Kuidas kirjutada ajalooks kiiresti põgenev olevikuhetk. Urmas Sõgel “Sõgelite saaga”

Urmas Sõgel “Sõgelite saaga” Tallinn: Urgel, 2020, 272 lk.

Ajalehed, nagu väga hästi teame, avaldavad enamasti kõike muud kui adekvaatset praeguse eluolu kirjeldust. Neile kui ajalooallikatele ei saa kindlasti sada protsenti toetuda. Kas tuleviku ajaloolased saavad sotsiaalmeediat (näiteks Facebooki) kasutada ajalooallikana? Kahtlen selles. Õnneks kirjutatakse ka mälestusi või päevikut, mis pahatihti jõuavad trükki pärast autorite surma.

Nõnda on lood ka kunagise TA KKI direktori Endel Sõgeli ja Eesti NSV Kirjanike Liidu asutajaliikme ja koduperenaise Erika-Linda Sõgeli poja, ajaloolase Urmas Sõgeli (1952–2019) eneseirooniliste mälestustega, mille on raamatuks vormistanud tema sõber Mart Aare. „Sõgelite saaga“ kirjeldab lühikestes, hästi haaratavates ja ladusalt kirja pandud peatükkides olulisi momente Urmas Sõgeli üsna põnevas elus ning ajastuid, mida peategelane on läbinud.

Teost on kostitatud solvunud vastukajadega. Sotsiaalmeedias rõhutab mõnigi, et tema kindlasti seda raamatut ei loe.

Juba raev, mida raamat on Facebookis pälvinud, tõestab, et tegu on väga olulise teosega.

Nomenklatuuri lapsed

1970.–1990. aastad tähistavad siinkirjutaja lapsepõlve ja noorust. Mul on selles ajas pidepunkte, mida nomenklatuurse tegelase Endel Sõgeli poja mälestuste lugemine tänuväärselt toetab. Saan aru, millest jutt.

2021. aasta Eestis ei saa eeldada, et kõik eelmise ühiskonna inimesed on siit kadunud. Kohe peale keskkooli 1986. aastal läksin tööle rajoonilehte Ühistöö, kust mu kahe tööaasta jooksul jõudsid läbi käia kümmekond tollases ühiskonnas edukat inimest, kellest sai ka uue Eesti aja peatne võimueliit: paar keskastme juhti (endist komsomoliaparatšikut), minister, direktor, presidendi nõunik… Minagi olen raamatus kirjeldatud Neljanda haigla rõdult vaadanud Tallinna peale ja mõelnud, mis niidid mu sellesse elitaarsesse paika tõid, kuhu teps mitte igaüks ei sattunud.

See raamat kinnitab, kui ebavõrdselt koheldakse täpselt samade asjade kordasaatjaid – patuoinaks ei tehta sugugi kõiki, mõni sebib nagu kala vees, olgu võimul kes tahes.

Eks see ole ammu teada lugu.

Kõik, mis meile ei meeldinud nõukogude ajal, on säilinud ka tänapäeva tülgastavates kontoriõhkkondades, kus täiel rinnal möllavad saavutusnäljas nartsissistid, psühhopaadid ja makjavellistid. Ent need, kes praegu istuvad kõigis komisjonides ja presiidiumites, peaksid mõtlema oma lastele. Perekonnasaladustest rääkimata jätmine ja oma mustade tegude salgamine viib suurte probleemideni, mida tulevaste „nomenklatuuri laste“ psühhiaatrid aastate pärast lahendama hakkavad. Neil lastel võib olla väga raske, kui nad just nime ära ei vaheta.

Läheb kaanonisse

Urmas Sõgel nimetab nomenklatuuri ausalt õige nimega. Jääbki arusaamatuks, kuidas kujutavad toonased aparatšikud oma elu nii-öelda õiget kujutamist ette. Sõgel ironiseerib karjeristide ja karjääri ehitamise üle ja teenib sellega 2021. aastalgi paljude pahameele, mis on seda silmakirjalikum, et loomeintelligents raamatuga eriti pihta ei saa – autor paljastab niinimetatud avalikke saladusi, mida kõik niigi teavad.

On inimesi, kes kunagi ei avalda, mille kaudu nad on midagi saavutanud või kuhugi jõudud. Ju neil on selleks põhjust. Nad on nüüd väga pahased, kui keegi oma kogemusest kerges toonis kirjutab.

Nõukogude ühiskonna jälgid reeglid aga pole Urmas Sõgeli ega isegi mitte ta kurikuulsa isa tehtud.

