Helju Rebane “Õige valik”

Õige valik” on Helju Rebase värskelt ilmunud ulmekogumik. Raamatu sissejuhatav tekst ütleb, et kuigi Helju Rebane on eestikeelsele lugejale üsna tundmatu nimi, on tegemist staažika žanriulme autoriga. Olgu kohe alguses öeldud, et minu jaoks on Helju Rebase nimi teada juba päris mitmeid aastaid. Tema jutte on ilmunud veebiajakirjas Reaktor ning mõni neist on ka ajakirja parematest lugudest koostatud kogumiku kaante vahel paberkandjale jõudnud. Tõsi, Helju Rebase esimest eestikeelset novellikogu “Väike kohvik” ei ole minu kätte veel sattunud. Aga jõuab. Vahepealsetel aastatel on ta kirjutanud ja avaldanud vene keeles ning tema venekeelseid tekste on ka teistesse keeltesse tõlgitud. Nende teiste keeltega on mul natuke hapramad sidemed, kuid seda enam oli tore seda kogumikku nüüd kätte võtta ning autori mõttemaailma sügavamalt siseneda.

Kusjuures “kohvik”, mis oli esimese eestikeelse novellikogumiku pealkirjas, on hea märksõna värske raamatu tutvustamiseks. Helju Rebase käekiri on kerge ja lakooniline, natuke karikaturistlik ning sel moel sobib raamat imeliselt välikohvikus pärastlõunase kohvi nautimise kaaslaseks. Teate küll! See hetk, mil isegi päike jätab endast laisa mulje ning ümbritsev sumin loob meeleolu, milles on korralik annus emotsiooni, kuid mitte ülemäära palju kontraste. Minu meelest alluvad selle kogumiku kõik lood eelkirjeldatud meeleolule. Igas loos on välja mõeldud suurepärane ulmemaailm, võetud selle kontrastpunkt, kuid antud see siis edasi rahulikult ja humoorikalt. Mitte miski ei survesta lugejat ning mõte hakkab justkui iseenesest loodud maailma poole ja selle sees ringi liuglema.

Teine emotsioon, mis on kindlalt igas loos olemas, on huumor. Enamasti kasutab autor ka huumori puhul malbeid võtteid, kuid isiklikult pean tunnistama, et nii mõnegi koha peal turtsatasin valjul häälel naerma. Krüptilise silmapilgutusena neile, kes raamatut lugema hakkavad: linnapea valimise juures naersin ikka paraja kõhutäie. Kõikidel veebist leitavatel piltidelgi paistab Helju Rebase silmist mängulusti ning ehk isegi pilkamist ja selle pilgu on ta peitnud ka igasse oma loosse. Väikeseks erandiks ehk vaid kogumiku avalugu “Kõik puud ei ole ühesugused”, mis oma malbuse ja tõsisuse kombinatsioonis jäi mind isiklikult hoopis kõige enam kummitama.

Kui nüüd raamatu sisukorrale lähemalt otsa vaadata, koosneb kogumiks neljateistkümnest jutust ning ühest lühiromaanist. Kõik lood on žanrimääratluselt teadusulme lood, kuid minu meelest võiks see kogumik sobida ka neile, kes teadusulmest muidu suurt midagi ei arva. Põhjus on selles, et olgu Helju Rebase loodud maailm kuitahes tehniline, on lugude fookus alati inimesel, veelgi olulisem, inimlikul unistamisel. Ja maailmad on kiftid! Kuidas teile sobiks keskkond, kus kõik on võrdsed? Ma mõtlen, et võrdsed kuni juuksepikkuse ja kulmukarvade arvuni? Või mida suudaks korda saata üks kassipoeg, kes öösel helendab? Aga mil moel peaks valima tulevasi koloniste? Lühijuttude osas on igal jutul väga selgelt oma eripärane maailm pakkuda koos maailmast tuleneva probleemistikuga. Pikem tekst pakub vastukaaluks aga väikesi äratundmishetki, kus üht või teist mõtet on eelnevate lehekülgede valguses juba kujundatud. Ma ei hakka lugusid siin ükshaaval eraldi kirjeldama ega lahkama, jäägu see rõõm lugejale, kuid kui killukesed kokku koguda, on tulemuseks ühtlane ja terviklik kogumik.

Helju Rebase käekiri ja lause vajab lugemise alustamisel ilmselt veidi harjumist, kuid kui see töö tehtud on, leiab eest suurepärase jutukogu, mis vähemasti minu lugemislauale oli täpselt õige valik.

Mairi Tempel

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: