Mõned tähelepanekud Sarah Crossani noorteromaanide kohta

Iiris”, “Õun ja vihm”, “Üks” ja “Kuutõus

Sarah Crossan on iiri päritolu autor, kellel on ilmunud värske noorteromaan “Iiris” (2021), mis räägib eriskummalisest sõprusest.

Romaani peategelane on tüdruk nimega Allison, kelle ema on surnud ja kellel on isaga keerulised suhted. Nii keerulised, et ta otsustab kodust jalga lasta. Ta põgeneb mereäärsesse väikelinna ja satub end varjama ühe maja juures kuuris. Majas elab vana naine Marla, kes peab teda kellekski, keda ta juba tunneb ning kelle nimi on Iiris. Ta avastab õige pea, et vanatädi on dementne. Kuna ta ei tea, kuhu minna, siis otsustab ta jääda, ollagi mõnda aega Iiris, kelle pilt vaatab vastu majast leitud fotoalbumist, ning aidata Marlal igapäevaeluga toime tulla. Teha ta elu lõbusamaks ja inimväärsemaks, panna ta näiteks tantsima. Tühjades tubades varjudes avastab ta, et neid seob Marlaga rohkem kui lihtsalt ebaharilik sõprus. Dementse vanatädi poeg kohtleb oma ema sama vastikult, kui Allisoni isa Allisoni. “Kes seda sulle tegi?” küsib Marla Allisoni näos laiuvat haava vaadates pea iga päev uuesti.

Dementsus võib lähedastele olla tüütu ja raske, aga ka naljakas. Neile, kel vähegi dementsetega kokkupuuteid on olnud, on raamatus palju äratundmisrõõmu. Aga autori enda arvates pole see raamat tegelikult dementsusest, vaid hoopis sõprusest – sellest, kuidas me peaksime üksteist kohtlema. Sest igaühel on midagi olulist öelda: noortel vanadele ja vanadel noortele. Terve mõistuse juures olevatel inimestel ullikestele ja ullikestel tervemõistuslikele, isegi kui needsamad ullikesed panevad meie kannatuse vahel igapäevaelus proovile.

Probleemsed vanemad ja vahetusse läinud rollid

Nagu teisteski Crossani noorteromaanides, lahatakse palju vanemate ja laste vahelisi suhteid ja seda üsna sarnasel moel: ka “Iirises” meenuvad peategelasele vähehaaval seigad minevikust – elust isa ja tema uue naisega, kes on ainuke inimene, kellele ta võib loota.

Crossan kirjutabki peaaegu igas oma raamatus probleemsetest vanematest ja keerulistest suhetest. Kord on nad lihtsalt rahalistes raskustes või töötud ja ei suuda joomisest loobuda (nagu Siiami kaksikutest rääkivas raamatus “Üks”), kord elab isa uue naisega ning on loobunud oma lapse kasvatamisest, ema aga on olnud Ameerikas näitlejaks ja naastes otsib tööd ning kipub tipsutama, üritades last vanaemalt endale tagasi kahmata (nagu raamatus “Õun ja Vihm”), siis jälle on tegemist täieliku sõltlase ja vanemlike kohustustega mitte toime tuleva hoolimatu üksikvanemaga, kes heal juhul saabub hilja õhtul koos pitsakarbiga (nagu raamatus “Kuutõus”). “Iirises” on fookuses isa, kes pole suutnud luua oma tütrega armastavat suhet ega tema eest hoolt kanda.

Lapsed ongi Crossani raamatutes sageli need, kes peavad üle võtma vanemate kohustused ja õdede-vendade eest hoolitsemise – mõnikord peavad nad oma nooremaid õdesid-vendi hoidma, kuni ema Londonis tööd otsib ning ei saa seetõttu nädalate viisi kooli minna (nagu Apple hoiab oma nooremat õde Raini raamatus “Õun ja Vihm”), teinekord selgub, et vanem vend on varastanud noorema jaoks poest koolitarbeid, söögist rääkimata (“Kuutõus”). Lugedes hakkavad lahti kooruma perekondlik õudus ja minevikusündmused, ning selgub, miks asjad on nii nagu nad parajasti on.

Mul tekkis lugejana kahtlus, et autoril on selliste keeruliste perekondlike suhetega mingi isiklik kogemus, miks ta muidu neist nii palju kirjutab?

Dementsus, Siiami kaksikud ja surmamõistetud

Kui igasugused haigused, veidrad terviseseisundid ja surm on noorteromaanides tänapäeval õigupoolest üsna tavalised teemad, miks siis mitte kirjutada ka dementsusest pigem noortele kui neile, keda see ea poolest otseselt peaks puudutama – eakad võivadki lugeda krimkasid ning teha seda lausa mitmeid kordi järjest.

Aga Crossan on leidnud teisigi huvitavaid teemasid: “Õun ja vihm” tegeleb peamiselt küsimusega “Mis on õigupoolest vanemlik armastus?”. Aga ka lähedaste lahkumine ja paratamatusega leppimine on olulised küsimused, millest ei saa mööda romaanis “Üks”, kus ühel peategelastest tuleb hüvasti jätta oma Siiami kaksikust õega ning sedakaudu ühtlasi ka osaga iseendast. Siiami kaksikutest pole siiani vist küll noorteraamatuid kirjutatud. See teos pakub niisiis harukordse sissevaate kellegi ellu, kes on teise inimese, teise hingega nii lähedalt seotud. Kahtlustan, et tavainimesel ongi raske ette kujutada, mismoodi ühed Siiami kaksikud võiksid maailma tajuda.

“Kuutõusus” on seevastu peategelase vanem vend vangis ja alusetult surma mõistetud ega naase sealt romaani jooksul teps mitte. Siingi tuleb paratamatusega leppida.

Aga ärge heitke meelt! On midagi, mis siiski päästab Sarah Crossani tegelased kõigis tema romaanides. Ja see miski on sõprus.

Ah jaa, kui rääkida Crossani teoste vormist, siis torkab silma teksti hõredus: ühel real on kahtlaselt vähe sõnu. Mõnel puhul on väidetud, et tegemist on luulevormis romaanidega. Aga kui päris aus olla, meenutab see pigem luulelist (või vormitundliku inimese – luuletaja? – kirjutatud) proosateksti. Kuigi, tõsi jah, pea igal lehel on pealkiri ning võimalik, et kellegi meelest kvalifitseeruks tekst vabavärsiks. Igatahes on Crossani tekst stilistiliselt huvitav, kuigi mul ei tekkinud lugedes luule lugemise tunnet, selleks oli süžee ilmselt liiga kaasahaarav, vorm muutus ebaoluliseks.

Sarah Crossan ise on, muuseas, öelnud, et kui ta kirjutades toppama jääb, siis aitab luule lugemine. Teda on inspireerinud kõige rohkem iiri nobelisti Seamus Heaney ja briti räppari ja tegevuskunstniku Kae Tempesti looming.

Liina Leemet

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s