Jean Cocteau “Inimese hääl”

“Hallo, hallo, hallo…

Prantsuse kunstnik, kirjanik, lavastaja ja filmirežissöör Jean Cocteau (1889-1963) kirjutas oma mononäidendi “Inimese hääl” (e. k. kogumikus “Kolm näidendit“) pea sajand tagasi, aastal 1930. Muljetavaldavalt on tekst ajaproovile vastu pidanud, seda on lavastatud teatris, sh hiljaaegu Tallinna Linnateatris eesotsas Evelin Võigemastiga (2020), ning sellest on vändatud mitu maailmakuulsat filmi. Viimasena tuli oma lühiversiooniga 2020. aastal välja hispaania režissöör Pedro Almodóvar, mis meil õnnestus oma lugemisklubiga “Trükimust ja pool pokaali” ka ära vaadata.

Lugu ise on pealtnäha lihtne – mahajäetud naine vestlemas viimast korda telefonitsi oma ekskallimaga. Oh ei, mingit melodraamat ega ninaluristamist siin ei taodelda, naine üritab vapralt oma pealerulluva tundelaviini ja hirmutava üksildusega hakkama saada ning selle keskel ellu jääda. Vähemalt proovib, kuigi ürituseks võib see olenevalt tõlgendusest jäädagi. Ja siin lähebki asi huvitavaks. Tekst on kirjutatud nii plastiliselt, et iga ajastu, iga ühiskond võib siit välja voolida oma Naise. On see siis emantsipeerunud emailves või taltsas puurikanake. Võib kirjutada loole ka oma sisu ning lõpu. Erilist taustavärvi lisab näidendile hetkel inimesi üleilmselt kapslitesse ajav viirus, muutes “Inimese hääle” kui üksilduse sümbolteksti taas kord päevakohaseks. Üksildus, nagu ka viirus ei tunne vanuse-, soo- ega nahavärvi piire, aga erinevalt viirusest puudub selle vastu vaktsiin.

Almodovar on tekstiga üsna vabameelselt ringi käinud, vastavalt oma maitsele, taotlusele ja ajastu vaimule. Esiplaanil on luksus, värv ja detail, tagaplaanil kujund ja sümbol, aga kõik see vaid lisab vürtsi peategelasele – elukogenud Naisele, keda mängib iga rakuga kohal olev inglise näitleja Tilda Swinton. Rohkem ridu filmile ei pühendagi – soovitaks vaid seda vaadata pärast näidendi lugemist, telelavastuse vaatamist või raadiokuuldemängu kuulamist. Sest ka kohaliku kultuuriruumi tõlgendused eesotsas näitejate Ines Aru ja Anu Lambiga on kättesaadavas kauguses, sealjuures täiesti tasuta.

Et kirjapandu ajastusse sügavamalt sisse kaevuda, kutsusime oma lugemisklubisse neid “kaevureid”, kelle igapäevaleib see on. Sel korral avas tausta Tartu Ülikooli prantsuse kirjanduse kaasprofessor Tanel Lepsoo. Ilma temata jäänuks meil kuulmata, milliseid paralleele võib tõmmata sajanditaguse moodsa Euroopa ja tänapäeva vahel, kui võrrelda inimeste ja tehnoloogia suhet. Cocteau sõber ja mõjutaja, kirjanik Marcel Proust tellis juba sada aastat tagasi kohvikust telefoniga jäätist koju, meie oma Boldi-Woldiga pole siin mingid pioneerid. Ja nagu tänapäeval, kaasnesid ka siis tehnoloogiaga nii omad vaimustused kui hirmud, näiteks peljati, et telefoni teel saab ühendust teispoolsuse…”

(Siinkohal blogija hääl katkeb. “Mobiiltelefon, millele te helistate, ei ole sisse lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiironda”.)

Kristel Kalda
Lugemisklubi “Trükimust ja pool pokaali” eestvedaja

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: