Auður Ava Ólafsdóttir „Arm”

Kuidas peita arme, mille on tekitanud möödunud arm?

Füüsilisi arme peidetakse tihti tätoveeringutega.

„Keskealised mehed tahavad sageli tiibasid”…
„Kotkatiivad on kõige populaarsemad.” Ta võinuks lisada: milline mees ei unistaks sellest, et olla röövlind ja liuelda üksinda taevalaotuses üle paisjärvede, uhtorgude ja rabade, otsides saaki? (lk 15-16)

Kas tätoveeringuga saab peita hingearme? Kas aitab, kui lasta südamele tätoveerida oma elu ainuke valguskiir – vesiroos –, sest sul pole kedagi peale oma tütre Guðrún Vesiroosi? Või kas ta üldse oli Sinu Vesiroos?

Emaga on sama hea rääkida kui seinaga…
„Ma olen õnnetu,” ütlen …
Teen viimase katse: „Ma ei tea, kes ma olen. Ma pole midagi ja mul pole midagi.”…
Ta hakkab rahutuks muutuma ja teatab mulle, et tal on tegemist.
„Mul on praegu tegemist, kullake.” …
Kui olen õue jõudnud, helistan hädaabisse ja teatan neile murtud tiivaga hanest vanadekodu juures. „Isaslind,” ütlen. „Üksinda. Paarilist pole.” (lk 24-26)

Naabrimees Svanur käib aina rohkem külas. Ta ei vestle, vaid peab kõnet mootorsõidukitest ja naiste olukorrast.
Pikemalt mõtlemata prahvatan: „Mõtlesin, kas sa laenaksid mulle jahipüssi. Nädalavahetuseks.”…
Tõusen püsti, võtan püssi ja Svanur saadab mind trepile…
Kõnnin, püss kaenlas, üle tänava, lähen neljandale korrusele ja panen selle abieluvoodile. (lk 34-36)

Nii algab Islandi kirjaniku Auður Ava Ólafsdóttiri romaan „Arm”, mis keskendub ühe keskealise mehe, Jónas Ebeneseri eneseleidmise teele. Ta otsustab oma hingehaavadest vabaneda enesetapuga, kuid säästmaks tütart, kes polegi tegelikult ta lihane tütar, otsustab ta seda teha kusagil kaugel, sõjast muserdatud riigis.

Nüüd rulluvad lause lause haaval lahti inimeste saatused, kelle igapäeva normiks on olnud surm, vägivald ja usaldamatus. Selles keerulises olukorras tundub kõige mõistlikum kasutada konksu lakke panemiseks kaasa võetud akutrelli hoopis sõjas kannatada saanud hoonete parandamiseks.

Endalegi märkamatult ei võida ta niimoodi üksnes kohalike usaldust, vaid annab lootust nii sõjas üksikuks jäänutele kui ka iseendale.

„Tundsin täna hommikul esimest korda jälle muru lõhna.” (Lk 174)

Samas võib elus tabada saatuselöök seal, kus seda ei oska oodatagi, kodule päris lähedal…

Klaari Tamm

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: