Kuna Tartu Linnaraamatukogus on Judith Hermann väga hästi esindatud, kuuest teosest viis − jutukogud „Sommerhaus, später“ (1998) ja „Nichts als Gespenster“ (2003) ning žanrimääratluseta „Alice“ (2009), romaanid „Aller Liebe Anfang“ (2014) ja „Daheim“ (2021) −, otustasin ma mitte piirduda tema viimase romaani „Daheim“ tutvustamisega, vaid anda ühtlasi põgus ülevaade kogu tema loomingust.
I osa
Märkmeid ühest kaasaja suurimast prosaistist
.
Ma mõtlen, ma võiksin olla keegi teine,
kui see, kes ma olen.
Judith Hermann
.
Ootamatu algus
Kirjanduse Fräuleinwunder’ist,〈1〉 üle öö kõige andekamaks uue põlvkonna kirjanikuks kuulutatud Judith Hermannist〈2〉 on kujunenud mitte üksnes üks tunnustatumaid saksa kirjanikke, vaid „üks praegusaja suurimaid prosaiste“ (Berlingske, Taani)〈3〉. Et kirjanduslik läbimurre õnnestus tal kohe esimese üllitisega, oli 28-aastasel autoril endalgi raske uskuda. Kui ta mitu nädalat hiljem vaatas sõprade juures videot kirjandussaatest „Das literarische Quartett“ (30.09.1998) – tal endal televiisorit polnud –, kus saksa kirjanduspaavst Marcel Reich-Ranicki rääkis ülistavalt – „Me saime uue autori, silmapaistva autori. Tema edu saab olema suur“〈4〉 – noore kirjaniku debüütraamatust „Sommerhaus, später“ (1998), pidi keegi tema kõrval istuma, teda näpistama ja talle ütlema, et jutt on tõepoolest temast. Et kriitikkond kiidab üht autorit, pealegi tundmatut, nii ühehäälselt, juhtuvat päris harva.
Suur oli üheksat juttu〈5〉 kätkeva „Sommerhaus, später“ edu: kümme trükki ainuüksi poole aasta jooksul, Bremeni linna Kirjandusauhind (1999), Hugo Balli (1999) ja Kleisti (2001) auhind, tõlked 17 keeles〈6〉. Judith Hermanni jutustuste tugevast mõjust kõneleb samuti neile järgnenud lühijutu renessanss Saksamaal. Kuni umbes 2002. või 2003. aastani ilmus naisautoritelt mitmeid Hermannit meenutavaid jutukogusid.
Kriitikud kiitsid autori oskust kirjeldada lühidalt ja sisutihedalt igapäevaseid juhtumeid ning oma põlvkonna, 1990-ndate lõpus Berliinis elava kunstnike-üliõpilaste-töötute-boheemkonna elutunnetust, „kes on armastuse ja hirmu köidikuis, ei ela tõelist elu ja vaatavad oma eluplaanide nurjumist rohkem melanhoolselt kui et näevad seda kurvastades“〈7〉. See on „uue põlvkonna sound“, mis nendest jutustustest kostub, kuulutas mainitud kirjandussaates Hellmuth Karasek〈8〉.
Judith Hermanni esikteoses hakkab kujunema tema jutustamislaad. Tabavalt ja varjundirikkalt visandab ta lakoonilises, peamiselt parataktilises stiilis (parataks < kr parataxis kõrvuasetus, koordinatsioon)〈9〉 kirjutatud lugudes oma tegelaste meeleolusid, väljendades seejuures niisugust empaatiat nende suhtes, nagu oleks ta „igale tekstile salamisi sisse verminud ühe autoportree“〈10〉. Ent suuri tundeid Hermanni kurva, melanhoolse tooniga sündmustevaesed lood väldivad. Tihtipeale jutustavad nad koguni igavusest. Õigem oleks öelda, et tema tegelased pigem vaikivad. Inimestevahelised suhtlemisraskused ongi nende lugude üheks läbivaks teemaks.
