Han Kang „Human Acts“ („Inimeste teod“)

Korea sõja – mis de jure kestab tänase päevani – vaherahu sõlmiti 1953. aastal, lahutades ühe rahvuse kaheks riigiks. Kuigi Lõuna-Korea hakkas vastupidiselt Põhja-Korea kommunistlikule suunale viljelema kapitalistlikku majandussüsteemi, siis ei kaasnenud sellega demokraatlikku valitsemiskorda. Alates 1961. aastast valitses riiki sõjaväeline diktaator ja hilisem president Park Chung-hee, kes pani aluse Lõuna-Korea kiirele majanduslikule arengule, samal ajal represseerides vägivaldselt tavakodanikke – eriti üliõpilasi ja töölisi. Park mõrvati 1979. aastal, kuid riigi demokratiseerumise asemel võtsid sama aasta lõpus võimu üle sõjaväelased eesotsas Chun Doo-hwaniga. Vastukajaks puhkesid Lõuna-Koreas demokraatiat pooldavad ja kaitseseisukorra vastased kodanike meeleavaldused, mis tipnesid 1980. aasta maikuus ülestõusuga Gwangjus.

Meeleavalduste vägivaldne mahasurumine Gwangjus – mis asub pealinn Soulist veidi kaugemal kui Võru asub Tallinnast – algas 18. mail 1980, mistõttu on sündmust tähistatud vahel ka lihtsalt kui 5·18. Vägivalda ei tarvitatud ainult meeleavaldajate, vaid ka teiste kohalike elanike suhtes, mis kutsus oma rahulolematust väljendama järjest suuremaid rahvamasse. Järgnevatel päevadel muutusid sõjaväelaste rünnakud tavakodanike vastu järjest jõhkramaks, selle peamiseks väljenduseks oli relvastamata meeleavaldajate vastu tule avamine. Ülestõus suruti lõplikult maha 27. maiks; 10 päevaga tapeti ametlikel andmetel umbes 200 inimest, kuid Gwangju elanikud peavad tõesemaks 10 korda suuremat hukkunute arvu.

Teose „Human Acts“ – eesti keeles „Inimeste teod“; originaalkeeles 소년이 온다, mille inglisekeelseteks otsetõlgeteks on pakutud nii „The Boy Is Coming“ kui ka „The Boy Comes“ („Poiss, kes tuleb“) – taustsüsteemiks on kirjeldatud Gwangju ülestõus. Teost on tõlgitud kümnekonnasse keelde, kuid mitte eesti keelde – ka mina lugesin teost inglise keeles. Autor Han Kang, kelle sünnilinn on Gwangju, on oma teoses sõna andnud seitsmele minajutustajale, sealhulgas seitsmes on autor ise. „Minajutustaja“ pole tegelikult kõige täpsem termin, kuna tihti kasutab autor tegelaste läbielamiste kirjeldamiseks asesõna „I“ („mina“) asemel „You“ („sina“), mis paneb lugejat tundma, justkui juhtuks kõik tema enesega. Igale jutustajale kuulub üks teose peatükk, ajaliselt ei ole peatükid aga kattuvad, vaid sündmused toimuvad ajavahemikus 1980–2013.

Teose pealkirja otsetõlge kõlab veidi nagu õudusfilmi pealkiri. Kõiki teose tegelasi ühendab esimene jutustaja – 15-aastane noormees Kang Dong-ho, kes satub oma surma saanud sõpra otsides aitama noori, kes tegelevad Gwangju ülestõusus surmasaanutega. Dong-ho kaardistab surnukehasid, tehes nende kohta märkmeid, vajadusel liigutab neid ning tõstab surilina, kui keegi tuleb oma lähedast otsima. Dong-ho on poiss, kes tuleb – tema enda elu jääb 1980. aasta maisse, kuid ta tuleb mälestusena nende juurde, kes jäid ellu. Ta tuleb tõesti kohati kui õudusfilmi tegelane, kuid mitte oma loomuse pärast – ta oli kõigest üks poiss, kellele headus oli loomulik – vaid selle tõttu, et elavad kahetsesid, et ei suutnud teda päästa. Kui Dong-hole kuulub esimene peatükk, siis teine kuulub tema surnud sõbrale Jeong-daele. Kuna ilukirjanduses on kõik võimalik, siis on võimalik ka see, et lisaks elavatele räägivad ka surnud. Ja surnud küsivad: „Miks?“.

Lisaks Dong-hole ja Jeong-daele, kelle mõlema elu lõppes Gwangju ülestõusu ajal, räägivad toimunud sündmustest ja edasielamisest ka Eun-sook, Seon-ju ja – küll teise inimese kaudu – Jin-su. Eun-sook oli 1980. aastal gümnaasiumiõpilane, Seon-ju tööline ning Jin-su tudeng. Kõik kolm tegelesid ülestõusu ohvrite surnukehadega, mille kaudu tutvusid nad Dong-hoga. 1985. aastal on Eun-sookist saanud toimetaja, 1990. aastal Jin-sust ühe professori „psühholoogiline lahkamine“ ning 2002. aastal Jeon-just kontoritööline. Oma peatükk on ka Dong-ho emal ning juba mainitult teose autoril Han Kangil. Han avab teose kirjutamist ning oma isiklikku sidet Gwangjuga ja ühe päriselt eksisteerinud poisiga, kelle nimi oli Dong-ho.

Ajaloosündmused tunduvad tihti kui midagi staatilist, midagi, mis on minevikus ja mis mõjutavad tänapäeva vaid kaudselt. Teose jutustajate jaoks nõnda ei ole – 1980. aasta mai sündmused olid midagi, mis jäid saatma neid kogu eluks – Gwangju oli nendega iga päeva igas hetkes kaasas. Seda on raske mõista inimestel, kes ei ole sarnaseid asju läbi elanud. Vahest raskemgi on aga olla koos inimestega, kes on elanud läbi neidsamu sündmusi ning seetõttu teavad täpselt, mida teine osapool tunneb – saatusekaaslane on kui valus peegeldus iseendast. Han Kang käib traumaga ümber delikaatselt, kuid samas seda ilustamata. Autor näitab, kuidas edasielajad kannavad kaasas nii füüsilisi (nt põhjus, miks Seon-ju enam lapsi ei saa, on ilmselt igale naissoost – ja ka meessoost – isikule judinaid tekitav) kui ka vaimseid kannatusi (paljud ei suutnud pärast ülestõusu ja kinnipidamisi enam normaalsusesse naasta ning võtsid endalt elu).

Kuigi teos käsitleb paljusid teemasid – juba mainitud trauma ja lein, kuid ka sõprus ja kõigest hoolimata edasielamine (kuigi tihti tekib küsimus, mis elu see on) – siis silmapaistvalt läbivad teemad on arutlus hinge olemusest ning inimlikkusest. Hinge võrreldakse teoses nii linnuga, kes keha surma korral minema lendab, kui ka küünlaleegi haloga. Kui Dong-ho peatükk lõppeb küsimusega, kui kaua hinged oma surnud keha juures veel veedavad, siis järgneva – Dong-ho sõbra Jeong-dae – peatüki jutustaja ongi vaid hing, kes muutub järjest vabamaks, mida rohkem hävib tema keha. Teose inglise keelde tõlkinud Deborah Smith on välja toonud, et Gwangjus toimunud vägivallategudele lisab omapoolset raskust häbiväärne ümberkäimine surnukehadega, mis tihti ei andnud lähedastele võimalust oma kalleid kombekohaselt matta. Seda võimendab ka Koreas levinud animistlik uskumus, et kehade kallal toime pandud vägivald haavab ka kehale elu andvat hinge. Inimlikkust ja inimeseks olemist analüüsivad mitmed tegelased nii otsesemalt kui kaudsemalt, vahest kõige teravam näide on Jin-suga samas kinnipidamisasutuses viibinu mõtisklus teda küsitlenud professoriga: „Is it true that human beings are fundamentally cruel? Is the experience of cruelty the only thing we share as a species? Is the dignity that we cling to nothing but self-delusion, masking from ourselves this single truth: that each one of us is capable of being reduced to an insect, a ravening beast, a lump of meat? [—] I’m fighting, alone, every day. I fight with the hell that I survived. I fight with the fact of my own humanity. I fight with the idea that death is the only way escaping this fact. So tell me, professor, what answers do you have for me? You, a human being just like me“.

2021. aastal tuli välja Korea telesari „Youth of May“ (오월의 청춘), mille sündmustik on paigutatud samamoodi 1980. aasta maikuu Gwangjusse; sarnaselt teosega „Human Acts“ toimuvad ajaloolised sündmused lähtudes tavalistest inimestest, kelle elu oleks kulgenud muutusteta edasi, kui ülestõusu ei oleks toimunud. Kuid see toimus. Samal ajal kui Korea kultuuri eri tahud vallutavad maailma, on kerge unustada, et Lõuna-Korea demokraatia on küllaltki noor – kui Eesti taastas demokraatliku riigikorra 1991. aastal, siis Lõuna-Koreas toimusid esimesed demokraatlikud valimised 1987. aastal. Teos „Human Acts“ on lugemiselamus ka ilma ajaloolist tausta teadmata, kuid tausta teadmine lisab loole sügavust. Tegemist on meisterliku teosega, mis annab hääle neile, kelle ajalugu on jäädavalt endaga kaasa viinud, ning ka neile, kes elavad edasi.

Laura Nemvalts

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: