Stefan Zweig “Eilne maailm”

Kui mõtlen tagasi 2020. aasta lugemistele, siis miskipärast meenub ikka üks üldsegi mitte värske, kuid seda püsiväärtuslikum raamat: Stefan Zweigi „Eilne maailm. Eurooplase mälestused”. Valminud 1942. aastal, eesti keeles Jaan Krossi tõlkes ilmunud 1988 (uustrükk 2013). Otsese tõuke see raamat ette võtta andis Tiit Hennoste „Hüpped modernismi poole”, kus ta mainib „Eilset maailma” kui head kirjeldust selle kohta, milline oli modernismiajastule eelnenud ajastu mentaliteet ja selle kokkuvarisemine. Ja nii see tõepoolest on – mitte abstraktse kultuuriloolise ülevaatena, vaid inimliku vahetu kogemusena.

Stefan Zweig (1882-1942) oli juudi soost austerlane, oma eluajal üks populaarsemaid ja tõlgitumaid kirjanikke, kes elu lõpus põgenes natside eest Brasiiliasse. „Eilne maailm” ongi tema luigelaul, mida alustab jumalagajätukiri: tema maailm on hukkunud, vaimne kodu end ise hävitanud ning elu uuesti alustamiseks pole tal enam jõudu. Kui käsikiri oli valmis, võttis ta endalt elu. Pärandiks jättis ta särava teose sellest hukkunud ühiskonnast, kus ta oli üles kasvanud ja mille vaimsust ta esindas.

Raamat sisaldab suurepäraseid portreid Rilkest, Hofmannsthalist, Richard Straussist ja teistest (Zweig oligi ju eriti tuntud biograafiate kirjutajana), kuid on ka väga oskuslik ühiskondliku õhkkonna maalija – näiteks on väga muljetavaldav, kuidas ta kirjeldab seda pahaaimamatut atmosfääri, millesse järsku tungis Esimene maailmasõda, ja kuidas see hirmuäratava kiirusega muutus, kuidas inimesi polariseeriv sõjavaimustus otsekui pinna alt välja purskus. Just see, kuidas ta taastab ajalooliste murdepunktide inimliku mõõtme, on väga mällusööbiv. „Eilne maailm” jõuab lõpuks välja selle kujutamiseni, kuidas ühiskondlik kliima nihkus individuaalsuse juurest masside mässu poole, püüdlused rafineeritud isikupära poole asendusid anonüümse tungilisusega, mis pühib oma teelt vaimsuse ja vabaduse (väärtused, mida Zweig oma hüvastijätukirjas kõige tähtsamatena nimetab). Me elame selles massiteadvuse ajastul jätkuvalt edasi, ja seepärast on Zweigi raamat praegugi väga kõnetav.

Zweig ei ole küll analüütik, s.t ta ei püüa sügavuti eritleda põhjusi, miks need protsessid niimoodi kujunesid, ta pigem kirjeldab, annab pealtnägija tunnistuse sellest, mis oli, ja sellest, mis sai. „Eilne maailm” pole ses mõttes hoiatusteos, vaid eelkõige järelehüüe iseendale ja seda isiksust vorminud maailmale. Seepärast pole Zweigil ka mingeid selgeid õpetussõnu, on vaid lootus uuele koidikule, mida tema enam ei näe. Sellest hoolimata on see raamat hoogne ja elurõõmus teos – ja seda seepärast, et siin pole kibestumist; pigem teatav kergelt (kuid ainult väga kergelt) kangelaslik loobumatus oma põhihoiakutest. On küll traagika, kuid mitte allaandmine.

Kuigi tegu pole ilukirjandusega, vaid esseistlike mälestustega, on siin ometi loodud teatav kunstiline metonüümne kujundlikkus: oma lõpu lävel seisev autor saab selles tekstis kogu kadunud ajastu kehastuseks, ühendades suure ajaloo marsi ja aja intiimse palge väga mõtlemapanevaks inimlikuks dokumendiks.

Tõlge on selle raamatu juures veel omaette väärtus. Jaan Kross on ehk teinekord liigseltki hoogu läinud, lisanud tekstile juurde omaenda lopsakust, kuid kahtlemata on selle raamatu hääl eesti keeles eriliselt elav ja kaasahaarav, kindlasti omaette sündmus ka eesti kirjandusliku keele seisukohalt.

Võimalik, et midagi on selle raamatu hoiakutest pärinud ka Tõnu Õnnepalu, üks meie kultuuri „kadunud aegade igatseja”. Igal juhul kui püüda seda raamatut lühidalt iseloomustada, meenuvad read Emil Tode „Mõõdu” lõpust: „jätta oma väike särav mürk kätte, mis su tappis”.

Aare Pilv
kirjanik

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: