Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest”

Johanna Venho „Esimene naine. Romaan Sylvi Kekkosest” (tlk Kai Aareleid, Varrak 2021)

Johanna Venho romaan on küll lugu Sylvist president Urho Kekkose kõrval ja varjus, aga selle puhul lummas mind pigem kuidas, mitte millest. Raamat on kirjutatud äärmiselt tundliku sulega (loe: klaviatuuriga) ning kujutab Sylvi Kekkost (1900-1974) väga tõetruult, usutavalt (isegi nii usutavalt, et vahepeal unustad end arvama, et tegu ongi Sylvi kirjutatud romaaniga). Tihtipeale on Sylvi mõtted nii selgelt ja hästi sõnastatud, et toimivad lausa aforismidena, samas ei mõju raamat siiski pelgalt aforismikogumikuna.

Urho Kaleva Kekkonen (1900-1986) on Soome kõige kauem ametis olnud president, nimelt aastatel 1956-1982. Tutvumise hetkel töötas Sylvi masinakirjutajana, kuid hiljem kujunes temast kirjanik ning tema poolt 1949.aastal kodus kokku kutsutud kirjandussalongis käisid koos mitmed hiljem kuulsaks saanud loovisikud. Johanna Venho toob lugejani Sylvi mõtted augustist 1966, kui Sylvi on just kaotanud hea sõbra, kirjanik Marja-Liisa Vartio, ning vajab sõbra leinamiseks üksindust ja vaikust. Ta sõidab oma suvekoju, kus sirvib oma vanu päevikuid ning mõtiskleb sellistel teemadel nagu sõprus, üksindus, abielu, armastus, vananemine, emadus, kuulsa isiku kõrval elamine, püüdlused, lootused ja nende luhtumine. Kohati kujuneb see sisemonoloog lausa väitluseks oma kadunud sõbrannaga.

Raamatusse on pikitud ka mõned skulptor Essi Renvalli häälega räägitud peatükid. Skulptor nimelt töötab Sylvi kuju kallal, aga näeb sellega kurja vaeva, sest see ei taha kuidagi edeneda. Need peatükid, mis esialgu tekitasid minus ümberlülitumisraskusi, heidavad Sylvile vajaliku kõrvalpilgu, nö täienduse Sylvi minajutustusele. Näiteks arvab Essi, et Sylvi „alahindab ka neid pooli endas, mis on rafineeritud ja arenenud. Võimalik, et inimene muutub selliseks, kui elab kogu aeg nii võimsa kuju varjus. Naisena mehe varjus.” (93)

Isu tekitamiseks mõned Sylvi tabavad mõtteterad erinevatel teemadel:

Abielu ja armastus: „Ma ei saa abielust aru, ma ei kuulu abielu pooldajate hulka. /…/ ma ei tea ainsatki pikka liitu, kus üks osapool ei oleks teise arvelt närbunud.” (lk 36)
„Tuleb olla piisavalt lähedal, et teine sind ära ei kaotaks, ja piisavalt kaugel, et iseennast ära ei kaotaks.” (157)

Emadus: „Emadus on territoorium, kust ükski naine endisena tagasi ei tule, kuid mõned kaotavad end sinna tervenisti.” (71)

Vananemine: „Inimene, kes ei lepi sellega, et aeg möödub, on kurb vaatepilt. Et oma olemasolust märku anda, kulutab aeg teda kaks korda hullemini.” (171)
„Kui olla surmale lähemal kui sünnile, pole üldse tarvis mõelda, mis on ees. Tuleb vaadelda praegust hetke ja rohkem kõike seda, mis on siiani toonud.” (47)
„Vananemine on kohanemine sellega, mida ei oleks endast kunagi uskunud.” (12)

Naise elu: „Naise kolm elu /…/. Esimene, milles tasapisi õpitakse armastama iseennast ja teist inimest; teine, milles — kui niimoodi läheb — tuuakse ilmale uusi inimesi, kedratakse nad enda sees valmis ja turgutatakse jalule, see pikk ja pöörane teekond; ning siis see kolmas, kust näeb igas suunas.” (214)

Sõprus: „Sõprust ei sünni võrdväärse andmiseta.” (21)

„Esimene naine” on Venho (s. 1971) neljas romaan, mis oli nomineeritud 2019. a. ilukirjanduse Finlandiale. Autoriga on lootust kohtuda juba septembris kirjandusfestivalil Prima Vista.

Annika Aas

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: