Aeg kergitada saladustelt katted. Kai Aareleid “Vaikne ookean”

Üheks tähenduslikuks tunnuseks kirjanik ja tõlkija Kai Aareleidi proosatöödele on märksõnade juured, minevik, kaduvik ja surm, mälu, foto ja vaevumärgatav pisiasi, tõelus, fiktsioon ja piirid, muusika, vaikus ja vaikimine kõrval ka saladused. Küsimusele, kuidas viimastega ümber käia, näikse vastuse andvat hispaania kirjanik ja tõlkija Javier Marías, kes otsekui õhutab, kui mitte lausa legitimeerib nendelt katte kergitamist, vähemalt narratiivistamise kaudu: „Aga mitte ühtegi saladust ei saa ega tohi hoida igavesti ja kõigi eest varjata; üks kord elus, üks kord oma olemasolu jooksul peab saladus leidma kuulaja“.〈1〉

Saladustest kõneldakse Kai Aareleidi romaanis „Linnade põletamine“,〈2〉 novellide ja miniatuuride kogumikus (2018) ilmub see märksõna juba pealkirjas „Salaelud“, romaanis „Vaikne ookean“ (2021) aga osutub oluliseks teguriks narratiivse liini kujundamisel, sest nagu XVI sajandi kroonik Andrés de Valderrábano kinnitab, „millest ei ole jutustatud, seda ei ole juhtunud“〈3〉. Ja need pikki aastaid tegelaste hingesügavikes kiivalt peidetud lood on juhtunud, ja neist tuleb jutustada. Palimpsestlikult üksteise peale kihistustena ladestuvad või matrjoškalikult〈4〉 üksteise sisse suubuvad saladused abielurikkumisest või abielutruuduse murdmisest või abieluvälistest kõrvalehüpetest või isemoodi armastustest (vrd lk 203, 204, 217), või … nimetagem neid kuidas tahes, lasuvad nende inimeste hinges ning ängistavad neid. Just reetmisest teadasaamise moment on petetud inimese jaoks traumeeriv ja eksistentsiaalselt põhjapaneva tähtsusega, võrdsustudes peaaegu tema maailma kokkuvarisemisega, muutudes paiguti koguni elu ja surma küsimuseks. Eriti selle avastamine omaenda silmadega laseb tal tunda, „kuidas seest läheb aina külmemaks ja vaiksemaks, nagu hakkaks sisemus tasapisi jäätuma. Kui selle jääpinna sisse aken puhastada, ilmuvad sealt vanad pildid. Kõik on kunagi olnud“ (lk 19; vrd lk 137, 220). Mispärast juhtub see just temaga? See kontuurjooneline küsimus on üks võimalikke emotsionaalseid katalüsaatoreid, mis tõukab kirjanikku sõna ja kujutlusvõime abil puhastama vanadest hägusatest piltidest välja lapikesi. Terve pildi väljapuhastamine polegi tema jaoks primaarne, tähtsam on fantaasia- ja tõlgendusruumi olemasolu, ka narratiivi loomisel. „Kujutada ette sellist tuhmunud fotot ja neid kohti, mida selgelt ei näe, on minu meelest väga huvitav tõlgendustöö ja ehk püüan vaistlikult sedasama teha ka kirjutades.“〈5〉

Maailmakirjanduses on abielurikkumist tematiseeritud iidsetest aegadest peale, nii et selle motiivi käsitlemine „Vaikses ookeanis“ pole iseenesest midagi uut. – Vanimate meieni jõudnud kirjanduslike tekstide hulka kuulub Westcari papüüruse teine lugu (vahemikus 1837 ja 1630 eKr), kus võlur Ubaoner kasutab maagiat, et karistada oma naise armukest, tema abikaasa aga hukatakse. Üks vanimaid abielurikkujaid pärineb vanakreeka mütoloogiast, kelleks on abikaasat Herat arvukate armukestega pettev peajumal ning taeva- ja äikesejumal Zeus. Sealtsamast allikast ja Homerose eeposest „Odüsseia“ (ca 650 eKr) on teada Odüsseus, kes petab oma truud abikaasat Penelopet päikesejumal Heliose ja okeaniid Perseise tütre nümfist nõiatari Kirkega. Kõiki järgnevaid kirjandusteoseid siinkohal üles loetlema hakata poleks lihtsalt mõtet, mainigem vaid näiteks Johann Wolfgang von Goethe romaani „Hingesugulased“ (2019, tlk Heli Mägar; „Die Wahlverwandtschaften“, 1809), Arthur Schnitzleri skandaalset teatritüki „Reigen“ (valminud 1897, esietendunud 1921; e. k. „Ringmäng“), Max Frischi romaane „Stiller“ (1954; eesti keeles 1968, tlk Rita Tasa) ja „Homo faber“ (1957; eesti keeles 1964, tlk Ain Kaalep), Lev Tolstoi romaani „Anna Karenina“ (1873; eesti keeles 1902, tlk A. Selber), Theodor Fontane’i romaani „Effi Briest“ (1894–1895; eesti keeles 1980, tlk Lydia Riikoja), John Galsworthy „Forsyte’de saaga“ (1906–1921; I–III; eesti keeles 1936, tlk Marta Sillaots) ja muidugi Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ (1926−1933) esimest osa. – Kuid Kai Aareleid jälgib abielurikkumise mustrilist kordumist läbi kolme põlvkonna (vanaema Helene, ema Emma ja tütar Stella), rännates naisliinipidi edasi-tagasi läbi ruumi ja aja erinevatesse kohtadesse (Peterburi, Tallinn, Leningrad, Tartu, Helsinki, Riia, Haapsalu, Playa de la Paza Lõunamere/Vaikse ookeani ääres, seoses ajalookroonikuga nimetatud paigad) ja erinevatesse aegadesse.

Esimese vihje kronoloogiliste nihete, edasi-tagasi liikumiste kohta ajaliinil, mida tekstis toestab korduv aforistlik mõte „Kõik on kõigega seotud“ (lk 39; vrd lk 50, 51), annab juba Paavo Haavikkolt laenatud moto „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis“. Täpsemalt öeldes toimub pendeldamine transiidi ajal olevikust minevikku vahemikus 2010 kuni 1961, hõlmates sinna aastad 2009, 2008, 2007, 2006, 2002, 1995, 1991, 1990, 1989, 1988, 1987, 1980, 1979, 1978, 1976, 1971, 1970, 1963, 1962; Stella tütre Ruthi foto kaudu piilutakse põgusalt ka tulevikku (vrd lk 88). Pilguheited neisse aastatesse kätkevad kuutkümmend kolme pildikest või fragmenti – või kuidas neid ka iganes nimetada – ja kuut XVI sajandist pärinevast materjalist inspireeritud, metatekstilise värvinguga minipeatükki „Kirjutaja“. Ajahüpete rakendamist kirjandustehnilise võttena seletab Kai Aareleid, keda paeluvad perekonna- ja põlvkonnalood, sooviga minna tagasi nendesse kohtadesse, kus ta on kunagi elanud või pikemat aega olnud, aga samuti „sooviga kuidagi saada kätte mingisugust vana aega ja minna tagasi ka nagu enda minevikku, või siis mingisuguse minevikuihalusega, olgu siis see minevikuihalus minek sellisesse aega“,〈6〉 kus ta ise ei ole olnud või kus ta ise on olnud.

Koos Stella isa ja mehe〈7〉 fopaaga puhastatakse välja ja tuuakse päevavalgele kokku viis suurt saladuslikku lugu, mida võiks lugeda ka kui kolme põlvkonna naise pihtimusi, mis heidavad valgust inimese hingeseisundile nii armastuses, elujanus, truuduses ja lootuses kui ka üksinduses, ükskõiksuses, surelikkuses, reetmises ja lootusetuses ning otsivad muu hulgas vastust küsimustele, mis või kes on süüdi, „milliseks inimesed muutuvad“ (lk 15) ja millal on õige aeg vaikida (vrd lk 33j, 200j, 262), millal õige aeg rääkida.

Niisiis, kuigi abielurikkumise ja armastuse motiiv on kirjanduses mõneti üsnagi ära kulunud, on ta arhetüüpse fenomenina ometigi kulumatu. Viis, kuidas Kai Aareleid neid põlvkondadeüleseid eksistentsiaalseid ja kognitiiv-käitumuslikke küsimusi narratiivistab, on aga omaette väärt arutlemist ja interpreteerimist: lihvitud väljendus, selge ja puhas keel, täpselt paika pandud kordused, pisiasjade tähenduslikkus, kuue kirjutaja-peatüki huvitav sulandamine nii metatekstilisse kui ka narratiivi tasandisse, pingestatuse kujundamine, stseenilisus, nauditavad dialoogid, mäng tingiva kõneviisi ja näitava asesõnaga, läbimõeldud kompositsioon ja motiivistik. Just kuidas-küsimus teeb „Vaiksest ookeanist“ nauditava lugemise. Sõbraliku hoiatusena lisaksin veel, et nagu näiteks ühe kaasaja suurima prosaisti, saksa kirjaniku Judith Hermanni romaani „Daheim“ (2021),〈8〉 ei tasu ka Kai Aareleidi romaani „Vaikne ookean“ võtta kerge lektüürina, lihtsa ajaviitena. Mõlemad raamatud sisaldavad midagi palju rohkemat. Sarnaselt maailmamere sügavaimat punkti, Mariaani süvikut peitvale Vaiksele ookeanile, mis vaatamata oma nimele ei ole vaikne või rahumeelne (hisp k el Océano Pacífico, sks k der Pazifische Ozean või Pazifk või Stiller Ozean või Großer Ozean, ingl k the Pacific Ocean), vaid kus möllavad aeg-ajalt tugevad keeristormid ja hiidlained, kätkeb ka kirjanduslik Vaikne ookean igasuguseid põnevaid süvikuid ja lainetusi, mille tunnetamiseks ja lahtimõtestamiseks oleks vaja aeglasemat, rahulikumat lugemistempot. Ma ei tea, kas selleks sobiks adagio või lento, see jäägu igaühe enda otsustada. Üks lähenemisviise Kai Aareleidi romaanile „Vaikne ookean“ võikski toimuda vee, täpsemalt öeldes Vaikse ookeani metafooristamise ja kujundliku vanasõna „vaga vesi, sügav põhi“ najal, või hoopiski küsimuse „Kuidas kirjeldada vaikust ja/või vaikimist?“ (vrd lk 141) kaudu.

Eve Pormeister

______________________________

1 Javier Marías, Oxfordi romaan ehk Kõik hinged. Tõlkinud Kai Aareleid. Tallinn: Varrak, 2012, lk 133. Mul on kavas täiendada või jätkata seda tekstikest pikema artikliga.
2 Üks fragment või pilt 1957. aastast kannab pealkirja „Saladuste hoidja“ (Kai Aareleid, Linnade põletamine. Tallinn: Varrak, 2016, lk 134–135).
3 Kai Aareleid, Vaikne ookean. Tallinn: Varrak, 2021, lk 280. Edaspidi viitavad sellele raamatule leheküljenumbrid tekstis.
4 Tekstis annab autor matrjoška kujundile ka omapoolse tähendusliku tasandi. Nii nagu väikseimat matrjoška nukku ei saa avada, jääb ühe inimese sügavaim olemus teisele tabamatuks (mõnikord talle iseendalegi). Stella mängib matrjoškaga, mõtleb emast ja isast, „Andersist ja endast ja sellest, kuidas nende mõlema sees on mingi avanematu tuum, millest teine aru ei saa“ (lk 87).
5 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu. – Klassikaraadio, 06. XI 2021; https://kultuur.err.ee/1608394598/kai-aareleid-romaani-kirjutamine-on-kui-tuhmunud-foto-puhastamine (28.12.2021).
6 Kaisa Ling, Maia Tammjärv, Kai Aareleid: romaani kirjutamine on kui tuhmunud foto puhastamine. Intervjuu.
7 Abikaasa Andersi puhul tunneb Stella siiski, et siin on tegemist millegi suuremaga, kui lihtsalt küsimusega teistest naistest. „Ei lase tal teha, nagu hing oleks ihaldanud. Jah, see oli tema tahe, meie mõlema tahe, olla koos, aga see oli nii ammu.“ (Lk 272; vrd lk 14)
8 Vt: Eve Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. – Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb  https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/01/03/judith-hermann-saksa-keeles-lugejale/ (3. I 2021).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: