Pierre Lemaitre „Alex”

Raamatu tagakaanel olev tekst “Graafiliste vägivallakirjelduste tõttu ei ole raamat sobiv noorematele ega kergesti erutuvatele lugejatele” pani mind korraks kaaluma lugemata jätmist, aga ülejäänud osa kirjutatust oli nii ahvatlev, et võtsin nõuks sellele võimaluse anda. Tõsi, vägivallast puudust ei ole, aga minu jaoks oli see isegi kuidagi kergemini talutav kui Nordic noir. Tuleb ausalt tunnistada, et koledamates kohtades tegin kiirlugemist.

Lühidalt öeldes on lugu inimröövi uurimisest. Koeraga jalutaja näeb juhuslikult pealt, kuidas röövitakse noor naine. Tema jutust on politseile küllaltki vähe kasu, kuid väsimatu tööga õnnestub siiski teo toimepanekuks kasutatud kaubiku omanik tuvastada. Ohvri isiku kindlakstegemisega aga alguses nii hästi ei lähe, keegi ei tundu naisest puudust tundvat. Kuidas otsida inimest ilma igasuguste juhtlõngadeta, samal ajal teades, kui kriitilise tähtsusega on aeg? Paralleelselt politseinike tegevusega hoiab autor lugejat kursis ka röövitu saatusega.

Raamat on väga kindla käega komponeeritud. Põhimõtteliselt olen ma sarnastest kuritegudest ja motiividest ja psühholoogilistest põhjendustest lugenud palju kordi varemgi, aga see, kuidas see raamat on üles ehitatud, milliste emotsioonide ja pööretega lugejat läbi kolme osa juhatatakse, kuidas see, milles ma enda arvates selgusele olin jõudnud, pea peale pööratakse – see on suurepärane.

Ja millised tegelased! Uurimist juhib komissar, kes seda sugugi teha ei taha, sest nelja aasta eest ei õnnestunud tal päästa omaenda naist, kes samuti rööviti. Ta on uskumatult lühike mees – Camille Verhoeven on 1.45 m pikk. Tema ema, maalikunstnik Maud Verhoeven, oli kirglik suitsetaja ja andis oma pojale nii joonistamisande kui loote hüpertroopia. Vahe valju häält teha armastava ülemkomissari Le Gueniga on 80 kilo ja 30 cm. Meeskonda kuuluvad veel suurepäraselt riietuv, kuuldavasti väga rikas Louis ja legendaarselt ihne Armand, kes norib kolleegidelt küüti ja paneb taskusse kõik alates kirjaklambritest ja pastakatest ning lõpetades ülejäänud saiarahaga, ta on aga Camille’i ja tema ema andunud austaja. Armand on ka tegelane, kes lugejale raamatu lõpus kõige suurema üllatuse valmistab. (Või vähemalt mulle valmistas.) Need on Verhoeveni vana meeskonna liikmed, kellega ta pärast naise surma koos pole töötanud.

Kahtlemata ei puudu mõned ennasttäis nürimeelsed ülemused, kellega Camille’il on vähe kannatust. Tegelased, ka need, kellest ei ole palju juttu, saavad kas või lühikese, aga väga täpse iseloomustuse.

Igal juhul väärt lugemine!

Kaja Kleimann

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s