Ma ei ole eriline tugitoolisportlane ja Vormeli austaja, aga mingil eluperioodil ma poole silmaga jälgisin ja olin seisudega enamvähem kursis. Ma olen kuskil juba kirjutanud, et mulle meeldib sugrimugri autosportlaste huumor ja suhtumine, et ajakirjanike küsimused väärivad vahel ausaid, ühesõnalisi või vimkaga vastuseid*.
Niiet kui raamat käeulatusse sattus, siis ma mõtlesin, et võiks ikka lugeda, seda enam, et autor Kari Hotakainen on täitsa arvestatav kirjanik ja intervjuusid tegi ta nii Kimi kui Kimi lähedastega. Nojah, midagi eriti uut ja huvitavat ma siit teada ei saanud, pigem meeldetuletust, et Kimil oli kardinädalavahetustega pikitud lapsepõlv, et kogu pere oli mingit pidi motospordihullud, et Kimi teadmised automehhaanikast ja osavad käed on Vormeli seltskonnas legendaarsed, et motospordis ei sõltu tulemus ainult juhist, vaid ka masinast, et Kimi on erakordselt kaua Vormelis vastu pidanud, kuigi õnne on tal vähe olnud (see 2007. a maailmameistri tiitel on ilus erand), et Kimi ei salli Vormeliga kaasaskäivat meediakohustust, et noores põlves võis pidutsemise käigus alkoholikoguseid mõõta ämbrites ja nüüdseks on tegu maha rahunenud vaikse pereisaga jne. Uudis oli minu jaoks, et tal on oma mototiim. Ja pildikesi pereelust, aga need ei erine kuigi palju teistest väikeste lastega perede elust.
Kirjutamise stiil mulle muljet ei avaldanud. Kimi fännidele soovitan kindlasti, aga kes autospordist lugu ei pea, neile tõenäoliselt ei ole see ka kuigi huvitav raamat. Mul ei ole kahju ajast, mis ma ise selle lugemisele kulutasin, aga oleks ma teadnud, mis stiilis see raamat on, oleks vist lugemata jätnud. Üsna äsja ilmus Heikki Kulta raamat “Iceman : Kimi teekond“, seda võiks kunagi võrdluseks sirvida.
Kuigi on kahju, et Kimi nüüd Vormeliga lõpetas, siis küllap ta ikka leiab midagi huvitavat, millega tegeleda. Fännidele jäävad mälestused. Ja minusuguste sugrimugri pilootidele pöidlahoidjate rõõmuks on üks soomlane Vormelis veel alles — Valtteri Bottas.
Tiina Sulg