Veiko Belials „Surnud mehe käsi”

Igal raamatul, mis minu lugemislauale satub, on oma taustalugu. Üsna sageli käitun ma uut lugemist otsides nagu laps: vaatan kaanepilti ning kui see köitvaks osutub, pööran tagakaaneteksti ette. Kui reklaamiks kasutatavad read samuti muhedad tunduvad, sirvin raamatut seest, loen lõike ja otsustan, kas sobib või mitte. Nii on üsna sageli juhtunud, et tõeliselt head raamatud jõuavad minuni alles mitu aastat hiljem lihtsalt selle pärast, et nende kaas ei köitnud mind piisavalt, et edasisesse süveneda. Kuidagi peab ju sellest uute raamatute massiivist need sadakond raamatut leidma, mida aastas lugeda jõuan ning eks ole kaas ju selleks loodudki, et esmast emotsiooni lugejani kanda.

Ütlen kohe, et Surnud mehe käsi poleks ka kaanepõhise valiku puhul minust mööda minna saanud, sest Liis Roden on teinud sellele raamatule lummava kaanepildi – värvidelt minimalistlik, kuid detailidelt külluslik ning väga täpselt seda lubav, millele vastavaid lugusid raamatu seest leida võib. Külluslikult on illustreeritud ja jutukogu sisemus – üheksa lühiloo ja jutustuse ette ja vahele on põimitud nelikümmend elegantset ja asjakohast illustratsiooni. Liis Roden on oma illustratsioonidega tabanud hõngu, mis tänastele keskealistele meenutab lapsepõlveaegseid seiklusjuttude lugemisi – must-valged, kuid jõulised ja hoogsad illustratsioonid lugu toetamas ja täiendamas. Ma usun, et „Surnud mehe käsi” suudab nii mõndagi täiskasvanut veenda, et illustratsioonid ei ole mitte ainult lasteraamatute tarvis, vaid täiskasvanuilgi on toredam lugeda, kui mõnel lehel lahe pilt vastu vaatab.

Sel korral sundis mind raamatut kätte võtma aga hoopis autori nimi – Veiko Belials. Tema varasemaid raamatuid olen ma päris palju lugenud ning iga kord positiivse elamusega lõpetanud, seega altmineku tõenäosus oli juba eos pea olematu. Veiko Belials on avaldanud väga mitmekülgseid raamatuid. Nende hulgas leidub lasteraamatuid, päris paras peotäis luulekogusid, kuid kõige suurema mahu tema loomingust võtab enda alla ulmekirjandus. Väljaspool raamaturiiulitki on Veiko Belials ulmemaastikul aktiivne – Eesti Ulmeühingu president, suvise kirjandusfestivali Estcon peaorganisaator, Tartu Kirjanduse Majas igakuiselt toimuvate kirjandusürituste eestvedaja (iga kuu teisel reedel kell 19.00 toimub just ulme teemaõhtu) ja palju muud.

Jutukogu „Surnud mehe käsi” sisaldab üheksat juttu. Lisaks neile kogumiku algusesse paigutatud autori eessõna ning väike eessõna juhatab sisse ka iga üksiku loo. Pooled neist lugudest on juba varem kuskil ilmunud (nii mõnigi ka auhinnatud), teine pool aga spetsiaalselt selle kogumiku jaoks valminud uued jutud.

Kohe raamatu avaloos (mis on ühtlasi ka nimilugu – „Surnud mehe käsi”) viiakse lugeja planeedilt Maa sootuks ära. Hoogsa jutustuse tegevus algab hoopis meie naaberplaneedilt Veenuselt. Veenuse floorat ja faunat on kujutatud mõnus-ligase raskemeelsusega, kuigi see on ilmselt aimatav kõikidele, kes koolis astronoomia tunni ajal ei maganud (ega raamatut lugenud). Planeedi lähedus päikesele, tolle tihe ja happeliselt mürgine atmosfäär annavad oma mõju nii tegelasi ümbritsevale keskkonnale kui ka tegelastele endile. Võõrorganismid elavad küll enda meelest tavalist elu, kuid maapõhise eluga harjunud silmale võib see siiski enam kui kummaline paista. Oot! Kas ma ütlesin organismid? Ütlesin jah. Aga seal, kus on elu, võib olla ka elu mõte või elu üle mõtlemist… Ma parem rohkem ei ütle midagi. Mis neist seal loos täpselt on ning kuidas see kõik käega seotud on, peab igaüks ikka ise lugema.

Just kogumiku esimeses loos kasutatakse väljendit „inimene 2.0”. Minule kleepus väljend külge ning mugandus harmooniliselt absoluutselt kõikide teiste lugude külge. Mingis mõttes näib iga lugu selles kogumikus kompavat seda inimene-kaks-punkt-null piiri – otsides, kombates, paljastades, vahel pettudes, kuid alati lootes.

Teine lugu „Või tõstes relvad…” räägib surematust sõdurimõistusest. Lugu pole eriti pikk ning mingeid sisudetaile ei tahakski anda, sest koheselt tekib oht midagi olulist lahti rääkida, kuid olgu öeldud, et kõik algab presidendi atendaadist.

„Neli kohta peale koma” on suuremale ulmelugejale juba teada. Lugu on kirjutatud Joel Jansiga kahasse ning selle loo eest pälvisid nad ka eesti ulmeauhinna Stalker lühijutu kategoorias. Kui öelda märksõnaks „merelahing”, suudan mina silme ette manada üsna täpselt nii hoogsa stseeni nagu selle jutu tempo. Midagi juhtub koguaeg ja kõigiga. Kõik meeled on korraga loosse haaratud ning just siis, kui tähelepanu on millelegi pisemale fokusseeritud, kallatakse sulle kaela sahmakas vett või leegiheitja tuli. Loos on mitmeid pöördeid ja ootamatusi. Ja selles loos on tasakaal – kaks üsna eriilmelise käekirjaga autorit on pannud pastakad kokku ning kirjutanud loo, mis sisaldab mõlema autori tugevusi, kuid on kummagi autori nõrkused kenasti maha silunud. Ilmselt auhinda väärt,…

…Aga mulle meeldis „See ei ole piip” kõvasti rohkem. Üks mu suuremaid lemmikuid sellest kogumikust. Näiliselt pannakse lugeja kõige pöörasema sõjamöllu keskele, otse kaevikusse, kuid samas on tegemist ilmselt ühe kõige mitteverisema looga selles kogumikus. Minu jaoks kannab lugu peamiselt küsimust „kuidas kaevikus vaimselt ja emotsionaalselt ellu jääda?” ning pärast loo lõpetamist sundis mind endaltki küsima, mis on minu kaitse- ja põgenemismehhanismid. Peotäis lihtsaid mehi istus kaevikus, ootas vaenlast ja rääkis põnevatel teemadel. Nii põnevatel, et tekitas tahtmise kaasa mõelda ning mõne koha peal ka vahele hõigata, kuigi mina olin kodusel diivanil ja nemad kaevikus järjekordset ulmelist vaenuväge ootamas.

„Haa! See ei ole piip! Vabanda mind selle kalambuuri eest, Piip,“ hüüatas Eskla õnnelikult. „See oli liiga ahvatlev, et mitte juhust kasutada … Aga kumb siis on tähtsam – asi iseeneses või selle tähendus; kas see, mis on, või see, miks on?“
„Miks? Miks?“ soigus Kevin, kes lõpuks tuttavat sõna kuulis.
„Miks?“ kordas Kaimet mõtlikult „See sõltub sellest, kellelt küsida. Filosoof ja loodusteadlane vastaksid sellele erinevalt. Ja ma usun, et teoloog ei nõustu nende kummagagi.“
„Äh, teadlane ja filosoof, mis neil vahet?“ rehmas Luhtmaa.
„Ära ütle,“ vaidles Vailand.
„Minu arust on vahe suur.“
„Jah? Ja milles see siis sinu arust seisab?“
Vailand jäi korraks mõttesse. Jah, milles siis?
„Teadlased suudavad üllatada,“ sõnas ta lõpuks. „Filosoofid … noh, nemad suudavad üllatuda.“

„Ja aidaku meid jumal” viib lugeja hoopis kuritegude ja uurimise juurde. Pole niivõrd oluline, kas tegemist oli inimliku eksimuse, kuritahtliku hooletuse või miski muuga, kuid uurimise käigus läbiviidud intervjuud avavad lugejale võõrplaneedi, tolle põlised elanikud ning nende kaudu palju põnevaid ideid, mis ulatuvad nii mõjult kui lennukuselt universumi servadeni välja.

„Igal majakal oma tuli” jätkab ja ei jätka ka eelmist lugu. Tegelasteks võivad küll olla samad organismideliigid, kuid selle loo fookus pole mitte liigi tegevuse mõistmise ja mõtestamise juures, vaid kontaktiloomisel – ühise keele leidmisel ja selle koos kasutamisel.

Siiamaani oli lugejale näidatud nii lahingumöllu, kaevikumõtteid, liitlaste ümber mängimise kavalaid teid, kosmosesõdu, merelahinguid, väiksemaid ja suuremaid mölle (ilma ülemäära verd ja pori näitamata, vaid see mustem pool käis ikka kuskil kaugemal ning puhtad mõtted olid lugejale käeulatusse lükatud), kuid raamatu eelviimases loos „Maailmalõpuvalgus” vaatab Veiko Belials haavatud sõduri pähe. Võitlusse minnes on kõik nii erinevad – igal armeel omad ideed ja vajadused, mille nimel sõdida, kuid mille poolest erinevad nad siis, kui lahing on läbi ja kere veritseb-valutab?

„Raske piisk pilvest” on teiste vahele täiemõõduline krimilugu sõjakurjategijate langlalaeval. Loo esmailmumine oli mõne aasta eest „Isaac Asimov 100” kogumikus ning loo esmane ulmeline taust moodustubki Isaac Asimovi poolt sõnastatud robotite seadustest. Pealtnäha jäigad ja lakoonilised käitumisreeglid, mille peamine eesmärk on kaitsta oma loojat ehk inimest, võivad selle inimese üsna keerulisse olukorda seada. Olukorda, kus häid lahendusi lihtsalt ei olegi olemas.

Selle looga sai ka otsene sõda läbi. Kogumiku viimaseks looks on sätitud pärl, mis ühtaegu erineb kõikidest eelnevatest lugudest, kuid samas seob ideed ühtseks põimikuks. „Häilitud puu” on lugu, mis koosneb paljudest väikestest lugudest, olles sellega metatasandiks jutukogule endale. Selles loos kohtuvad tillukeste fragmentide kaupa kõik eespool kuvatud ideed ning enamgi veel, kuid teeb seda kordumatul moel. Ühtlasi on see lugu suurepäraseks meeldetuletuseks, et Veiko Belials on ka luuletaja. Loo rütm, emotsionaalne kandvus ja mõttetihedus viib teksti klassikalise jutustuse poole pealt pigem proosapoeemi suunda.

Selleks, et juttude kogumikust saaks jutukogu – raamat, mis moodustab lugeja jaoks harmoonilise terviku, võiks ja peaks neid jutte miski siduma. Selles raamatus on sidusjooni mitmeid. Esmalt žanriline – kõik lood, sõltumata tegevustikust või tegelastest, kuuluvad teadusulme žanrisse. Parema või parendatud inimese läbivast kontseptsioonist ma juba ennist rääkisin ning nüüdseks on ilmselt selge, et kolmas ühine joon on sõda – igas loos on kuskil taustal olemas relvastatud konflikt, mis tegelasi mõjutab ning nende valikuid suunab. Ausalt öeldes ei pannud ma ise seda detaili jutukogu lugedes kuigi palju tähele. Alles nüüd, mil lugudest ükshaaval väikesi tutvustusi kirjutama hakkasin, maandus see ka sõnadesse – tõepoolest oli sõda pea igal pool taustaks.

Kõige mõnusamalt seob kogumiku aga tervikuks hoopis autori eessõna ning sealt edasi iga loo ees olev tilluke eessõna. Neist leiab konkreetse jutu idee tekkimise tagamaid ning juba ilmunud lugude puhul ka varasemate ilmumiste tausta ning sellised tillukesed detailid toovad justkui autori enda lugejale lähemale. Avad kogumiku, vaatad imelisi pilte ja lased autoril jutustada lugusid kaugetest sõdalastest ning lugusid nende sõdalaste lugude tekkimisest.

Mairi Tempel

3 kommentaari

  1. Paluks tarvitada antoloogia õiget pealkirja – «Isaac Asimov 100». Et Belialsi raamatus on seda valesti kasutatud («Asimov 100») ei peaks andma alust teistele vigast pealkirjakuju edasi levitada.

  2. Posted by sulepuru on 9 veebruar 2022 at 23:10

    Parandet :)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: