Manfred Kalmsten „Kaarnalaul”

Mõnekümne aasta eest, teismelisena, tundus mulle vahel mõni asi nii hea, et see ei saa ju kohe kindlasti mitte Eesti Asi olla. Mäletan üllatust paari bändiga, kui selgus, et tegelikult täitsa kodumaine punt. Raamatutega oli probleeme vähem, sest üldjuhul on autori nimest võimalik järeldusi teha, kuid Henn-Kaarel Hellat oli minu hinges aastaid vähemalt soomlane kui mitte kuskilt kaugemalt. Tema „Naiste maailm” lummas mind suurusjärkude võrra enam kui need kodumaised teosed, mida koolis kohustusliku lugemise raames lugema pidi. Kui minust kasvas teadlikum ulmelugeja ning ulmekogukonna tegemistega kokku puutuja, sain ma muidugi teada, et just Hellat oli see mees, kes sõna „ulme” meie igapäevakeelde tõi. Tõsi, esialgu ilmus sõna argikeelde vaid teadusliku fantastika tähenduses, kuid ajapikku kasvas suuremaks ja laiemaks olles täna katusterminiks teadusulmele, muinasulmele ja õudusulmele, kel lisaks veel olemas väikevend üleloomiliku elemendiga alternatiivajalooliste lugude näol.

Ja selle suure ulmemütsi alla mahub kenasti ka Manfred Kalmsteni fantaasialugu „Kaarnalaul”. Loo tegevus ei toimu teps mitte meile tuntud maailmas ning ega selle asukadki päris pärisinimese moodi ole. Väljanägemiselt võivad ju aekadionlased inimese moodi olla ning nende ihad, unistused ja hirmudki ei erine meist palju, kuid nende südames on roheline kivi, mis eluenergiat talletab ning õigel pinnasel elades omaniku eluiga ja vitaalsust märkimisväärselt suurendab. Aekadionlased on kiired, rikkad ja uhked. Nende suursugune riik jääb teiste dimensioonide vahel liikudes sõlmjaamaks, seega teenitakse suur osa rikkusest transiitkaubanduse abil. Nende maagia ja tervishoid on kõrgelt arenenud, linnadki maapinnalt kõrgele õhku tõstetud, et päikesele veelgi lähemal olla.

Te näete siin ka ohtu? Täpselt nii aekadionlastega ka läks. Raamat algab kohast, kus Aekadioni hukust on möödas mitukümmend aastat ning Kaaren, endiselt veel noor naine, otsib vastuseid ja kättemaksu. Aga ma ei taha praegu niivõrd raamatu sisust rääkida kuivõrd vormist. „Kaarnalaul” koosneb kolmest osast – „Aekadioni pärand”, „Aekadioni hukk” ja „Aekadioni viimane vereliin”. Esimese osa neist kirjutas autor juba varem ning seda õnnestus mul lugeda ka iseseisva jutuna. Lugesin, nautisin, kuid tahtsin rohkemat ja kaugemale vaatavat. Õnneks oli maailm ilmselt ka autori sees edasi elanud ning ta kirjutas veel ühe loo. Ja veel ühe. Hoolimata seigast, et need kolm lugu on kirjutatud eraldiseisvate lugudena moodustavad nad koos sünergilise terviku. Kolm üksteist toetavat ja põhjendavat lugu, millede kulgemine nüüdseks juba trükitud raamatu algusest raamatu lõppu järgib kenasti leina või muu negatiivse vapustuse läbimise joont. Esmalt on küsimused, emotsioonid ja süüdistused. Seejärel lisandub mõistmine ja mõtestamine ning alles nüüd, mil eelnevad on põhjalikult läbitunnetatud, saab tulla küsimus, mida edasi teha, kuidas edasi liikuda.

„Kaarnalaul” on üsna õhuke raamatu, kuid sellegi poolest suunatakse lugeja põhjalikule rännakule ühe kõrgtsivilisatsiooni huku ja võimaluste eepilistele radadele. Lugu sellest, kuidas midagi suurt ja purunematuna näivat võib hukkuda pisikeste asjaolude kokkusattumise tagajärjel. Eepilisuse osas on autor ise välja toonud, et püüdis siduda antiiktragöödiaid ja põhjala müütide jutustamise kunsti. Neis mõlemis on sees suurejoonelisus, kuid eriti just Põhjala lugudes ka lakoonilisus, sõnavähesus, mis pakub lugejale selle võrra suurema ruumi ise mõelda ja kujutleda. Seda nappi kirjapanemise viisi on Kalmsten „Kaarnalaulus” ka edukalt kasutanud ning nii jutustatakse suur eepiline lugu moel, mis suuremale ulmelugejale toob silme ette mõnedki välismaised lood. Minul helisesid kuklas Michael Moorcocki Elricu saaga ning Poul Andersoni „Murtud mõõk” – karged lood karmis, kuid samas ka muinasjutulises maailmas, eluliste tegelaste ja suurte eesmärkidega. Igaüks neist, unistagu ta tui suurel tahes tegeleb omaenese ellujäämisega, enda heaolu hapra säilitamisega, kuid nii käib see ju inimestegagi ning ometi hukkuvad tsivilisatsioonid, ehitatakse uued, vahetatakse jumalaid või unustatakse nad sootuks. Teisalt ei meenuta Kalmsteni „Kaarnalaul” neist kumbagi, ei Moorcocki ega Andersoni, sest Aekadion on päikesejumala maailm ehk koht, kus päike iial ei looju, majad hõljuvad kõrgel ning elanikud sõidavad lendavate vaipadega üles ja alla. See on koht, kus rikkused kohtuvad valgustatusega ning eemalt vaadates ei näi kellelgi olevat ainsatki põhjust enda murelikuna tundmiseks.

Mairi Tempel

One response to this post.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: