NÜÜD DÜÜN! Frank Herbert “Düün”

Sellest on möödas juba rohkem kui pool sajandit, kui Ameerika Ühendriikide algaja ulmekirjanik Frank Herbert kirjutas esialgu enamikest kirjastustest tagasi saadetud romaani „Düün“ (avaldatud 1965. a). Selle aja jooksul on „Düünist“ kujunenud teadusulme kultusteos, mida on maailmas müüdud enam kui ühtki teist raamatut sellest žanrist. Kuigi Herbert jõudis kirjutada „Düünile“ viis järge ja tema pojad veel tosina jagu osasid, peetakse olulisimaks ikkagi saaga esimest raamatut „Düün“ ja teist osa „Düüni messias“.

Herbert kirjutas „Düüni” veel enne, kui eesti keeles oli üldse olemas niisugune sõna nagu „ulme”. 1970. aastal ilmus toonases kultuurilehes Sirp ja Vasar kirjanik Henn-Kaarel Hellati artikkel „Ilukirjanduse põnevad provintsid”, kus autor kasutas esimest korda enda loodud sõna „ulme”. Enne seda oli levinud kohmakas sõnapaar „teaduslik fantastika”. Sõna võeti kiiresti laiemalt suhu ja nii püsib ta seal tänini. Vahel piisab ka ühe sõna leiutamisest, et end ajalukku jäädvustada. Tõsi, Herbert pidi veidi rohkem vaeva nägema.

Tänaseks on Eestis olemas isegi oma ulmeühing, mille asutaja Raul Sulbi kutsusime lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” „Düünile” pühendatud õhtule. Suures osas ulmekaugete klubiliste näppude vahele ja silme ette sattuski ulmeklassika tänu kinos jooksvale Kanada režissööri Denis Villeneuve’i samanimelisele filmile. Sulbil on õigus, kui ta ütleb filmi „Düün” kohta, et see on selline ulme, mida tahaks ulmet mittetundvale inimesele esimese asjana lauale pakkuda kui firmarooga.

Kirjapandule on üritanud elu sisse puhuda ka mitmed teised filmitegijad. Dramaatiliseima katse on teinud Tšiili juurtega prantsuse filmilegend Alejandro Jodorowsky, kelle üritusest sai üks kõige kuulsamaid filme, mis kunagi valmis ei saanud. Ja seeläbi üks kuulsamaid läbikukkumisi. Sellest omakorda on teinud väga hea filmi režissöör Frank Pavich, mis on muuhulgas hea õppetund selle kohta, kuidas kukkumise järel uuesti püsti saada.

Aga lõppeks, miks on üks pool sajandit vana fantaasia ajaproovile vastu pidanud ja pakub midagi ka kaasagsele ulmevõhikule? Isegi kui selles on üksjagu homofoobiat ja viiteid islamiusuliste vägivallalembusele – teemad, mida Villeneuve’i filmist enam ei leia? Üks põhjus peitub Raul Sulbi arvates selles, et teemad, mis olid aktuaalsed 1960tel, on päevakajalised ka täna, olgu nendeks siis ökoloogia ja loodusereostusega seonduv, narkootikumide tarvitamine, kosmosereisid või naftaressurssidega manipuleerimine. Teisalt suudavad saaga esimesed osad oma stiili ja jutustamisoskusega lugema naelutada ka need, kelle pilgud puurivad enamasti klassikalisema ilukirjanduse riiuleid.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: