Siegfried von Vegesack
“Balti tragöödia : romaanitriloogia”
(Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2009;
saksa keelest tõlkinud Tiiu Relve)
Romaanitriloogia toob lugejani baltisakslaste loo läbi 1888. aastal Valga kreisis Lobērģi (Blumbergshof) mõisas sündinud Friedrich von Vegesacki mälestuste. See on nii eluloo- kui ajalooraamat ning haarav ja meisterlikult loodud kirjandusteos. Me ei pruugi autoriga kõiges nõustuda, kuid kindlasti on tegemist üdini ausa kirjeldusega, miks mitte ka üldistusega baltisaksa elu-olust, mõtteviisist ja poliitilisest tegevusest venestamisaegsel ja sellele järgnenud pöördelistest sündmustel Liivimaal. 
Ehkki romaanis on maarahva (lätlased) ja aadlike vahel nähtamatu, aga läbimatu “klaassein”, oli kodumaa (Heimat) neil üks. Kõrvuti, aga samas eraldatult elati pikki sajandeid. Nüüd, kui Balti tragöödia viimasest vaatusest, 1939. aasta ümberasumisest (seda autor ei kujuta, sest esmatrükk ilmus 1935. aastal) on möödunud pea sajand ja kunagine siin valitsenud vähemusrahvus on lõplikult kadunud, oleks aeg see “klaassein” kõrvale lükata. Tahame seda või ei, kuid baltisaksa kultuuriruum on meid mõjutanud pika aja jooksul. Balti erikord oma autonoomiaga andis meie aladele võimaluse erineda Vene impeeriumi teistest piirkondadest, tulemuseks tihe teedevõrk ja fektiivsed põllumajandusüksused – mõisad. Eks ka maarahva pilgud olid suunatud mõisale, küll rusikat taskus hoides, kuid eeskuju võeti ikka sealt. Elujärje paranedes hakati kodu ja koduümbrust kujundama, laulukooris käima ja pilli mängima. Selle kõige eelduseks oli muidugi emakeelse hariduse jagamine talupoegadele. Võib isegi öelda, et just baltisakslased olid “süüdi” eestlaste –lätlaste rahvusteadvuse tõusus, seega Eesti ja Läti rahva tekkes. Nii nagu olid nad ka meie teadusele ja kirjandusele alusepanijad.
Kristina Pai
Foto: Mana Kaasik
Lugemissoovituse blog 