Ameerika, varblased ja elu alles ees: Jüri Kolgi lugemissoovitused

Soovitan kõigepealt kaht lasteraamatut, mis ei ole minu teada laiade massideni jõudnud.

Minu suur lemmik on Peter Bischeli „Ameerikat ei ole olemas. Esiteks: selle on tõlkinud Peeter Tulviste. Kahtlustan, et ta tegi seda lihtsalt sellepärast, et raamat meeldis. Väidetavalt on tegemist humoristlike juttudega nooremale koolieale, aga kui algklasside jütsid on selle jaoks piisavalt küpsed ja põhikooli tiigrid juba üle kasvanud, siis, noh, ju ma olen inimkonna vaimsetest võimetest valesti aru saanud. Raamatus harutatakse pealtnäha lihtsas stiilis mitut peaaegu filosoofilist pundart ja aetakse pahatihti kõik veel rohkem sassi. Võib naerda, mõned asjad ongi naljakad, see on kurbade lugude puhul tavapärane. Tegelasteks on enamasti keskealised, kinnismõtetega, üksildased mehed ja neil ei lähe just hiilgavalt. Naljakas lasteraamat? Nojah. Aga samas ikkagi on ka. Ärgem alahinnakem lapsi. Minule meeldis juba lapsena ja meeldib ka nüüd: keskealisele kinnismõtetega üksildasele mehele. Autori loogika, järjepidevus, hea stiil ja nukker vaimukus väärivad tähelepanu. Vähemalt pilguheitu.

*

Jordan Radičkov on kirjutanud raamatuMeie, varblased ja mul on hea meel, et ta seda tegi. Kes loeb, saab teada miks varblane nimega Mu Armas Härra kõigiga pragab (ja ennekõike, kuidas ta seda teeb), kuuleb Hiina varblaste kurvast saatusest, õpib hindama jala käimist ja julgete plaanide tegemist, saab aimu, kes on see, kes meid pidevalt jälgib, keda me ise kunagi ei näe. See on lõbus raamat, milles leidub õpetlikke ivasid, aga need pole kunagi õpetlik-õpetlikud, vaid ikkagi päris lood. Üks peatükk ajab mind siiamaani nutma (ja see on hea).

*

Minu viimaste aastate lugemiselamuste hulgas on aukoht (jättes kõrvale Loomingu Raamatukogu) Sebastian Barry romaanil Otsata päevade aegu. Tõlkija Külli Seppa on teinud imelist tööd. See on kauni, poeetilise keelega raamat. Juttu on peaaegu eranditult rasketest ja hirmsatest asjadest, aga lugedes kasvab usk inimestesse ja inimkonda. Igatahes, minuga nii juhtus. See raamat jättis helge tunde, usu. Läheks pikale seletada millesse täpsemalt. Soovitan palavalt. Nagu ikka: kõigile ei pruugi sobida. Need, kes arvavad, et tuju tõstmiseks peab rääkima midagi ilusat-nunnut, hoidku heaga eemale. Selle raamatuga võite proovida, ma ei saa päris kindel olla, et te olete lootusetud, aga minust hoidke küll eemale.

*

Ülikooli ajast on meeles Romain Gary (Émile Ajari) romaanElu alles ees. Selle tõlkis Tõnu Õnnepalu. Ausalt öeldes ei ole ma seda kolmkümmend aastat üle lugenud, aga peaaegu igal teisel aastal on peast läbi käinud uid: tasuks. Kui ma õigesti mäletan, siis on see niisugune raamat, mille kerge tooni taga on sügav traagika. Kordagi ei karjatata: „Ma kannatan!“ See olekski tüütu. Minategelane püüab nina lainete kohal hoida, õigeks kannatamiseks on vaja pea panna tüdruku sülle kuni keegi padja toob. Ja, oleme ausad, mis kannatus see on, kui su pea on tüdruku süles?

Ka see raamat jättis minusse pigem usu inimestesse. Ma tõesti ei saa anda ausõna, et arvaksin sellest teosest nüüd samamoodi.

*

Viimaseks soovitan lugejal ise kirjutada oma versiooni Haruki Murakami ja Pierre Bayardi teostest. See võiks ehk kanda pealkirja „Kuidas rääkida jooksudistantsidest, mida ise pole läbinud“ või „Millest ma räägin, kui ma räägin raamatutest, millest olen enda arvates aru saanud“. Oivalisi pealkirjavariante on väga palju ja küllap leiaks neist igale ka sisu.

PS! Lugege luulet!

Jüri Kolk
kirjanik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s