Inimlikus mõttes on raamatus hulk andeka inimese, kultuurametniku ebatraditsioonilisi lahendusi töö- ja eraelus ning tark vaatenurk Nõukogude Liidu stagnatsiooniajastul ja Eesti laulva revolutsiooni ajal toimunule.

Nagu iga eestlast lahutab Venemaa presidendist vaid paar inimest (oleme nii väike maa), siis on lühikesed ahelad ka „Sõgelite saaga“ koguka nimeregistri (400 nime) ja meist igaühe vahel. Ma ei hakanud kokku lugema, kui paljusid sealt tunnen, aga lugedes oli äratundmisrõõmu piisavalt. Muhedas stiilis kirja pandud meenutused kirjanduspolitruki pojalt, kes pole süüdi surmapattudes, vaid märkimisväärse huumorimeelega avameelselt oma elust pajatab, on pälvinud pahameelepurskeid, valusaid reaktsioone ja oma maine hüsteerilist kaitsmist.

Pole vaja kaugelt otsida, piisab Facebooki-seinastki. Kameeleonid tunnevad häbi, et nende kohanemismehhanismid lagedale tiritakse. Ära on need kirjeldatud ladusas seiklusjutuvormis, nii et kõik saavad minna kirjeldatud kohti ja inimesi näpuga katsuma, et veenduda: kõik on päris. Nüüd on mõnelgi väga piinlik. Kui julgesin Facebookis mainida, et raamat on päris tore, sain kiire nähvaka stiilis „kuidas saab selline asi meeldida“.

See Facebooki-noomitus võttis kohe tükiks ajaks isu ära sellest raamatust kirjutada.

Kanadas on vähemalt 16 protsenti inimestest enam-vähem kirjaoskamatud.

Seegi, kui sellesse fakti süveneda, võtaks kirjutamise isu ära.

Nii jõudsime infoühiskonda

Info, mida Urmas Sõgel inimeste kohta valdab, on tohutu. Info pole kunagi kättesaamatu, kui selle saamine oma südameasjaks võtta. Ka mina puutusin 1992. aastal Tartus kokku inimestega, kes valdasid infot, mida ühestki raamatust etteantud kujul ei saa. Mul vedas tõeliselt, et mu selle linna giidideks olid tookordne Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Henn-Kaarel Hellat ja konsultant Aivo Lõhmus. Siinkohal ongi sobiv hetk soovitada läbi lugeda Hellati viis köidet mälestusi (“Niidiliimija“, “Poiste sõda. I“, “Poiste sõda. II“, “Kappan kaugele“, “Templis ja tavernis“). Kahjuks jäid need lõpetamata ja ta ei jõudnud kaugeltki 21. sajandisse, isegi mitte meie tutvumisaastasse 1992, kui ta oli just tähistanud oma 60. sünnipäeva. Kunagi jõuavad kindlasti kaante vahele Hellati ajakirjanduses laiali olevad kirjatööd, kuivõrd praegu tegelen tema arhiiviga aastatest 1980 –2000. Säilinud on ka veidi kirjavahetust – ülejäänu tuleb mälust võtta.

Sõgeli meetodis midagi ebaharilikku näha võib ainult siis, kui olla harjunud ajakirja Kroonika staaride lakeeritud biograafiatega. Ausate mälestustega võib muidugi iga riigijuhi ambitsiooniga köögitüdruk pihta saada. Kui ainult praegused kultuuriametnikud söandaksid rääkida! Kui on midagi tõeliselt olulist juhtunud, siis enamasti „oskavad need inimesed suud pidada“, kui väljenduda US sõnadega. Praegusel vihakõne kriminaliseerimise eelsel ajastul tõeste asjaolude paljastamine näib inimesi raputavat. Mõni paljastus võib lausa kohtusse viia.

Selle kaitseks on US raamatus dokumentaalset pildimaterjali.

Minul on ka nipid ammu teada. Nimeta teos ainult ilukirjanduseks ja kõik on korras.

Ent kuna 2021. aastal on loodetavasti ees veel palju laisku talvehommikuid, siis kellel „Sõgelite saaga“ läbi, sel on võimalik neid sisustada Kaja Kallase eluga (Kaja Kallas „MEP“, 2018), või kui olla kange eelmise päeval harjutatud mawashi gerist, siis tõeliselt paksu raamatuga Bruce Leest (Matthew Polly „Bruce Lee“, 2018).

Piret Bristol
kirjanik

Foto: Piret Bristol

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s