Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“

Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ (2016, e.k. Maret Nukke 2021)

Tänapäeva Punase raamatu sarjas on lühikese vahega ilmunud kaks nooremapoolse (kuna nad on minu eakaaslased, keeldun ma ütlemast „keskealise“) jaapani autori teost, mis mõlemad käsitlevad töö teemat: Sayaka Murata „Inimene helendavast klaaskastist“ ja Kikuko Tsumura „Ei ole olemas lihtsat tööd“ (tlk Ülle Jälle, 2021). Jaapan on ju teada-tuntud tugeva töökultuuriga maa ning seda need raamatud ka tõestavad — mõlema teose jutustajad on kolmekümnendates naisterahvad, kelle eraelust me väga palju teada ei saa (õieti nagu põlegi teist…), aga see-eest saame mõndagi teada nende tööelust.

Kui Tsumura raamatu peategelane on läbi põlenud ametis, kus ta töötas ülikooli lõpetamisest saadik ning nüüd otsib võimalikult lihtsat tööd, kus ei peaks palju mõtlema, siis Murata raamatu minajutustaja ongi sellise töö leidnud — ta on 18ndast eluaastast saati töötanud Smile Marti keti minipoes „tunnitasulisena“, mis on ühiskonnas väga madalalt hinnatud karjäärivalik. Poes töötatud 18 aastaga on temast saanud väga kompetentne töötaja, kes on ise oma elu ja tööga rahul, kuid peab pidevalt pingutama, et piisavalt „normaalne“ näida. „Normaalne“ oleks teha „tõelist“ karjääri ja/või leida mees, või vähemasti omada mingeidki armusuhteid, kuid Keiko ei tunne selleks vähimatki vajadust.

Sotsiaalne surve on siiski väga tugev ja viib ka ootamatute sammudeni. Nö normist hälbiva ühiskonnaliikme saatuse võtab tabavalt kokku teise sotsiaalse hälbija, töötu Shiraha mõttekäik: „Sellel, kes kogukonnale kasu ei too, pole mingit privaatsust. Kõik trambivad oma saabastega tema eraellu sisse. Need, kes kogukonda ei panusta ühel või teisel moel, kas abielludes ja lapsi soetades või küla eest välja astudes ja raha teenides, on teisitimõtlejad. Seepärast kogukond alati sekkubki teiste asjadesse“. (79)

Raamatus on ka hüsteeriliselt naljakaid kohti, eriti lõpu poole, mil Keiko ja Shiraha ühiskondlikule survele alla vannuvad — tegelaste keelekasutus hakkab viitama sellele, et kui tuleb olla karja liige, siis ongi tegu loomadega: „söögi“ asemel tuleb kasutada sõna „sööt“ ja „seksimise“ asemel „paaritumine“. Keiko tõdeb mõnevõrra heitunult: „Miskipärast jäi mulle mulje, et inimkonna hüvangu nimel oleks parem, kui me Shirahaga ei paaritu. Ma tundsin pisut kergendust, sest mul polnud seksuaalsuhteid olnud ja mõte seksist tundus mulle ebameeldiv ja vastuvõetamatu. Ja ma otsustasin olla ettevaatlik, et kanda oma geene kenasti kogu elu kaasas, ilma neid kusagile laiali laotamata, et siis surres neist lahti saada. Langetasin sellise otsuse, aga mu hinges valitses suur segadus. Lahendus oli küll käes, aga mida senikaua oma eluga peale hakata?“ (116-7)

Smile Marti minipoe („mugavuspoe“ või jaapani keeles kombini) helendavast klaaskastist sai minu jaoks kogu ühiskonna sümbol, kus kõik on äärmiselt standardiseeritud ja omal kohal, kus miski ei tohi normist hälbida ning kõik on hästi nähtav ja jälgitav. Teistpidi paljuütlev on aga Tsumura raamatu pealkiri, sest tõepoolest — ka kõige „lihtsam“ või monotoonsem töö nõuab siiski nii mõtlemisvõimet kui inimlikkust, seega võiks iga pühendunud töötegija olla väärtustatud. Muide, nii Murata kui Tsumura raamat on võitnud Jaapani ühe hinnatuma, Akutagawa kirjanduspreemia.

Annika Aas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: