naeruväärsuseks. Ometi on see raamat isegi Õnnepalu kohta tavalisest kangem kraam, nii kange, et autor on pidanud vajalikuks lisada hiljem kirjutatud järelsõna, mis on tema kohta peaaegu et helges toonis.

Muus osas on see kõik muidugi juba varem olnud – kahetsus, vead ja valed valikud, valesti elatud elu, ööd ja tasapisi pimedusest välja kasvavad koidikud koos oma deemonitega, aga samas ka aja ja loodusega ühes hingamine. Ja siis jälle uus eksiil, uus töö, uus maja, uus lootus ja mõistmine, et millestki sai läbi mindud ja jõutud teisele poole välja, hoolimata sellest või just selle tõttu, et eelmise raamatu lõpmatus ikkagi lõplikuks osutus.

Ning ehkki ühelt poolt mõjus selle talvepäeviku järelsõna oma selgitavas või isegi vabandavas toonis justkui pisut üleliigsena, lunastas see teiselt poolt raamatu lohutuvõitu depressiivsuse. Sest elu on küll võimatu asi, aga inimene, näe, elab ikkagi ja usub, et see natuke ette kujutatud või tegelikku lähedust kellegagi on ainus, mis loeb. Ja nii see ehk ongi.

Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: