Luulekogu tundest, et võib-olla oleks parem üldse mitte tunda või hoopis tunda paremini, peenemalt. Mõlemat pidi tekib vastuolu ümbritseva maailmaga, mis on poliitilisele kliimale kohaselt üleküllastunud jõulistest sõnumitest ja maailmavaatelistest (maailmatunnetuslikest) deklaratsioonidest. Ka need on raamatus olemas, ka nendega tuleb kuidagi suhestuda või siis mitte suhestuda (enamasti siiski viimast, kuid ka siin jõutakse teatud määral tõdemuseni, et „mitte ükski inimene pole saar“). Valdav emotsioon on aga tühjus, kord kõike tühistavalt must, kord valge ja kirgas – tunne, mis jääb järele, kui kõik mõtted on ära mõeldud ja arvamused ära arvatud.
Mirt Kruusmaa
Tartu Ülikooli muuseum
Lugemissoovituse blog 