Ebatavaliselt hästi oskavat Judith Hermann jutustada võimatusest üksteisega kõneleda ja ühekoos midagi läbi elada, „esimese raamatu kohta lausa väga hästi“〈11〉. Sellele probleemile viitab juba sõna „später“ (e. k. hiljem, tähenduses ‚edasi lükkama‘) esikaanel, samuti nimilugu, mis lõpeb lausega „Ich dachte: ‚Später‘“〈12〉 („Ma mõtlesin: ‚Hiljem‘“). See kõigis neis lugudes tähenduslikku osa omav sõna, väljaräägituna või veelgi sagedamini väljarääkimata, peidab endas nii vaikset lootust laabuvast elust kui ka hetkelist otsustusvõimetust, võib-olla koguni osavõtmatust. Kui isegi jõutakse mingi otsuseni, jääb lõpuks ikkagi kõik muutumatuks, sest elu on samaaegselt „hea ja nõme“ („gut und beschissen“〈13〉).
Igavad need lood ometigi ei ole. Seda tagavad muu hulgas prototüüpilised motiivid, nagu armastus ja valu ja lõplikkus, millega need lood on läbi pikitud ja mis ka edaspidi jäävad Judith Hermanni südameasjaks. Ning kuigi tundub, et teda on kerge lugeda, ei tohi end, nagu taolise stiili puhul juhtuda võib, petta lasta, sest „tema aeglustamise kunst nõuab aeglase lugemise kunsti“〈14〉. See kirjaniku esikteose juures väljendatud ülimalt tabav soovitus saab olema oluliseks juhiseks edaspidisel ümberkäimisel tema loominguga.
Pärast pikka pausi
Judith Hermanni järgmise raamatu, jutukogu „Nichts als Gespenster“ tunduvalt pikemad lood, mis ilmusid alles 2003. aastal, ulatuvad Berliinist väljapoole maailma eri paiku. Kirjanduskriitikute poolt ei leidnud see küll nii head vastuvõttu – pealegi oodati autorilt vist ikkagi romaani –, kuid Der Spiegeli bestsellerite nimistus vallutas raamat esimese koha. Neli lugu jõudsid ka kinolinale.
2009. aastal ilmus viiest jutustusest koosnev „Alice“, mida ma nimetaksin romaaniks lugudes.〈15〉 Ühte kimpu köidavad neid elu ja inimliku olemise lõplikkuse lahutamatus, surma teema tänapäeva biovõimu või biopoliitika ajastul ja nimitegelane Alice.〈16〉 Nii nagu Lewis Carrolli Alice raamatus „Alice imedemaal“ (1865) järgneb valgele küülikule tema urgu, kukub seal sügavale alla ja satub igapäevasest tegelikkusest tundmatule maale, astub Judith Hermanni Alice piiri ületades tundmatule pinnale, hakkab vaatama elu surma valguses ja õppima teiste surmast oma suremapidamist.
Kirjanduses on surma kujutamisel pikk traditsioon, ta hõlmab kõiki žanreid ega välista ei muinasjutte ega noorsoo- ja lastekirjandust. Ka Judith Hermanni raamatu „Alice“ ilmumisaastal 2009 antakse välja mitmeid raamatuid haigustest, suremisest ja surmast.〈17〉 Teda ennast näib olevat eelkõige surma jätkuv tabustamine ajendanud hästi kaalutletult struktureerima ja komponeerima viit elu- ja surmalugu Alice’i elus, vaagima ja koputlema peaaegu iga sõna tähendust ja kohta selles lugude põimingus. 
Judith Hermann näitab, kuidas suremise ja surma kujutamisel kirjanduses saaks vähem „bulvarlikult ja paljastavalt“〈18〉 toimida. Just kuidas-küsimus muudab tema viis lugu suremisest ja surmast lugemiväärseks, kujundab talle omase stiili ja käekirja, meeleolu ja pingestatuse ning sensibiliseerib pilku mida-küsimuse suhtes. Tundub, et Judith Hermannile on olulised pigem jutustamisstrateegiad: kuidas käsitleda ennekõike tühjuse ja nõutuse tunnet, mida surm jätab mahajääjate ellu, ja kuidas muuta see mitte ainult semantiliselt, vaid ka süntaktiliselt, stilistiliselt ja strukturaalselt talutavaks. Nii nagu Maja esimeses loos keedab „ilma igasuguse hookuspookuseta omamoodi piibellikku sööki“ (I. 27), jutustab ka Judith Hermann piibellikus, ilma igasuguse hookuspookuseta ja paatoseta, ilustamata, lihtsas, lakoonilises ja asjalikus keeles, peamiselt parataktilises stiilis kirjutatud, nappides ja sageli elliptilistes, paiguti telegrammistiili ja momentülesvõtteid meenutavates lausetes, saavutades sel moel teema, keele ja struktuuri võrdväärsuse ja tasakaalu.
2014. aastal avaldas Judith Hermann oma esimese žanrimääratlusega romaan raamatu „Aller Liebe Anfang. Roman“. Selges, lakoonilises keeles, parataktilises stiilis kirjutatud lugu, mis jõudis taas bestsellerite nimistusse (9. koht), jutustab armastuse ebakindlusest, turvaliseks peetud elu kokkuvarisemisest, tagasitõmbumisest, muutumise võimalikkusest („Muutumine ei ole reetmine“〈19〉). Kas see on ka jälitamislugu (sks Stalking-Geschichte), jäägu lugeja tõlgendada. Üks mõte aga jääb kindlasti kõlama: „Kõike, mida sa tunned, leiab aset ainult sinus, olemas on ainult see „meie sees“ – ei muud midagi. See on kainestav. Aga ka ilmselge – sina oled konstant.“〈20〉
2016. aastal järgneb jutukogu „Lettipark“, milles Judith Hermann pajatab kohtumistest, põgusatest hetkedest, mis võivad kõik muuta. Lugude keskmes on Hermannile omased arhetüüpsed teemad nagu armastus, surm, mälestus, sõprus. Selle raamatu eest omistati autorile taani Blixeni nimeline lühijuttude auhind.
II osa
Märgiline raamat „Daheim“
.
Mida me vajame ja millest me võime loobuda.
Me oleme trabandid, mõtlen ma,
me tiirleme ümber oma päikeste,
igaüks ümber oma.
Judith Hermann
.
2021. aasta kevadel ilmus juba 2019. aasta lõpus valminud Judith Hermanni teine romaan „Daheim“. Raamatu tulevasest edust andsid märku selle jõudmine SPIEGEL-bestsellerite nimistus 4. kohale ja Leipzigi Raamatumessi auhinna shortlist’i ning kriitikute eranditult positiivne kuni hümnilik (nt Šveitsi kirjanduskriitik Roman Bucheli) hinnang〈21〉. Maike Albath räägib koguni romaani „hüpnootilisest mõjust“ („hypnotische Wirkung“)〈22〉. Juulis arvatakse „Daheim“ Rheingau Kirjandusauhinna (6.07.2021) ja novembris Bremeni Kirjandusauhinna 2022 (20.11.2021) vääriliseks. S. Fischer oli juba enne raamatu müügilelaskmist trükkinud 3 tiraaži, vahepeal on ilmunud 5 tiraaži. Judith Hermannit ülistatakse kui „suurt kirjanikku“ (Adam Soboczynski). Autor ise on intervjuudega, portreedega või arvustustega kohal kõigis tähtsates trükimeediates, kuid jääb kindlaks oma otsuse juurde mitte astuda televisioonikaamerate ette. Näha on ta seevastu online-raamatuesitlusel Frankfurti Kirjandusmajas reaalaja videovoo kaudu.
„„Daheim“ on tõenäoliselt parim raamat, mille Judith Hermann on kirjutanud,“ usub saksa kirjanduskriitik Christoph Schröder. See olevat „väljaküpsenud romaan“, autor ise aga ei olevat „mitte ainult kooskõlas oma kunstiliste vahenditega“, vaid on „kõige paremas mõttes ja kogu vaikuses ja elegantsis ajaga sammu pidav“〈23〉.
Romaan „Daheim“ on loomingulises mõttes omamoodi ringi sulgev raamat; seda toestavad motiivid või märksõnad ilmutavad end ka Judith Hermanni varasemates lugudes. Näiteks astub viimases raamatus põgusalt esile debüütteost iseloomustav märgiline, edasilükkamise motiivi väljendav sõna „später“,〈24〉 mis ei jää siin küll domineerivaks hoiakuks, kuid semantilises tähenduses moodustab kirjaniku senise loomingu raami. Mitte vähem silmatorkav pole mõlemaid teoseid pärgav Bremeni Kirjandusauhind ja neid saatnud/saatev tohutu menu.〈25〉
Judith Hermanni viimane raamat pajatab end oma mehest Otisest teatud põhjustel – mitte teineteisest hoolivuse puudumisel; talle kirju kirjutades või helistades jätkub nende kontakt – lahutada lasknud 47-aastasest naisest, kes varsti pärast nende tütre Anni väljakolimist asub elama Ida-Friisi rannikul üüritud majja ja töötama venna kõrtsis „Shell“ (lk 117). Tema majas hakkab paar nädalat pärast külaskäiku naabrinaise Mimi venna Arildi juurde käima nugis (sks der Marder; lk 52), kelle kinnipüüdmiseks seab mees üles kastitaolise lõksu (sks Falle). Nugiselõksust saab narratiivi ja mäletamist käivitav hoob, mis tõstab veepinnale 30. aasta taguse loo kastist (lk 27), traumast, millestki mahamaetust (sks etwas Verschüttetes; lk 59, vrd 186−187). See toob tagasi nii päeva sellest, kuidas umbes kahekümneaastane jutustaja lamab mustkunstniku kastis ja on hirmutundeta valmis ennast pooleks saagida laskma, kui ka pöördepuntkilisest võimalusest sõita mehe assistendina Singapuri (lk 59). Mälestuste voos meenub jutustajale ka tema „mina“, kes aga tundub olevat keegi võõras, keegi, keda ta üldsegi ei tundnud, keda ta ei olnud kunagi kohanud (lk 67). Romaani lõpus räägib jutustaja endast kui „sellest naisest“, kel oli veel aastaid hiljem tunne, et üks oluline osa temast on ikka veel seal. „„Hing“, ütleb Arild.“ (Lk 186)
Niisiis kerkib mälestustega üles küsimus, kes ta oli, kust ta pärines, kuhu ta oli läinud, kui ta ei sõitnud Singapuri, ja miks ta tegi kogu selle kaheks pooleks saagimise loo kaasa (vrd lk 67). Seepärast ma kordaksin siin oma kunagi väljendatud mõtet: „Nii nagu tähistatav (pr signifié) libiseb tähistaja (signifiant) all, libiseb tihtipeale ka identiteet mälestuste all.“〈26〉 Võib-olla oleks õigem öelda minapilt, ja hea on, kui sellega liitub ka personaalne identiteet.
„Daheim“ on niisiis ka raamat mäletamisest ja jutustamisest, täpsemalt mäletamise võimalikkusest ja mittevõimalikkusest, mäletamisevõimekusest ja -võimetusest (vrd lk 66), aga samuti jutustamise tõepärasusest (sks Wahrhaftigkeit und Wahrheit) ja valetamisest või leiutamisest (sks Lügen und Erfinden). „On olemas vaid see, mida sa parajasti läbi elad, ja iga seletus, mis sul selle jaoks on, on välja mõeldud ja eksisteerib alles siis, kui sa selle formuleerid. Te mõtlete, et teil on enda sees raamatukogu, kogumik, pildid ja mälestused, mis teevad teist selle, mis te olete. // Põhjused selle jaoks, millest te hoolite ja millest mitte. Aga see raamatukogu on leiutis,“ selgitab tütar Ann jutustajast emale (lk 128−129). Pisut müstikasse kaldudes kahtlebki nüüd viimane, kas kõik on ikka tõepärane, millest ta jutustab, või näeb ta ehk kõike unes: „Võib-olla ma näen und ja olen sellest kõigest und näinud, ka Nikest, ka tema kõrgetest põsesarnadest, tema kaardimängust ja tema kaitsevõimelisusest, ma olen näinud und Annist ja Otisest, ma näen und veest, oma lapsepõlvest, endast.“ (Lk 178) Otsekui vastuargumenti otsides küsib ta, et kui see on uni, siis miks ta kõike seda ikkagi näeb. Kas need möödunud hetked meenuvad talle sellepärast, et ta peab võib-olla surema, „[ü]sna varsti surema, kõige üle veel kord järele mõtlema, enne kui [t]a surema pea[b]“ (lk 116). Ent märke tema enda suremisest ei ilmutata, küll aga ohustatud maailmast, millest antakse teada lapidaarselt maalitud pildis ökoloogilisest olukorrast, inimkonna võimalikust tulevikust: „Me käime alla, on see sulle selge. Me lämbume ja sureme nälga ja janusse. // Mida sa mõtled praegu, ütleb minu vend. Kas sa mõtled vaalu. Prügi. Putukaid või mida. Mõtled sa Arildi üht tuhandet viitsada siga.“ (Lk 145)
Judith Hermanni romaani „Daheim“ võib tõlgenada ka kui lugu eskapismist või teeleasumisest või trotsimisest (vt lk 93, 76, 176) ja teatud tunnetest ärkamisest, enda vabaks laskmisest, valmisolekust muutusteks – „Ma kujutan endale ette – mis oleks kui [—]“ (lk 87) või: „Ma ütlen, ja mis oleks kui“ (lk 87) –, lahtilaskmisest, ootamisest loobumisest (vrd Otise saadetud pakki lk 177–178 ja lõksu / kasti motiivi päris loo lõpus), või kõigest korraga.
Esmapilgul „Daheim’is“ nagu midagi erilist ei toimukski ega juhtukski, ent ometigi toimub ja juhtub midagi sealgi, rohkem küll pealispinna all – mitteväljaütlemistes, pausides ja narratiivsetes lünkades. Sellegi loo näilikult rahulikes kulgemistes tekivad lainetused. Ning veest, ujumisest, näkineidudest ja vihmast, vee vastandist kuivusest, tõusust, mõõnast ja loodete kellast on seal nii otseses kui ka kujundlikus tähenduses mitte just vähe juttu, sest jutustaja, kes elas „läänes ja kaugel eemal veest“ (lk 7) on nüüd kolinud vee äärde, kuigi ta tunneb hirmu „ujumise ees sügavas vees“ (lk 104). Nendest märksõnadest moodustub üks suur vee motiivi niidistik. See omakorda põimub teiste sellele loole nii oluliste motiivide või märksõnadega nagu mustkunstniku kast, sild (lk 89), näkineitsi, kaitsevõimelisus (sks Wehrhaftigkeit, lk 94-98), oma ja võõras, loom ja nugis, lõks, vägivald, inimese ja loomade piinamine, üksildus (vrd lk 154, 156),〈27〉 tühjus (vrd lk 49, 163, 186), lahtilaskmiseoskus oma lapsest, allakäigu oht (lk 145), elu, armastus ja surm. Ühesõnaga kõik on omavahel seotud: maastik, tegelased, mälestused,〈28〉 ökoloogilised ja eksistentsiaalsed, eetilised ja esteetilised küsimused. See ulatub kuni keelelise ja kompositsioonilise väljenduseni välja. „Üks on teisega seotud, üks on, sest teine oli.“ (Lk 109) Kuid autor ei polemiseeri nende probleemide üle, ta üksnes puudutab õhkõrnalt, ent tajutavalt, nende piirjooni. Sellest aga piisab, et lugeja hakkaks nende talle üldjuhul hästi teada olevate küsimuste üle uuesti juurdlema.
Osa kriitikuid on pidanud Judith Hermanni raamatut raskemeelseks ehk melanhoolseks (sks schwermütig),〈29〉 mida see aga kohe mitte sugugi pole.〈30〉 Siin on isegi veidi tantsu ja muusikat. Pisut rohkem narratiivset dünaamikat ja elevust toob autor sisse Mimi ja Arildi ema Amke sünnipäevaloo ja isa Onno haiglaskäiguga. Jutustaja venna saagalike ja müstiliste assotsiatsioonidega ilmestatud noore sõbranna Nike külaskäigud trailerites loovad pingestatud, salapärase õhustiku, mis kulmineerub võimaliku kriminaalse sündmusega. Romaani „Daheim“ stiil on lakooniline – Judith von Sternburg räägib koguni „sõnaaskeesist“ –, parataktiline, mitte kiirustav.〈31〉 Süntaks mõjub paiguti stakaatolikult. Kuid lihtsus stiilis ei tähenda mitte sugugi lihtsust tähendustasandil. Veel vähem tähendab see lihtsameelsust.
Eve Pormeister
__________________________
Lugemissoovituse blog 
Posted by Aeg kergitada saladustelt katted. Kai Aareleid “Vaikne ookean” | Lugemissoovituse blog on 14 jaanuar 2022 at 10:06
[…] Eve Pormeister, Judith Hermann. Saksa keeles lugejale. – Tartu Linnaraamatukogu kirjandusveeb https://lugemissoovitus.wordpress.com/2022/01/03/judith-hermann-saksa-keeles-lugejale/ (3. I […]