Öelda mõne raamatu kohta, et see on mastaapne, ei tähenda tegelikult suurt mitte midagi. Ent „Ilmapuud“ lugedes tundub paratamatu, et tunnet, mis lugejat valdab, peab nimetama aukartuseks. Kas me üldse kunagi näeme puid, seda teist maailma enda ümber, või näeme ainult vilju, pähkleid, puitu, varju, takistusi, mis suusamäe ära rikuvad või oksi, mis katuse lömastavad?
See on kaunis keeles lugu inimestest, aga veel rohkem puudest, rullumas lahti üle aegade, mis inimeste jaoks vältavad terveid sugupõlvi, ent puude jaoks on ajal sootuks teine tähendus. Inimeste saatus üle kantuna puude mõõtkavasse annab tegevusele niisuguse avara mõõtme, mida kohtab vähestes raamatutes. Pole siis ime, et pea natuke ringi käima hakkab, kui mõtled sellele, et sina ja see puu su tagaaias põlvnete ühest ja samast esivanemast.
Selle raamatu puud on elusolendid ning lõpuks jääb kõige üle kõlama küsimus, kas see maailm ikkagi on antud just meile, inimestele, kasutamiseks. Ja vastus sellele kõlab: pole kindel, pole sugugi kindel, sest võib-olla ei ole see meie maailm, kus on puud, vaid puude maailm, kuhu inimesed on äsja jõudnud.
Sille Vadi
TÜ kultuuriteaduste instituut
Lugemissoovituse blog 