Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel”

Tarmu Kurm “Kahe matuse vahel: muhedaid pildikesi südikate vanainimeste elust” (Koolibri, 2022, 155 lk)

Sünge pealkirja taga peidab end üldiselt tujutõstev lugu, mille peategelane, 80+ härra Eduard, leiab ühel päeval, et aitab hädine olemisest, sureks õige ära. Surm aga teadagi ei tule mitte siis, kui sina teda ootad. Ja peale seda, kui härra oma sõprade-naabrite abiga oma matused ära korraldab või nö. läbi teeb, hakkab elu alles pihta ja hullu hooga käima. Üks samm viib teiseni ja seiklustest puudu ei tule.

See raamat sobib kõigile, kellele meeldis “Saja-aastane kes hüppas aknast välja ja kadus” või “Kassituhk” või “Salapäevik : Hendrik Groen, 83¼ aastat vana“. Seda viimast muidugi on väga raske minu jaoks ületada ja päris sinnani autor (veel) ei küündi, kuid kuna tegemist on debüüdiga, siis anname ikka aega atra seada ning tore on lugu siiski.

Raamatu tegelased on ääretult värvikad ja naerda turtsuda sain mitmel korral. Võtame näiteks kasvõi Maimu nimelise naabriproua, keda tutvustab autor läbi Eduardi sõnade niimoodi: “Maimu oli vanatüdruk, kellel oli kuulujuttude levitamises must vöö. Ta oli pühendanud oma elu kahele asjale: Jeesusele ja teiste inimeste elude elamisele.” Mõlemat väidet tõestab vanaproua läbi raamatu päris mitmel korral.

Mingil hetkel vajub lugu natuke vaiksemaks ja aeglasemaks, aga siis võtab uuesti hoo üles. Autor on püüdnud mu meelest haarata või meeldida üsna laiale vanuseklassile. Vihjeid on nii uuemale kui vanemale “klassikale” ning muheleda, kui vihje ära tabad, on nii vahva:)

Nalja ja tralli vahele on tegelikult pikitud mõtlikkust ja elufilosoofilisi mõtisklusi. Ja nii võid ennastki leida mõtlemas enda elu tehtule-tegematajäetule. Ja emotsionaalsemal lugejal võib ka silma märjaks kiskuda.

Kui mõelda selle lühikese raamatu moraalile või mittele, mida ta alltoonina kannab siis võiks seda öelda läbi sõber Volli mõtteviisi: “Volli jutustuste läbiv toon oli see, et elama peab nii, et surivoodil ei peaks kahetsema elus tegemata jäänud olulisi asju.”

Päris motiveeriv, tegelikult :) Soovitan rõõmuga. Ei ole vaja elu ülearu tõsiselt võtta ja vanus on ikka ja alati kõigest number. Ja Elama, just suure tähega, võiks hakata tõesti nüüd ja kohe, kasvõi tasapisi, mitte oodata et küll ma siis kui… Seda ju ei pruugi tulla.

Seili Ülper

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: