Mehis Heinsaar “Pingeväljade aednik”

Gatsby uskus rohelist tuld,
seda ohjeldamatut tulevikku,
mis meie eest iga aastaga
ikka enam ja enam taandub.
Tookord lipsas ta meil käest,
aga mis sellest –
homme jookseme kiiremini,
sirutame käed kaugemale välja…
Ja siis ühel ilusal hommikul…

Niisiis rügame edasi,
paadinina vastuvoolu,
ja meid kantakse peatumatult
tagasi minevikku.

(F. Scott Fitzgerald “Suur Gatsby”)

Mehis Heinsaare looming ja ka eluviis, mille juurde kuulub vabakutselisus ja ohjeldamatu matkamine nii maal kui veel, on ehe näide tänases ühiskonnas pärivoolu ujumisest. Oot-oot, kas siin on kirjaviga, mõeldud on ikka vastuvoolu ujumist, küsib tähelepanelikum lugeja nüüd teksti autorilt. Aga vaat ei ole. Kui Fitzgeraldi Gatsby sõudis ka ise vastuvoolu jões, mis omakorda voolas juba vastuvoolu, siis Heinsaar ei kuluta energiat üleliigsele ja ujub samasuguses jões pärivoolu. Ta ei rüga teha kiretut palgatööd ega teeni suurkorporatsioonidele kasumit, vaid püüab juba aastaid kutselise kirjanikuna hinge sees hoida. Teda ei huvita progressiusule rajatud petlik tulevik, ta on mineviku mees tulevikust, — ja seetõttu meist ettenägelikult juba kaugel ees.

Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” laual oli septembris Mehis Heinsaare looming. Valik oli ajendatud filmitegijate Katri Rannastu ja Joosep Matjuse „Pingeväljade aednikust” – septembris esilinastunud dokumentaalfilmist, mis vaatleb kirjanik Heinsaart ja on nime saanud tema luulekogu järgi. Seal kogus leidub näiteks järgmine ehtheinsaarelik luuletus:

Pingeväljade aednik,
kollane nokamüts peas
ja kumalassuminast töötunked seljas,
sõidab neljasilmsel jalgrattal
pärast tööpäeva lõppu
tagasi koju.
Loogeldes kuppelmaastike vahel
lainepikkusel kolm tuhat üheksa mängu,
jõuab ta peale ränkrasket rännakut
täiesti väljapuhanult koju —
majja, mis väljast kui näpatud kiri,
majja, mis seestpoolt kui supitirin! —
et süüa seal ära üks
distsiplineeritud
õun.

 

(“Pingeväljade aednik. 4”
kogust “Pingeväljade aednik” (2018))

Kuppelmaastike vahel rattaga või jalgsi looklemine kingib Heinsaarele selle, mida paljud ostavad spaadelt või reisibüroodelt – täiesti väjapuhanud oleku, ära kodustatud rahu. See olek on nakkav, juba paljas Heinsaare peale mõtlemine mõjub kui lõõgastav šokolaadivann. Aga samavõrd kui Mehis Heinsaar on tihnikute ja kuppelmaastike kirjanik, on ta ka Tartu kirjanik.

Klubiõhtul Heinsaare kui nähtuse teemal arutlenud kultuurikriitik Sven Vabar tõi välja, et heinsaarelikuks saadakse kujuneda ainult 1990te aastate Tartus, teisiti poleks see olnud võimalik. Tihe kontsentratsioon andekaid loojaid, paljud neist laia silmaringiga igavesed üliõpilased – tänaseks juba välja suretatud liik, üleminekuühiskond oma kõik-on-võimalik mõtteviisiga nii heas kui halvas – kõik see lõi pinnaase, millest kasvas välja üks omanäolisemaid tänapäeva Eesti kirjanikke.

Heinsaart ja tema loomingut tasub niisiis tähele panna. Juba seetõttu, et ta näitab meile paradokside kaudu teed tulevikku.

Kristel Kalda
Lugemisklubi „Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: