Praegusel hullul ajal tundsin suurt vajadust lugeda midagi positiivsete emotsioonide saamiseks. Ei mõrvalugudele ja düstoopiatele! Samas, päris väga roosamannavahulist naistekat ka välja ei kannataks. Selle raamatu pealkiri oli mälusoppi talletunud näoraamatu Lugemise väljakutse grupi soovitusest.
Ongi väga hea raamat! See on rahulikult kulgev jutustus, mis algab küll röövimisega, kuid rohkem vägivalda ei tule, tuleb hoopis mitte enam väga noorte inimeste teineteise leidmise lugu.
Naist, Laure’i, rünnatakse koduukse ees ja röövitakse ta kott. Mees, Laurent, leiab rahast ja dokumentidest tühjendatud, kuid muid huvitavaid asju sisaldava käekoti. Kui selgub, et politseis tuleks enne paberite täitma hakkamist liiga kaua oodata, otsustab mees ise koti omanikku otsima hakata, sest punasesse märkmikku kirjutatu paelub teda ning äratab naise vastu suurt huvi. Üsna keerulisi teid pidi saabki ta naise isiku ja elukoha teada, kuid kotti tagasi viima minnes võtavad sündmused ootamatu pöörde ja nende tegelikku kohtumist tuleb veel mõnda aega oodata.
Mulle meeldis selles raamatus kõik peale kahe asja. (Või kui kaanepilti ka arvesse võtta, siis kolme. Keegi olulistest raamatutegelastest sellel kaanepildil küll kujutatud ei ole.) Esiteks sai raamat liiga ruttu läbi (ehkki kardetavasti poleks selle paksemaks kirjutamine seda paremaks teinud) ja teiseks oli Laurenti tütre Chloé kassi nimi Putin. Prantslased on ju tuntud oma venelembuse poolest. Siis aga lugesin juba mainitud grupist postitust, kus sama asja üle imestati (mina ei imestanud) ja tsiteerin: „Chloé kassi nimi Putin pani mind üpriski imestama, sest miks peaks 12-aastane prantslasest tüdruk panema oma kassile seesuguse nime. Veidi googeldamist ja selgus, et kassi nimi oli originaalis Poutine, mis on Quebec’ist pärit toit (friikartulid kodujuustu ja pruuni kastmega) [allikas: Wikipedia].” Eks see tõlkija otsus siis oli tol päris ammusel ajal.
Ma tahan ka öelda, et raamat on väga prantslaslik, ehkki ma jääksin selle lahtiseletamisega hätta. Aga igaüks, kes loeb, saab sellest ka seletamata aru. Võib-olla näiteks raamatu lõpus, kus kirjeldatakse, mida tegid samal ajal erinevad raamatus esinenud tegelased – alates kassidest, kes teritavad kumbki oma kodus küüsi, ja lõpetades Patrick Modianoga, kes juurdleb, kas panna koma uue romaani esimese lause esimese sõna järele. Hetkel, kui Laure’i jalast ära lükatud baleriina kukub tuhmi mütsatusega parketile, otsustab kirjanik koma mitte panna. Ja nii edasi.
Eesti keeles on samalt autorilt veel ilmunud „Presidendi kaabu”, järgmisena hakkan lugema seda ja loodan sama heale elamusele.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 